Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) oli Eesti Vabariigi ala okupatsioon NSV Liidu poolt Teise maailmasõja ajal, mis praktiliselt algas Punaarmee sissetungiga Eestisse 17. juunil 1940, vormistati ametlikult Eesti NSV liitmisega NSV Liidu koosseisu 6. augustil 1940 ja lõppes vastavalt Saksa vägede pealetungi edenemisele Saksa okupatsiooni algusega Eestis juulis-oktoobris 1941. Viimane Eesti osa, Osmussaar, jäeti punaväelaste poolt maha 3. detsembril 1941.

Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud!), kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ehk Eesti NSV-ks ning "otsustati" paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Kõik need sündmused olid Nõukogude Liidu poolt instseneeritud ja sõjalise jõuga ähvardades Eestile peale sunnitud.

Kronoloogia

Nõukogude sõjalaevastiku operatiivplaan "Vulkan" Eesti blokeerimiseks 1940. aastal

• 9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitserahvakomissar, marssal Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem, 1. järgu komandarm Boriss Šapošnikov välja NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi direktiivi nr 02622, millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse: viia 10. juunil kell 5.00 Punalipuline Balti laevastik Leningradi sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis lahinguülesannete täitmiseks.
• 14. juunil 1940 alustas NSV Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. NSV Liidu õhujõudude lennuk tulistas Soome lahe kohal alla Soome reisilennuki Kaleva. NSV Liit esitas Leedule ultimaatumi ja 15. juunil okupeeris Leedu.
• 16. juunil kell 14:30 esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, milles nõuti täiendava Nõukogude väekontingendi riiki laskmist ja uue valitsuse moodustamist.
• 17. juunil kell 5:00 ületasid Nõukogude väeüksused Eesti piiri. Täiendava sõjaväekontingendi hulka kuulusid: 6 laskurdiviisi, üks tankibrigaad, lennuväe ja mereväeüksused. NSV Liidu sõjaväelaste koguarv Eestis ulatus 115 000-ni. Nõukogude väeüksused sisenesid ka Lätisse.
• 18. juunil võttis Punaarmee oma kontrolli alla raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, sidesõlmed, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised strateegilise tähtsusega objektid.
• 19. juunil saabus Tallinna Stalini eriesindaja Andrei Ždanov, kes asus juhtima Eesti Vabariigi likvideerimist.
• 21. juunil korraldati Eestis riigipööre.
• 11. juulil andis NSV Liidu kaitseminister Semjon Timošenko välja käskkirja nr 0141, mille alusel liideti vormiliselt veel iseseisva Eesti Vabariigi territoorium 31. juuliks 1940 Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu.
• 14.–15. juulil toimusid uue Riigivolikogu "valimised".
• 21. juulil võttis vastvalitud Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.
• 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule palve Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu.
• 6. augustil otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu.
• 25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, millega muudeti senine Riigivolikogu Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimu organiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.

Eellugu

Baaside leping

 Pikemalt artiklites Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ja Sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel

Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Vabariigi President Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939, et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas valjult erapooletuks. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid nägid ette paraku midagi muud. Orzełi intsidenti ettekäändeks tuues süüdistas NSV Liit Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta.

24. septembril 1939 nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti – nn baaside lepingu – allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.

Pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.

Pakti alusel rajati Eestis Nõukogude sõjaväebaasid 25 000 Nõukogude sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000), Eesti Kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.

15. mail 1940 sõlmiti Moskvas sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi.

Eesti okupeerimine

 Pikemalt artiklis Eesti okupeerimine 1940. aastal

Okupeerimise strateegiline plaan

 Pikemalt artiklis Operatiivplaan Vulkan

Ultimaatum ja sõjaline okupeerimine

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi.

16. juunil väitis Nõukogude Liit, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ning nõudis ultimatiivselt täiendavate väekontingentide maalelubamist ja Nõukogude-meelse valitsuse ametisse seadmist. Eestile esitatud noodis öeldi:

NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:

1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude Liidu – Eesti pakti ausalt ellu viia.

