Feodor Okk

Feodor Okk (vene keeles Фёдор Васильевич Окк; 28. november (vkj 16. november) 1898 Piila küla, Loona vald, Saaremaa – 23. august 1941 Tallinna lähedal) oli 1941. aastal Eestis tegutsenud hävituspataljoni komissar ja kommunistliku partei liige. 1940 – Eestimaa Kommunistliku Partei Tallinna linnakomitee sekretär.

Feodor Okk

Sünniaeg	16. november 1898
Sünnikoht	Piila küla, Loona vald
Surmaaeg	1941
Erakond	Eestimaa Kommunistlik Partei
Amet	EK(b)P Tallinna Linnakomitee I sekretär Balti sõjaväeringkonna piirivalvevägede koosseisus loodud hävituspataljonide operatiivgrupi staabi komissar

Rahvuselt eestlane, valdas eesti ja vene keelt. VSDT(b)P liige 1920. aastast.

Elutee

Sündis usuvahetusega kaasaläinud kehviktalupoja perekonnas. Ema suri 1917 ja isa 1922. 13-aastaselt läks Piila apostliku õigeusu kihelkonnakooli, kus õppis kaks aastat. 1913–1914 töötas lihttöölisena Kuressaare nahavabrikus, 1915–1916 Kuressaares ja Tallinnas pagarikodades. 3. veebruar 1917 mobiliseeriti tsaariarmeesse, kus määrati Narva-Jõesuu tagavarapataljoni, hiljem teenis Riia rindel kuulipildurina. Juulis 1917 haigestus ja saadeti Petrogradi sõjaväehospidali. Augustis lubati kuuks ajaks puhkusele ja ta sõitis koju Saaremaale. Oktoobris vallutasid sakslased Saaremaa ja Okk võeti sõjavangi.

Mais 1918 põgenes Nõukogude Venemaale. Astus Jamburgis vabatahtlikuna Punaarmeesse. Eestlasena viidi üle 3. Tartu kütipolku, mille koosseisus võttis osa sõjategevusest Eesti vastu. VK(b)P-sse võeti 1920. aasta mais Punaarmee 46. kütidiviisi poliitosakonna poolt. Sõjaväes oli 1926. aasta juunikuuni, sõdis Arhangelski all, oli Pihkva, Narva ja Väina rindel ning Perekopis. Sõda lõppes tema jaoks Krimmis Wrangeli vastu sõdides.

1921. aastal komandeeriti ta Moskvasse Kõrgemasse Sidesõjakooli, mille lõpetas 1924. aastal ja määrati Leningradis 2. sidepolgus rooduülemaks. Aprillis 1925 saadeti komandeeringusse Mongooliasse. Töötas õppejõuna kõrgemas sõjaväelises õppeasutuses, oli NSV Liidu saatkonna juures asuvate ÜK(b)P rakukeste büroo liige ja NSV Liidu kodanike komitee liige Ulaanbaataris. Mais 1926 demobiliseerus ja saadeti tööle Moskva kubermangu sotsiaalkindlustuse komisjoni. Hiljem töötas Serpuhhovi invaliidide maja nr 1 juhatajana.

1927–1931 õppis J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis Leningradis, kus valiti, kui "õige leninlane" sama ülikooli kommunistliku organisatsiooni vastutavaks sekretäriks. Siis tegutses ÜK(b)P Leningradi oblastikomitees linnasektori referendina ja masinaehitusühingu organiseerimis-instrueerimissektori juhatajana.

Isiklikku

Tema isa oli Vassili Okk. Tal oli veel kaks venda Aleksei ja Mihhail ning õde Elisaveta. Abikaasa: Jelisaveta (Elsa) Külaots (1905 - 1981), ÜK(b)P liige 1928. aastast).

Tütred Elli (sünd 1930) ja Margarita (sünd 1940).

Illegaalne tegevus Eestis

1932. aasta jaanuaris suunati Okk Kominterni Eesti sektsiooni käsutusse. Aprillis 1932 saabus Eestisse põranda alla. Juunis 1939 kirjutas F. Okk ise selle perioodi kohta järgmist: 1931. aasta lõpul käskis Käspert Okkil sõita Eestisse põrandaalusele tööle. 1932. aasta jaanuaris sõitis F. Okk Moskvasse, asus elama hotelli "Luks". Seal vestlesid temaga eelseisva töö suhtes nelja kuu jooksul Alas, Rästas ja kaks korda Looring. 1931. aasta sissekukkumiste tõttu pidi partei oma tegevust Eestis taas täiesti algusest peale organiseerima. F. Okk pidi sõitma Tallinna ja looma rakukesed ettevõtetes, Harjumaa külades ning hakkama organisatsiooni juhtima. Käspert andis talle passi Aleksander Erslingi nimele ja mõned kontaktid. Eestisse jõudnuna proovis F. Okk valmistada ja levitada lendlehti. Õepoeg Vassili Okk, kelle korteris Feodor lendlehti paljundas, teatas aga politseisse. 1932. aasta 23. augustil Feodor Okk arreteeriti ja talle mõisteti 12 aastat sunnitööd. Kohtus F. Okk end süüdi ei tunnistanud ning kohtuotsus langetati Vassili Okki ning politseinike Vartsi ja Kapsta tunnistuste alusel.

