Kas sõjahirm või sõjaootus?

Mati Hint

... inimest ähvardab kogu aeg oht muutuda ebainimlikuks ... – teda ähvardab oht, et ta ei olegi üldse inimene.Ortega y Gasset laske lapsukestel kaevikusse tullaütles kolonel ja saigi kindralikslapsed tulid siis ta kraapis peale mullaJüri Üdi / Juhan Viiding   Me elame ohtlikul ajal. Kõik ajad on elamiseks ohtlikud, aga mõtlejate ülesanne peaks olema vähendada ohte, mis tulenevad nende ajast. Nii ka praegu. Sõda Gruusias on jäänud veidi kaugemale, peale on tulnud majanduslanguse mure, seetõttu võiks praegu olla õige aeg järele mõtelda maailmavaatelise sõjakuse üle.

Eestis jagunevad inimesed (teiste liigituste kõrval) tavainimesteks ja arvamusliidriteks. Viimaste hulka kuuluvad Eesti Vabariigi  president, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse ideoloogiatöötajad, poliitikud, toimetajad, kolumnistid ja teised „rahva teenrid”. Meelelahutustööstusega kombineerituna on see võimas ajupesutrust, mille jõudu suurendavad vabatahtlikud või värvatud netikommenteerijad (osa neist sisuliselt anonüümsed rünnakrühmlased). Enda nimel esitatud arvamusliidri sõnum taotleb tihti olla Eesti huvisid esitav Eesti poolametlik  või eestlaste enamuse seisukoht. Eesti arvamusliidritel ei ole kõhklusi isegi küsimustes, mis on eksistentsiaalsed kogu tsivilisatsiooni ja inimkonna jaoks.

Sõda ja rahu

Sõja ja rahu ning Venemaa ja NATO vahekordadest kirjutades, aga ka mineviku tõlgendamisel võidakse Eesti ja eestlaste seisukohana esitada järgmist maailmavaadet (esitan need komponendid mõnevõrra teravdatult):  sõda (akuutne kriis) teeb tugevaks, rahu toob mandumise (seda väitsid veidi teistsuguste sõnadega ka Hitler ja Stalin); NATO on loodud selleks, et hävitada Nõukogude Liit – tänapäeva ülekantult aga Venemaa; Eesti ja Lääne väärtused on liberaaldemokraatlikud, mis on kõige kõrgemad väärtused üleüldse; Eestil ja Läänel ei ole Venemaaga ühisväärtusi; kõiki, kes ei jaga Lääne ametlikult kuulutatavaid väärtusi, tuleks selleks ühel või teisel viisil  sundida; natsid ja natsi-Saksamaa polnudki nii halvad, eriti võrrelduna Nõukogude Liiduga, ning juute tapsid ka teised peale natside (mis õige, see õige).

Ühiskondliku arvamuse peavoolu kujundamiseks on arvamusliidritel vabal maal kasutada kas osaliselt või tervenisti maksumaksja kulul ülal peetavad kanalid: raadio ja televisioon, uurimisasutused ja ametikohad, konverentsid  komandeeringud, ajakirjandus. Viimaste aastakümnete Eestis oli/on kerge kuulutada ennast liberaaldemokraatiat edendavate sõjaliste „lahenduste” pooldajaks, aga väga vähesed söandavad avalikult ütelda, et nad on patsifistid (nagu psühholoog Voldemar Kolga).

Vähe on ka nii julgeid nagu Toomas Paul (aastaid tagasi): „Kui mõelda kainelt kaugemale tulevikule, peaks Eesti igati toetama  Venemaa vastuvõtmist NATOsse. Kas või enne meid. Alles see muudaks alliansi nimele (North Atlantic) vastavaks ja tagaks siinse piirkonna stabiilsuse. Aga niisugune jutt ei ole enamikule eestlastest psühholoogiliselt talutav” (Heitunud mesilaspere. – Postimees 26. V 2001).

Ka mina pean rahu paremaks kui sõda ning tapmist moraalselt ruineerivaks ja enamasti karistamisväärseks (juba Esimene Moosese  9:6), nagu ka valepealekaebamist ja ligimese vara himustamist. Niisugune on läänemaise inimese maailmavaate ja moraali alus olnud tuhandeid aastaid enne suhteliselt hiljutisi liberaaldemokraatlikke väärtusi. Enamik rahuarmastavaid inimesi ei ole puhtakujulised patsifistid. Eesti Vabadussõda ei saaks ma kuidagi eitada, nagu ka teisi vabastusja kaitsesõdasid mujal maailmas. Aga kui esimene Eesti Vabariik oleks saavutatud veretult,  siis ei vähendaks see saavutatu väärtust minu silmis kriipsuvõrragi. Pigem vastupidi. Rahvuslikel tähtpäevadel ilmutavad ennast ajakirjanduses aeg-ajalt mehed, kes kahetsevad, et 1991. aastal sai Eesti iseseisvaks veretult, ilma ohvriteta-märtriteta ja vastavate ausammasteta.