2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse, küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude Liidu – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.

Noodis ei nõutud Eesti riigikorra muutmist, Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ega Tartu rahulepingu tühistamist.

17. juuni varahommikul algas lisavägede sisenemine Eestisse. Eriprotokoll Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt samal päeval kell 15 tagantjärele. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna.

Operatsiooni käigus hukkus 58 punaarmeelast (neist 15 sooritasid enesetapu ja 15 uppusid), haavata sai 158. Sidepataljoni lahingus sai surma 2 Eesti sõjaväelast ja 1 kommunist.

17. juunil 1940 saatis NSV Liidu kaitserahvakomissar Semjon Timošenko Jossif Stalinile ja Vjatšeslav Molotovile eriti salajase märgukirja nr 390. Selleks, "et valmistada Baltimaades kiires korras ette sõjatanner", pidas Timošenko vajalikuks asuda hõivatud vabariikide territooriumil ellu viima järgmisi ülesandeid:

• piirivalvevägedel tuleb aega viitmata võtta valve alla piir Ida-Preisimaaga ja Balti mere rannikualad, et hoida ära spionaaži- ja diversiooniaktide sooritamist läänenaabrite poolt
• igasse hõivatud vabariiki tuleb (esimeses järjekorras) viia NKVD vägede polk sisekorra kaitseks
• võimalikult kiiresti tuleb lahendada hõivatud vabariikide valitsuste küsimus
• tuleb alustada nende vabariikide kaitsejõudude desarmeerimist ja ümberformeerimist; võtta ära relvad elanikelt, politseilt ja sõjaväestatud formeeringutelt
• objektide valve, vahi- ja garnisoniteenistus panna Nõukogude vägedele
• tuleb otsustavalt asuda vallutatud vabariikide sovetiseerimisele
• allutatud (hõivatud) vabariikide territooriumile tuleb luua Balti sõjaväeringkond staabi asukohaga Riias, sõjaväeringkonna vägede juhatajaks määrata kindralpolkovnik Apanasenko

 Pikemalt artiklis Nõukogude väeosad Eestis

1940. aasta 17. juunil Narva raudteejaamas esitas Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekomandör Kirill Meretskov Sõjavägede ülemjuhatajale kindral Johan Laidonerile allakirjutamiseks lepingu, milles nõuti:

• 1. paigutusrajoone ja majutamist Nõukogude sõjaväele, Eesti sõjaväe kasutada olevad kasarmud tuli loovutada mõne tunni jooksul
• 2. linnade telefonikeskjaamades Nõukogude Liidu sõjalise kontrolli rakendamist
• 3. lubada osta Eestis toiduaineid
• 4. Eesti sõjaväe koosseisu mittekuuluvatelt isikutelt relvade ära võtmist 48 tunni jooksul

Andrei Ždanov

Juunipööre

19. juunil saabus Tallinna ÜK(b)P Keskkomitee sekretär, ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige ja ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee I sekretär Andrei Ždanov. Kohtumisel Vabariigi Presidendiga uue peaministri nimetamise ja NSV Liidule sõbraliku valitsuse moodustamise eesmärgil esitatud kandidaadid, õiguskantsler Anton Palvadre või saadik August Rei – olid A. Ždanovile vastuvõtmatud ja ta soovis näha „valitsusjuhi” kohal dr Johannes Vares-Barbarust.

21. juunil vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja Nõukogude Liidu sõjajõudude surve all Jüri Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Johannes Vares-Barbaruse.

