Stolbovo rahu
Stolbovo rahu sõlmiti 9. märtsil (vkj 27. veebruaril) 1617 Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel Stolbovo külas Tihvini lähedal Venemaal.
Stolbovo rahu lõpetas rootslaste osaluse aastatel 1613–1617 toimunud Rzeczpospolita ja Rootsi vägede osaluse Venemaa pärilussõjas.
Rahuläbirääkimistes 1615 ja 1617 osales Hollandi saadikuna Reinoud van Brederodele (1567–1633), kelle Rootsi kuningas Gustav II Adolf oli teinud 12. juunil 1616 Rakvere vabahärraks ning läänistas 1618. aastal Rakvere linnuse ala 20 adramaa ja Toolse linnusega. 1615. aastal saatkonnaga Venemaale suundunud Reinhold von Brederode Madalmaade saatkonna reisipäevikut pidas Anthonis Goeteeris, kes üsna üksikasjaliselt selle teekond kirjeldas.
Lahingutegevuse käigus Rootsi ja Vene vägede vahel Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud niinimetatud Ingerimaa sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni, mille tõttu kaotasid venelased täielikult pääsu Soome lahele ja Läänemerele.
Stolbovo rahuga määratud piir kehtis Vene-Rootsi sõjani aastatel 1656–1658. 1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahuga piiri muudeti, kuid taastati Kärde rahuga 1661. aastal ja see kehtis sel kujul kuni Põhjasõjani.