Keskvanglas viibis ta kuni augustini 1938, 1935. aasta lõpuni istus üksikkongis. Hiljem, olles vahepeal lühikest aega üldkambris, kuulus kambri büroo koosseisu. 1938. aasta mai amnestiaga kuulus F. Okk küll vabastamisele, kuid Eesti riigile ohtliku välisriigi kodanikuna otsustati Eestist välja saata. Ta viidi koos viie poliitvangiga (Tuberik, Tuul, Kivisson, Veidenberg ja I. Jakobson) poliitilisse politseisse ülekuulamisele ja teatati, et kuulub NSV Liitu tagasisaatmisele. 6. augustil teatas poliitilise politsei assistent Pipar, et NSV Liit keeldus neid vastu võtmast. 14. augustil 1938 viidi 8-liikmeline väljasaadetavate (Aleksander Elsa, Eduard Kevato, Alviine Kin-Puusep, Osvald Kivisson, Feodor Okk, Voldemar Tuberik, Osvald Tuul, Fromhold Veidenberg) grupp Narva-Jõesuusse ja saadeti sealt kalapaadiga NSV Liidu poole.

1940. aasta

14. august 1938 – 12. mai 1939 oli F. Okk NKVD Leningradi oblasti sisevanglas. Juurdlus tema suhtes lõpetati ja ta vabastati. Samal ajal, 1939. aasta septembrist alates, oli F. Okk Punaarmee poliittöötaja Leningradi sõjaväeringkonna Poliitvalitsuses. 1940. aasta maiks oli F. Okk ka teinud läbi parteilise kontrolli, vana parteipilet oli vahetatud uue vastu. Mais 1940 töötas F. Okk Pulkovo Peaobservatooriumis direktori asetäitjana administratiiv- ja majanduse alal. 13. juuli 1939 kinnitas Georgi Dimitrov Okki kandidatuuri sidemete taastamiseks EKP-ga, st Eestis valitseva olukorra väljaselgitamiseks.

Koos Nõukogude vägedega 1939.a sügisel tuli F. Okk Eestisse ja pandi varsti EK(b)P Tallinna linnakomitee sekretäriks. Lisaks kõrgele kohale parteis oli F. Okk jaanuarist 19. juunini 1941 Tallinna linna TRSN Täitevkomitee liige. EK(b)P KK büroo otsusega kinnitati F. Okk 3. märtsil 1941 EK(b)P KK sekretäriks transpordi alal ja sellega seoses vabastati EK(b)P Tallinna LK sekretäri kohalt.

Teises maailmasõjas

Nõukogude–Saksa sõja algul määrati Okk Balti sõjaväeringkonna piirivalvevägede koosseisus loodud hävituspataljonide operatiivgrupi staabi komissariks. Lisaks sai Okk EK(b)P KK büroo otsusega ülesande organiseerida 10. juuliks 1941 700 inimesest koosnev partisanipolk. See suurejooneline ülesanne jäi täitmata. 23. juulil loodi Eesti NSV vabariiklik partisanisalkade staap, kuhu kuulus ka Okk. Augusti teisel poolel, kui peamine strateegiline ülesanne oli Tallinna kaitse, koondati Punalipulise Balti Laevastiku Sõjanõukogu käsul kõik hävituspataljonid Tallinna lähiümbrusest 1. Eesti jalaväepolku (1. Eesti kütipolk). Polguülem oli kapten Mihhail Pasternak, komissar Feodor Okk. Ametliku versiooni järgi langesid nii Pasternak (langes rünnates Looperede kodutalu koos kahe automaaturiga talu omaniku-peremehe Juhan Loopere enese- ja perekaitseks sooritatud täpsete laskute läbi revolvrist "Nagant" kaliibriga 5,6 mm) kui ka Okk Peningi sovhoosi juures toimunud Kiviloo-Perila lahingus 23. augustil. Nikolai Karotamm kirjutas aruandes Eesti NSV ja Tallinna linna kaitsmisest Andrei Ždanovile (Leningradis 14. september 1941), et juba esimeses lahingus polk purustati, ülem ja komissar kadusid jäljetult.

Mälestuse jäädvustamine Nõukogude okupatsioonivõimu ajal

24. septembril 1968 toimus Tallinnas Estonia teatris Oki ja Mihhail Pasternaki põrmude pidulik mälestusaktus ning nende põrmud maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

Loitsu tänav Tallinnas kandis aastatel 1979–1994 Feodor Oki nime.

Tema auks nimetati 2. veebruaril 1978 Balti sõjaväeringkonna parim piirivalvekordon nr 7.

Feodor Oki nime kandsid ka Tallinna 2. Keskkooli ning Kingissepa rajooni Aste 8-klassilise kooli ja Kaarma 8-klassilise kooli pioneerimalev.