 Pikemalt artiklites Juunipööre ja Johannes Varese valitsus

II Riigivolikogu valimised

Tallinna töölissportlased miitingul Vabaduse väljakul 17. juulil 1940

Miiting Vabaduse väljakul 17. juulil 1940, millel nõuti Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liitu

5. juulil andis Varese valitsus korralduse Riigivolikogu uue koosseisu valimiste kohta. Valimistele kandidaatide esitamise tähtajaks seati 10. juuli, valimiste päevaks määrati 14.–15. juuli. Valimiste korralduslikuks aluseks oli kehtiv Riigivolikogu valimise seadus. 14. ja 15. juulil 1940 toimusid Nõukogude julgeoleku ja administratiivaparaadi kontrolli all II Riigivolikogu valimised. Valimised viidi läbi 80 valimisringkonnas. Hääletamiseks moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osutusid 92,9% poolthäältega valituks 80 Eesti Töötava Rahva Liidu valimisbloki kandidaati. Valimistel osales 81,6% valijate üldarvust.

14. ja 15. juuli valimised olid tegelikult Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletamine. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud 80 kandidaadist 17 loobusid "vabatahtlikult", 1 vahistati ja 58 kuulutati valimiskomisjonide poolt "kõlbmatuks". Peamisteks süüdistusteks oli, et esitatud programm oli kopeeritud Eesti Töötava Rahva Liidu programmist või oli provokatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati ka kriminaalses, rahvavaenulikus või Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus.

Eesti NSV väljakuulutamine ja vastuvõtmine NSV Liitu

21. juulil võttis vastvalitud II Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. Augusti alguses suundus Moskvasse II Riigivolikogu 21-liikmeline delegatsioon: Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Moonika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelma, Johannes Lauristin, Ruut Liiv, Aleksander Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõštšikov, Georg Taalmann, Juliana Telman, Nadežda Tihanova, Jüri Uustalu, Leonardo Valts, Johannes Vares, Jaan Änilane. Ajakirjanikena sõitsid kaasa August Jakobson ja Dimitri Kuzmin. Delegatsiooni liikmed käisid Kremlis, kus esitasid NSV Liidu Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSV Liiduga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin ning 6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul kuulutada Eesti NSV vastuvõetuks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.

25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni. Riigivolikogu nimetati ümber Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning 7. aprillist 1941 Eesti NSV Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimuorganiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.

NSV Liidu relvajõud Eestis pärast 17. juunit 1940

Eestis ja Lätis paiknevate NSV Liidu relvajõude juhtorganina moodustati 11. juulil 1940 Balti Erisõjaväeringkond peakorteriga Riias.

NSV Liidu maaväed

8. armee, peakorteriga Tallinnas Narva maantee 30 hoones ja hiljem Tartus 21. juunist 1940. aastal, endise 2. Diviisi hoonetes.

• 13. kergetankide brigaad
• 65. laskurkorpus, staap Tallinnas Eesti sõjaväe keskhaigla hoones:
  • 16. laskurdiviis,
  • 11. laskurdiviis,
  • 90. laskurdiviis,
  • 19. kergetankide brigaad;
• 1. laskurkorpus:
  • 24. laskurdiviis,
  • 56. laskurdiviis;
• 19. laskurkorpus:
  • 42. laskurdiviis,
  • 49. laskurdiviis .

17. augustil 1940 andis NSV Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaallaskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu."

 Pikemalt artiklis 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus

NSV Liidu sõjamerelaevastiku Balti laevastik

17. juunil 1940 olid Tallinna reidil ja Läänemeres, Riia lahes ja Soome lahes asuvad Baaside lepingu alusel Eestisse asunud Balti laevastiku jõud (1., 2., 3. ja 4. allveelaevade brigaad; laevastiku eskaader, mille koosseisus lahingulaev "Oktjabrskaja revolutsija", 3. miinilaevade divisjon ja vahilaevade divisjon Naissaare piirkonnas, vastavalt Erioperatsioon Gudok plaanile ründama Eesti kaitsejõude, selleks et kooskõlastatult Punaarmee Leningradi sõjaväeringkonna maavägedega viia läbi Eesti okupeerimine sõjalise operatsiooni tulemusena.

