Arhaism

Arhaism (kreeka archaios ’vana, muistne, vanaaegne’) on sõna, sõnavorm või väljend, mis on tänapäeval teise samatähenduslikuga asendunud, kuid mis aitab nüüdiskeeles luua ajaloolist koloriiti^[1].

Arhaism on vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kõrvale jäänud sõna, väljend, grammatiline vorm, kirjaviis või süntaktiline konstruktsioon (heris ‘petis, nurjatu, kelm’, veimevakk, ep ole, ellik, auus, awitama)^[2]. Arhaismi vastand on neologism^[1].

Arhaismide eriliik on historism ehk sõna, mis tähistab minevikumõisteid, millega keelekasutaja üldjuhul kokku ei puutu^[1]. Nt rõngassärk või artig (teatav hõbemünt)^[1].

Arhaismide seos ühiskondlike muutustega

Arhaismid on tihedalt seotud ühiskonna muutumisega. Keele kaudu avalduvad ühiskond ja selles toimuvad muutused ning need omakorda mõjutavad keelt. Uudisteksti kirjutaja teeb valikuid, mis olenevad tema kogemustest, maailmavaatest, väärtushinnangutest ja positsioonist ühiskonnas; ajalehest kui võimu esindajast; väljaande võimalikust lugejast; ühiskondlikust kontekstist. Need mõjutavad tegurid kujundavad uudisteksti tegeliku stiili, mis ühe võimalusena avaldub sõnavaras. Kui kogu ühiskonnas normid lõdvenevad, siis sellega muutub ka ajalehtede keelekasutus^[3].

Arhaism vs. historism

Traditsiooniliselt tehakse vananenud sõnade hulgast vahet historismide ja arhaismide vahel. Arhaismid on sõnad, mille denotaadi tähistamiseks on olemas uued tähistusvõimalused, näiteks hüüs ’varandus’, viss ’kindel’, trotuaar ‘kõnnitee’^[4]. Historismide jaoks ei ole teist, uuemat sõna selle mõiste tähistamiseks^[2]. Nt gild ‘keskaegne ametiühendus’, moonakas ‘mõisas moona eest töötav põllutööline’, teoline ‘taluteenistuses talu eest mõisas töötav põllutööline’, tsunft ‘ühe ala käsitööliste ühendus feodaalajal ‘^[5]. Jaan Kross kasutab oma teostes rohkesti historisme^[2].

Arhaism vs. neologism

Arhaismide vastandiks on neologismid ehk uudissõnad, mis on suhteliselt hiljuti kasutusele võetud või kunstlikult loodud sõnad. Uusi sõnu ja olemasolevatele sõnadele uusi tähendusi lisandub keelde pidevalt. Uute mõistete teke nõuab ka nende nimetamist ning eriti rohkelt uusi sõnu on seotud tehnika arenguga. Eesti tuntuim uute sõnade looja on Johannes Aavik, kes mõtles välja näiteks sellised sõnad nagu nentima, nõme, laup^[6].

Arhaismide tekkimine

Tänapäevases leksikoloogias räägitakse sõnavara ajalist arengut kirjeldades ühelt poolt arhaismidest ehk vananenud sõnadest, mida tänapäeval keeles ei kasutata. Arhaismid eksisteerivad sõnavara perifeeria alal.

Arhaismide tekkeks on erinevaid põhjuseid:

sõnad vananevad, kuna nendega tähistatu kaob kasutuselt (nt kolhoos, kommunistlik noor, pidal, viisaastak, drops);
ilmekamad, kujundlikumad või omakeelsemad sünonüümid võivad sõna kasutuselt kõrvale tõrjuda (nt pannine ‘patune’, penisitt ‘väävel’, Saksamaa kukk ‘kalkun’, raamatunahk ‘paber’);
polüseemilistes sõnades võib vananeda vaid üks semseem, samal ajal kui teised säilivad keeles edasi (nt ehitus ‘ehe’, pioneer ‘noorsoo-organisatsiooni liige’, kadumine ‘kahetsemine’, katsuma ‘vaatama, kogema’);
vananeda võivad ka formatiivsed ja grammatilised vormid (nt ikeks ‘ikka’, eks ‘kas ei’, mistap ‘mistõttu’, veelaks ‘kas veel’);
vananeda võivad sõnamoodustus struktuurid (nt higima ‘higistama’, hoidus ‘hoidmine, kaitse’, mardaline ‘mardikas’)^[4].

