hooaeg

From Wiktionary, the free dictionary
Jump to navigation Jump to search

Estonian

[edit]

Etymology

[edit]

From hoog (impetus) +‎ aeg (time).

Noun

[edit]

hooaeg (genitive hooaja, partitive hooaega)

  1. season, period, epoch
    Sellel sarjal on viis hooaega.
    This series has five seasons.

Declension

[edit]
Declension of hooaeg (ÕS type 22u/leib, g-j gradation)
singular plural
nominative hooaeg hooajad
accusative nom.
gen. hooaja
genitive hooaegade
partitive hooaega hooaegu
hooaegasid
illative hooaega
hooajasse
hooaegadesse
hooajusse
inessive hooajas hooaegades
hooajus
elative hooajast hooaegadest
hooajust
allative hooajale hooaegadele
hooajule
adessive hooajal hooaegadel
hooajul
ablative hooajalt hooaegadelt
hooajult
translative hooajaks hooaegadeks
hooajuks
terminative hooajani hooaegadeni
essive hooajana hooaegadena
abessive hooajata hooaegadeta
comitative hooajaga hooaegadega