 Pikemalt artiklites Balti laevastik Teises maailmasõjas, Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ja NSV Liidu merevägi Eestis

Nõukogude okupatsiooni algusega Eestis esitas PBL esindaja 17. juunil 1940 Eesti sõjaministri abile August Traksmaale nõude 2 ööpäeva jooksul vabastada ja anda PBL käsutusse järgmised objektid: Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi hoone – Pagari tänav maja nr. 1, Eesti Vabariigi Merejõudude Staabi hoone, Mereväe Ekipaaž (Kopli tänav 76) ja selle kasarmud, Teedevalitsuse hooned, Tolliameti hooned (Sadama tänaval), Eesti Ohvitseride Kogu hoone, Tallinna Prefektuuri hoone, 20 suvilat Pirital ja Nõmmel, Kalevi pataljoni ja Sõjakohtu hoone ning täiendavalt arsenalide, Laevaremonditehas ja 2 dokki, hotellide (hotell Palace, Bristol), Vene teater, kino (Gloria Palace), Trakmani kaubamaja, gümnaasiumihoone, Kalevi staadion ja elumajad (Pärnu maantee 11, Raua tänav 30, 31, 32, 33, 34, 36, 37, 38, 42, Kreutzwaldi tänav 13, 15, 17, 19, Kunderi tänav 6, 10, 14, Gonsiori tänav 31, Pirita tee 9, Narva maantee 73, 75, 77, 85) nimekiri Tallinnas,. Täiendavalt nõuti kogu Eesti Õhukaitse ja õhutõrje kahurväe ja lennuväe aerodroomi üleandmist PBL "Tallinnas baseeruvate laevade kaitseks, õhust". Raua tänav 35 hoonesse asus Punalipulise Balti laevastiku ajalehe "Красный Балтийский флот" toimetus, trükikoda asus Kreuzwaldi tänav 2 hoones. Narva maantee 1 asus Balti laevastiku Poliitpropaganda valitsus.

Põhiliseks Balti laevastiku peakorter ja staap asus Tallinnas kino Gloria Palaces, tugipunktiks Eestis kujundati Tallinn ja Paldiski linn,,.

Punalipulise Balti laevastiku õhujõudude kasutuses olid lennuväljad Mandri-Eestis ning ka saartel: Saaremaal – Kogula lennuväli, kus paiknenud 57. kauglennuväepolgu 15 lennukit DB-3 tegid alanud teise maailmasõja alguses, 7. augustist kuni 4. septembrini 1941 pommituslennud 1800 km kaugusel asuvale Saksamaa pealinnale Berliinile eskadrillikomandöri Jevgeni Preobraženski juhtimisel; 73. pommitajate polk, mis asus Pärnus ja Tallinnas. PBL kasutuses olid ka Aste lennuväli Saaremaal, Esivere varulennuväli Virtsu lähedal, Vatla varulennuväli Läänemaal ning kavandatud ja ehitusjärgus Kõnnu lennuväli, Saaremaal.

NSV Liidu õhujõud

Eesti lennuväljadele paigutati 15., 35., 38., 53. ja 60. lennuväepolk. Eelvevalt oli Eestis olnud juba 4 lennuväediviisist: 63. kaugpommitajate polk Kuusiku lennuväljal; 50. kaugpommitajate polk Haapsalu lennuväljal; 35. kaugpommitajate polk Tartus Raadi lennuväljal; 38. hävituslennukite polk Tallinnas Lasnamäe lennuväljal.

NSV Liidu SARKi siseväed Eestis

• NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi vägede 2. Raudteeehitiste valve diviisi, 51. Raudteeehitiste valve polgu 1. pataljon, mille pataljonistaap asus Tallinnas (3 inimest).
  • 1. rood Tallinnas, (isikkoosseis 128 inimest), mis valvas Tallinna Elektrijaama ja veepumbajaama;
  • 2. rood Petseris, (isikkoosseis 144 inimest)
  • 3. rood Kingissepas, (isikkoosseis 128 inimest), valvas üle Narva jõe viivat Narva silda (raudtee- ja autosilda);
  • 7. rood Pärnus, (isikkoosseis 139 inimest). Diviisi 2. brigaadi polgud asusid: 2. rood – Novgorodis; 5. Moskvas, 6. Pihkvas; tagavararood Leningradis, soomusrong Pihkva raudteejaamas.