Arhaism kui stiilivarjund, vahend kirjanduses

Arhaisme kui stiilivahendit kasutatakse ajastu koloriidi edasiandmiseks, teostele humoristliku või piduliku intonatsiooni andmiseks ja ajalooliste tegelaste iseloomustamiseks otsese kõne kaudu. Tehakse vahet arhailiste (algupäralt vanadel) ja arhaiseerivat (kunstlikult jäljendavate) vormide vahel^[2]. Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel. Arhaismidega liialdamine raskendab teksti mõistmist ning võib risustab teose stiili. Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (Friedebert Tuglas)^[7]

Arhaiseeriv stiilisuund

Arhaiseeriv stiilisuund tekkis Vana-Kreekas 7. ja 6. sajandil eKr, mil teostele püüti anda arhailiste vormivahenditega vana, suursugust ilmet, ja selle kõrgaeg oli 4. sajandil, kui arhaiseeriti puhtesteetilistel eesmärkidel. Taas hoogustus see hellenismis, kui Aleksandria ja Pergamoni kirjamehed võtsid eeskujuks 5. ja 4. sajandi Atika kirjanikke ja atikismi. Rooma kirjanduses rakendati arhaiseerimist 2. sajandini pKr. Tänapäeval rakendatakse arhaiseerimist kui kunstilist vahendit ajalooainelistes, eriti kroonika tüüpi romaanides ja jutustustes (nt Aino Kallas, "Barbara von Tisenhusen" jt, tõlkinud Friedebert Tuglas)^[2].

Arhaismid eesti rahvalauludes

Tõlkijad, kes tahavad säilitada algteksti tekstuuri, kasutavad sageli arhaisme. Just originaali väljendusviisi arhailisuse, lihtsuse ja naiivsuse säilitamine on rahvalaulu tõlkimise üks suurimaid raskusi. See teeks tõlke nüüdisaegsele lugejale liiga ebamugavaks ja oleks vastuolus rahvaluule lihtsuse ja kergtajutavuse nõudega^[8].

Eesti regivärsiliste rahvalaulude keeles on murdelisusi ja palju arhaisme, mida tundmata on võimatu laulust täiesti aru saada. Rohkete arhaismide tõttu erineb regivärss mitmeti ka vastava maakoha murdest. Arhaisme kasutasid enamus laulikuid, kes regivärsse laulsid, ka siis, kui nad improviseerisid, s.o, lõid uut. Arhaismide visa püsimine seletub meetrikaga, osalt ka stereotüüpilisusega, sest loodav pidi olema vanaga kooskõlas. Siiski on uuemais tekstides arhaisme hoopis vähem. Hilisemates rahvalauludes väheneb arhailiste vormide hulk ja arhaismidest vabanemiseks teisendati vahel värsse. Arhaismide kadumise tõttu kadunud silpe tuli kuidagi asendada. Mõnes Märjamaa laulus on näiteks värss; Tuleb väljasta väsinud muudetud - väljast ta^[9].

Näiteid arhaismidest

amak ‘kuni‘, bonne ‘lapsehoidja’, ep saa ‘ei saa’, etažeer ‘väike (tagaseinata) riiul’, hobusevärav ‘õue suurvärav’, hüüs ‘vara, hüvis‘, iiskann ‘kastmiskann’, kandiline kuhi ‘püramiid‘, kilter ‘mõisasundija’, kurt ‘vöö’, kärner ‘aednik’, kuväär ‘ümbrik’, lampkast ‘kogumiskaev’, lõhna andma ‘valu andma, läbi sõimama, läbi peksma ‘, läigitaja ‘arst‘, mant ‘(piima) koor’, ohatus ‘hädaoht‘, palkon ‘lahtine rõdu’, papiljott ‘lokirull‘, pleetnõel ‘haaknõel’, pihik ‘varrukateta jakike, ka aluspihik’, pürst ‘hari’, salpeeterhapu naatron ‘naatriumnitraat‘, tagasi-kargamise vägi ‘elastsus‘, talje ‘vöökoht, piht; ka lapse pihik; tripihoidja’, tirin ‘supinõu’, tokk ‘kepp’, triiphoone ‘kasvuhoone’, tritsud ‘uisud’, tritsutama ‘uisutama’, trotuaar ‘jalgtee’, truup ‘soemüür elamus; lõõr; väike sild’, truuvilt ‘truult‘, tuhv ‘trepiaste’, tušlahh ‘sõel’, tõmbamise-vägi ‘raskusjõud‘, uulits ‘tänav’, võimustetu saadik ‘volinik ‘, vürfel ‘täring’, ümmargune kuhi ‘koonus‘^[5]

Näide arhaismidega luuletekstist

Kalju Lepik on luuletuses "Se Neützit Anna" kasutanud palju arhaiseerivaid elemente: vanu vorme, kirjaviisi, sõnu.