22. juunil 1941, vastavalt mobilisatsiooniplaanile moodustati selle pataljoni baasil NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 109. Raudteeehitiste valve polk, (109 полк войск НКВД СССР по охране железнодорожных сооружений), juhtkond asus Tallinnas kuni 8. juulini 1941, pärast seda Tapal, 17. augustiks 1941. aastal lahkus Luugasse (?)

• NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 153. üksik konvoibrigaad, asukohaga Tallinn

NSV Liidu SARKi Balti piirivalveringkonna vägede Nõukogude riigiasutuste valveüksustega tegutsesid NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 22. motolaskurdiviisi 3. polk, (3-й полк, 3 мотострелковый полк 22 мотострелковой дивизий оперативных войск НКВД, 3-й Мотострелковый полк внутренних войск НКВД, 3-й ОМСП), mis oli ka osalenud 1939. aasta sügisel NSV Liidu poolt Poolalt vallutatud alade hõivamisel.

Polgu ülem oli major Pavel Vassiljevitš Brovkin, polgu ülema asetäitja poliitalal pataljonikomissar M.S.Kutsenko (Куценко М.С.), polgu staabiülem major M.S. Katin.

Polgu 1. pataljon, tankirood (tankid BT-7) tegeles Tallinnas nõukogude- ja valitsusasutuste: Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu, Eestimaa Kommunistliku Partei KK, kõrgsagedussideobjektide ning tähtsate tööstusobjektide valvega.

Tallinnas paiknenud 1. pataljon osales 1941. aasta sügisel Nõukogude vägede Tallinna kaitseoperatsioonis.

Teise maailmasõja alguses asus suurem osa 3. polgust (peale 1. pataljoni) operatiivkomandeeringus Leedus Vilniuse piirkonnas, mitte Tallinnas, ning pärast teise maailmasõja algust taganesid 3. polgu väeosad koos punaarmee väeosadega ja 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpusega Venemaale Pihkva oblastisse, Porhovi-Dno piirkonda.

 Pikemalt artiklis Nõukogude võimu inimsusvastased kuriteod Eestis 1940–1941

NSV Liidu SARKi piirivalveväed Eestis

 Pikemalt artiklis NSV Liidu piirivalve Eestis

NSV Liidu Ehituse RK ehituspataljonid

• NSV Liidu Ehituse Rahvakomissariaadi 43., 44., 45., 47. ja 48. ehituspataljon.

Eesti riigikorralduse lõhkumine ja repressioonid

Konstantin Pätsi ausamba lõhkumine Tahkurannas 11. augustil 1940.

Riigi poliitilise juhtkonna represseerimine

17. juulil 1940 Nõukogude Liidu relvajõudude toel toimunud meeleavalduse järel allkirjastas Konstantin Päts 21. juulil Andrei Ždanovi kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametisse määramise ning järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. 30. juulil K. Päts vahistati ja saadeti koos perega administratiivasumisele Nõukogude Liitu.

22. juunil 1940 vabastas K. Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist ja 19. juulil 1940 küüditati ta koos abikaasaga Nõukogude Liitu Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse.

Eesti Vabariigi endistest riigipeadest (kokku 11 isikut: Ado Birk, Ants Piip, Konstantin Päts, Juhan Kukk, Friedrich Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, August Rei, Otto Strandman, Kaarel Eenpalu) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul 9 inimest, kes kas mõrvati või hukkusid vangistuses. Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud sõita Rootsi.

Eesti sõjavägi

Pärast juunipööret andis Johannes Varese valitsus 5. juulil 1940 välja seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti sõjaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo, sõjaväe ja sõjaministeeriumi keskasutise poliitiliseks juhiks Aleksander Veiderpass, 1. diviisi poliitiliseks juhiks Enn Kippel, 2. diviisi poliitiliseks juhiks Paul Huubel, 3. diviisi poliitiliseks juhiks Oskar Katt, 4. diviisi poliitiliseks juhiks Reinhold Kolberg, Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste poliitiliseks juhiks Rudolf Põder, õhukaitse poliitiliseks juhiks Eduard Inti, mereväe poliitiliseks juhiks Voldemar Kin (Kinn).

Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks.

Kahest diviisist koosneva Punaarmee 22. Eesti territoriaallaskurkorpuse formeerimine lõpetati põhiliselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks. Laskurpolgud moodustati jalaväerügementide ja üksikute jalaväepataljonide ühendamise teel, senistest side- ja pioneeripataljonist ning õhu- ja tankitõrjedivisjonist said korpuse ning diviiside eriüksused. 1940. aasta teisel poolel vallandati kuni 400 Eesti ohvitseri. 15. novembril 1940 kinnitati Punaarmee teenistusse jäetud Eesti ohvitserid senises auastmes põhikohaga teenistusse. 21. septembril 1940 kandis Balti Erisõjaväeringkonna vägede juhataja kindralpolkovnik Aleksander Loktionov Semjon Timošenkole ette, et Eesti sõjaväe ümberkujundamine 22. territoriaalkorpuseks on lõppenud ja seejuures vallandatud 2351 inimest (juhtivast koosseisust 212, nooremkomandöridest 374 ja reakoosseisust 837). Korpus relvastati Eesti kaitseväe relvastuse ja sõjatehnikaga. Territoriaalkorpuse 9690 eestlasest sõjaväelast andsid Punaarmee aastapäeval 23. veebruaril 1941 truudusvande NSV Liidule.

Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Norillagis lasti 1942. aastal Nõukogude võimu poolt maha 40 sõjaeelse Eesti kõrgemat ohvitseri. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Nõukogude Liitu viidud, kus neist enamik samuti vangistati.

 Pikemalt artiklis Sidepataljoni lahing

 Pikemalt artiklis Lendurite Kivi

Kaitseliit

 Pikemalt artiklis Kaitseliit

17. juunil 1940, pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse, saadeti Kaitseliidu malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda, millega algas ka Kaitseliidu likvideerimine. 27. juunil 1940 andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

Politsei

 Pikemalt artiklis Eesti politsei (1918–1940)

Üheks võimalikuks vastupanujõuks Nõukogude võimu esindajatele Eesti riigi kontrolli all hoidmiseks oli relvastatud ning organiseeritud politseisüsteem. Kuna riigi oma kontrolli alla saamine viidi esimesel perioodil läbi varjatult, siis algas ka Eesti politsei likvideerimine 1940. aasta juunis ja augustis kokkutöötanud kollektiivide lõhkumistega ning võimalike vastupanujuhtide (politseiasutuste juhtide) üleviimistega uutele töökohtadele.

Juuni lõpul moodustati uus organisatsioon: Rahva Omakaitse (RO), mille üldjuht oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige, Hispaania kodusõjas osalenud Karl Hansson. RO-le jagati välja relvad. 5. juulil andis Vabariigi President RO seaduse, millega seadustati vabatahtlik töörahva relvastatud organisatsioon. RO tegutses kui abipolitsei.

25. juunil määrati Sisekaitseülemaks Harald Haberman. Mõni päev hiljem sai abiliseks Andrei Murro, kes määrati ka Politseitalituse direktoriks. 1. juuliks oli Nõukogude võimu toetajate poolt üle võetud Poliitiline Politsei. 1. juuliks oli vastne Nõukogude võim tagandanud ja uuele tööle suunanud kõik politseiprefektid ja enamik politseikomissare.