Sählt Taiwast saddas Manna /

Se Kiwwist joksis Wessi,

Söi Taiwa-Rohgka Anna

Ninck We sehs ta hend pessi.

Must Ingkel Tiwad laotas /

Et echmatas hend Anna.

Ta Sergki Liwas kaotas

Ninck tachtis plechko panna.

Ent Satan olli nohr

Ninck Anna olli rummal.

Sai neützist Põrko Hoor /

Doch Satanast sai Jummal^[2]

Arhaismide mõistetavus tänapäeval

Arhaismid on tänapäeval paljudele inimestele võõrad. Enamasti enamasti teavad inimesed vanamoelisi sõnu ja nende tähendusi, kuigi neid ei kasutata. Nt trehter ‘lehter’, meelehaigus ‘mure, meelehärm’, tuleriist ‘tulirelv’ ja külgehakkav haigus ‘nakkushaigus’^[10].

Alati ei saa tõmmata arhaismi ja vanamoelise sõna vahele kindlat piiri, sest arusaamine on subjektiivne: üks saab aru, teine mitte^[5]. Mõnikord võib juhtuda, et vananenuks arvatud sõna läheb taas käibesse. Nii on juhtunud paljude sõnadega, mida Nõukogude kord enam kui pooleks sajandiks kasutusest kõrvaldas ja mida hakati sõnaraamatutes tähistama vananemismärgendiga. Sellisteks sõnadeks on näiteks riigikogu, volikogu, hoolekogu, vald, eestseisus, õppetool, haigekassa, hõimupäevad jpt sõnad^[10]. Sõnad kuumatõbi, väekargamine, vee ärahingamine on tänapäeval asendunud uute sõnadega palavik, deserteerumine, auramine^[5].

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 TEA entsüklopeedia (e-väljaanne: [1]^{[alaline kõdulink]} (vaadatud 03.08.2013))
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Neithal, Reet 1999. Mis on mis kirjanduses. Kirjandusterminite leksikon keskkoolile. Lk 16
↑ Alekõrs, Tiina. "Uudiste sõnavarast: arhaismid".
↑ ^4,0 ^4,1 Habicht, Külli. Sõnavara uurimise eesmärgid ja meetodid. Lühiülevaade eesti leksikoloogiast. 1. loeng
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 ^5,3 Valmis, Aavo; Valmis, Lembetar 2002. Õigekeelsuse käsiraamat gümnaasiumile. Lk 124-125
↑ Neithal, Reet 1999. Mis on mis kirjanduses. Kirjandusterminite leksikon keskkoolile. Lk 104
↑ "Väike eesti kirjanduslugu".
↑ Emakeele seltsi aastaraamat (13) 1967, Tallinn: kirjastus Eesti raamat. Lk 158
↑ "Loengud eesti rahvaluule üldkursusest" (PDF).
↑ ^10,0 ^10,1 Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina. Eesti keele käsiraamat. Lk 617

Välislingid

Neologismid, historismid ja arhaismid, Eesti keele käsiraamat

[TEA-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 TEA entsüklopeedia (e-väljaanne: [1]^{[alaline kõdulink]} (vaadatud 03.08.2013))

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Neithal, Reet 1999. Mis on mis kirjanduses. Kirjandusterminite leksikon keskkoolile. Lk 16

[3] Alekõrs, Tiina. "Uudiste sõnavarast: arhaismid".

[:1-4] 4,0 ^4,1 Habicht, Külli. Sõnavara uurimise eesmärgid ja meetodid. Lühiülevaade eesti leksikoloogiast. 1. loeng

[:2-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 ^5,3 Valmis, Aavo; Valmis, Lembetar 2002. Õigekeelsuse käsiraamat gümnaasiumile. Lk 124-125

[6] Neithal, Reet 1999. Mis on mis kirjanduses. Kirjandusterminite leksikon keskkoolile. Lk 104

[7] "Väike eesti kirjanduslugu".

[8] Emakeele seltsi aastaraamat (13) 1967, Tallinn: kirjastus Eesti raamat. Lk 158

[9] "Loengud eesti rahvaluule üldkursusest" (PDF).

[:3-10] 10,0 ^10,1 Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina. Eesti keele käsiraamat. Lk 617

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]