16. juulil 1940 vahistati siseministri abi sisekaitseülema ülesannetes Harald Habermani otsuse alusel suur hulk Eesti Vabariigi politseinikke. 14. juunil 1941 viis NKVD läbi massiküüditamise. Politseinikud, kes jäid tookord tabamata, liitusid enamasti metsavendadega. Politseinikke mobiliseeriti ka Punaarmeesse. Kui hiljem selgus, et isik oli olnud politseinik, jäid sellised mehed enamasti kadunuks, sest NKVD vahistas nad salaja ning saatis vangilaagritesse. Endisi politseinikke vahistati Eestis veel 1950. aastate alguseni. Kõike seda arvesse võttes on hukkunud ja hukatud politseinike lõplikku arvu raske öelda, andmete täpsustamine jätkub. Teadaolevalt represseeriti ainuüksi 14. juunil 1941 umbes 500 politseinikku. Nõukogude Liidu vangilaagreist pääsesid eluga üksikud. Kanadas elanud endise Märjamaa konstaabli A. Havi arvates mõrvati 1940. ja 1941. aastal ning hiljem 634 politseis (sh kantseleis jm) töötanud isikut. Tema andmetel lahkus 1944. aastal Läände 366 politseis teeninud inimest.

25. augustil 1940 võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, mille järgi moodustati Eesti õiguskaitsesüsteem juba NSV Liidu NKVD struktuuri eeskujul. 31. augustil 1940 andis endine siseminister, siis juba siseasjade rahvakomissari asetäitja Maksim Unt Siseasjade rahvakomissariaadi asjaajamise üle rahvakomissar Boris Kummile.

Poliitiline Politsei

 Pikemalt artiklis Poliitiline Politsei

Okupatsioonivõimude kuriteod

 Pikemalt artiklis Juuniküüditamine

 Pikemalt artiklis Nõukogude võimu inimsusvastased kuriteod Eestis 1940–1941

Majanduse sotsialistlik ümberkorraldamine

Eesti Vabariik oli sõdadevahelisel ajal tugevasti arenenud, üldiselt oli Eesti vahet Lääne-Euroopaga vähendamas. Keskmine eluiga oli tõusnud 58 aastani. Keskmine palk jõudis 2/3-ni Lääne-Euroopa omast, ostujõud oli seoses madalamate hindadega Lääne-Euroopaga võrreldes ligikaudu 80%. Eesti põllumajanduse tootlikkus töölise kohta oli kõrgem kui Saksamaal. Mõistagi oli ka vaeseid, keldrikorruste elanikke, lapsi, kes ei saanud koolis käia, sest pidid aitama vanematel sissetulekut teenida. Nõukogude võim alustas radikaalseid ümberkorraldusi. Esimene nõukogude aasta tähendas Eestile enam kui 1000% inflatsiooni, reaalsed sissetulekud vähenesid enam kui poole võrra ja tööpuudus jõudis mõnes linnas 10%ni. 1940. aasta hilissuvest peale ei jätkunud vaesematel elanikel enam raha toiduainete piisavaks ostmiseks: tulemuseks oli alatoitumus, mis oli laialt levinud; selline olukord kestis üle kümne aasta. Loomulik suremus tõusis märgatavalt juba 1940. aasta lõpuks.

Suvel 1940 alustas Nõukogude võim Eestis, Riigivolikogu deklaratsiooniga pankade, kindlustusseltside ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta ettevõtete riigistamist, kuigi osa neist jäi tegutsema endise nime all. Teisel osal muudeti osa nimest, nt Punane RET, paljudel juhtudel aga nimetati ettevõte ümber, näiteks Naha- ja jalatsivabrik "Union". Natsionaliseeriti suuritööstusettevõtted, nagu tekstiiltööstuse alal Kreenholmi, Sindi, Narva kalevivabrik, Balti puuvillavabrik, Kilgase, Rauaniidi jt. ettevõtted. Põlevkivitööstustest natsionaliseeriti Kiviõli, Goldfieldsi ja Küttejõu ettevõtted. Paberitööstustest võeti üle Põhja puupapivabrik, Jägala ja Joaveski puupapivabrikud, samuti Kohila ja Räpina paberivabrikud. Natsionaliseeriti Lutheri puutööstus, Oskar Kersoni Kersoni kunstsarvetööstus, Lorupi klaasivabrikud, Põhjala kummitööstus, Unioni nahatööstus, Järvakandi tehased, Port-Kunda tsemendivabrik ja teised. Kõik suured metallitehased, nagu Krull, Ilmarine, Volta, Aivaz, samuti Tartu telefoni- ja alumiiniumivabrikud. Are, RET, Kimbergi, Tavasti jt. natsionaliseeriti.

Natsionaliseeriti ühtekokku 103 panka, tähtsamatest: Eesti Pank, Tallinna Krediitpank, Scheeli pank, Eesti Laenu Pank, Tartu Pank, Kauba Pank Tartus, Keskkassa, Tallinna ja Tartu linnapangad, Põllumeeste Keskpank ja ka hulk ühispanku, eesotsas nende keskasutuse Eesti Rahvapangaga. Natsionaliseeriti ka 57 laevandusettevõtet.

1940. aasta sügisest kuni 1941. aasta suveni teostati niinimetatud sotsialistlik maareform. Maareformi läbi sai kahju umbes 20% talunikest ja kirikute, usuühingute, riigi ja omavalitsuste maaomand (kokku 24,3% haritavast maast) kellelt võõrandatud maa jagati maata sulastele ja popsidele. Pool maast anti väikeste tükkidena 52 000-le maata või vähese maaga talupojale. Suurtaludest, kui need oli eraomandis üle 30 ha, eraldati uusmaasaajalele talukohad, 1940. aastal teostatud maareformiga riigi- või suurtaluomanike maadest eraldatud uusmaasaajate normaaltalu suuruseks kavandati 16,5–22,5 ha. Maareformi käigus laiali jagatud põllutükid olid pere ülalpidamiseks liiga väikesed, kuni 12 hektarit, Uusmaasaajate pisitalud polnud elujõulised, nende keskmine suurus oli kõigest 11 hektarit. Talupoegade abistamisks loodi maapiirkondades masina-traktorijaamad ja hobulaenutuspunktid, mis pidid maal saama sotsialismi ülesehitamise tugipunktideks ja ette valmistama põllumajanduse kollektiviseerimist; asuti organiseerima sovhoose ja kolhoose. Maareform kujutas endast vaid poliitilist manöövrit, eesmärgiga nõrgestada suurtalunikke.

Maareform

1940. aasta sügisest 1941. aasta suveni teostati petlik (nukuvalitsus oli algul lubanud, et kelleltki maad ära ei võeta) "sotsialistlik maareform". Maareform oli poliitiline manööver, nõrgestamaks suurtalunikke ilma uusi mõistlikult majandatavaid talusid loomata ning valmistumaks hilisemaks sundkollektiviseerimiseks. Maaomanikelt võõrandati kompensatsioonita kogu maa, mis ületas 20-30 hektarit. Maareformiga sai Eestis kahju 20% talunikest. Võõrandatud maad jagati maata sulastele ja popsidele. Eestis oli uusmaasaajaid koos juurdelõikeid saanud väikemajapidamistega üle 40 000-de. Laiali jagatud põllutükid (u 12 hektarit) olid pere ülalpidamiseks ebapiisavad.

Töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteed

Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 17. jaanuari 1941 otsusega moodustati Eesti maakondades, linnades ja valdades töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteed

Küüditamine juunis 1941

 Pikemalt artiklis Juuniküüditamine

Vene-Saksa sõja algus ja repressioonid Eestis

Nõukogude repressiivorganite tegevus

 Pikemalt artiklis Nõukogude võimu inimsusvastased kuriteod Eestis 1940–1941

Hävituspataljonide moodustamine ja tegevus

 Pikemalt artiklis Hävituspataljonid Eestis

Nõukogude vägede taandumine ja Suvesõda

 Pikemalt artiklites Eesti Teises maailmasõjas ja Suvesõda

Vaata ka

• Nõukogude okupatsioonid
• Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)
• Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
• Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)
• Eesti okupeerimine 1940
• Nõukogude võimu inimsusvastased kuriteod Eestis 1940–1941