Ka nondel vabanemisaastatel olid mõned Eesti poliitikud valmis vabadusvõitluses ohverdama suurt osa eesti rahvast. Eesti rahva õnneks teostus veretu variant.  Väikerahva enesekehtestamiseks saab väga harva jõul olla samasugune kaal kui diplomaatial ja tarkusel, rääkimata sellest, et sõda võimendab inimese paremaid, inimlikke jooni palju harvemini kui vastupidiseid. Eesti-vene luuletaja Igor Kotjuhh ütleb Venemaa-Gruusia sõda kajastades: iga sõda on oma loomult vastik (Möte 31. X 2008).

Viis protsenti sõjakust

David Vseviov meenutas hiljuti, et Erich  Fromm klassifitseeris inimesed, kelle alateadvuses domineerib probleemide lahendamisviisina purustamine, nekrofiilse inimtüübi alla (Kus sünnib ja millal pääseb valla mässumeelsus? – Õpetajate Leht 30. I 2009).

Toomas Paul väidab: „Vähemalt viis protsenti inimestest on geneetilised psühhopaadid, kes ei löö risti ette ei pussi ega püssiga tapmise ees” (Infotulvas ulpides. – EPL 17. I 2009).

Seda viit protsenti kui äärmiselt rahulolematute  tunnustatud määra usub ka politoloog Rein Toomla (Rahutused Riias ja Vilniuses – kuidas analüüsida? – Õpetajate Leht 30. jaan 2009). Wehrmacht säilitas Teises maailmasõjas suhteliselt korraliku maine (vähemalt meie regioonis), kuid Guido Knopp ütleb raamatus „Wehrmacht. Kokkuvõte” (Tänapäev, 2009, lk 11), et Wehrmachti isikkoosseisust võttis vähemalt viis protsenti osa sõjakuritegude  sooritamisest. Punaarmee vägistas Saksamaal umbes kaks miljonit naist.

Mis siis veel rääkida NKVDst, Gestaapost, SDst ja SSist. Evolutsioonifilosoofiliselt on küsimus selles, kas inimeseks saamises ja inimene olemises usutakse ülekaalus olevat nn tapjaahvi (antropoloogide killer ape) või rahumeelse primaadi geenid. Toomas Paul ühineb teaduslikult usutavamaga: „Just meie eellaste agressiivsus ja vägivaldsus viis intellekti, ühiskondlikkuse  ja paljude teiste koostööd võimaldavate loomuomaduste kujunemisele” (Uskmatu Tooma lugu – LR 2009, nr 1-2, lk 49).

Muidugi jääb küsimus: kuidas vastu astuda tapjaahvi geneetilise liini agressiooniihale, kui see on loodus(teadus)lik paratamatus? Kui vastukaalu poleks, siis muudaks agressiivsus maailma põrguks veel enne, kui ta tsivilisatsioonile lõpu teeb. Maailma tipp-poliitikas on idealistlikke  „rohusööjaid primaate” või „taimetoitlasi” olnud siiski meilegi adutaval ajal: 1928. aastal Pariisis sõlmitud Briand’i-Kellogi pakti sõnadega ütlesid allakirjutanud riigid „siiralt lahti sõjast kui rahvusliku poliitika vahendist”.

Kuigi selline idealism ei näita teostumise märke, ei ole ideaal sellepärast veel väärtusetu. Idealistlik ei saagi olla päris realistlik. Järgnevate näidete eesmärk ei ole kedagi esile tõsta. Kõike ja kõiki ei jõua nagunii üles  lugeda, tsiteerida, viidata. Need on pelgalt ilmekad näited.

Arvamusliidrite sõjamõtteid

Arvamusliidrite sõnavõttudes (netikommentaaridest rääkimata) on purustamismeetod esindatud vahel vägagi jõuliselt. Kristiina Ojuland, Reformierakonna tipppoliitik: „Mulle meeldib, et rihm on pingul. Sõda teeb mind tugevaks, enesekindlaks ja kriisiolukorras suudan ma isegi selgemini arutleda  ning mõtteid sõnadesse panna kui muidu.” (Reformierakonna Paremad Uudised 2002; tsiteeritud Heli Ferscheli järgi: Sõjakas välisminister. – Postimees 22. II 2003; Internetist ei õnnestunud varasemaid Paremaid Uudiseid leida.)

Kaarel Tarand, kultuurilehe Sirp toimetaja: „Sõda on inimese normaalse elutegevuse osa ja nii seda tulebki vaadata. [—] Kuna sõda on inimlik, siis selleks valmistudes elamegi”  (Kahte värvi noolte raamat – sõjad said kaardile kantud. – EPL 23. IX 2005).

Indrek Tarand, Eesti sõjamuuseumi, kindral Laidoneri muuseumi direktor: „Sõda lihtsalt on inimtegevuse kõrgeim vorm. Sellega kaasnevad ületamatud tragöödiad ja inimlikud kannatused. Samas ka marsi- ja teistsugunegi muusika, kujutav kunst, tarbekunstist kõnelemata. Ka arhitektuur. [—] Sõda hävitab kultuuri, ent samas ka loob seda” (Sõjamuuseumi  apoloogia. – Riigi Kaitse 22. II 2008).

Ma ei arva, et need tegusad inimesed tahaksid hakata inimesi tapma, nad esindavad mõtteviisi, et vägivald on loomulik, organiseeritud vägivald koguni ülev. Indrek Elling, Kaitseuuringute Keskuse teadur: „Kriiside ajal lihtsustab meie valikuid maailma must-valgemaks, samas mõneti väärtustepõhisemaks muutumine. Kui aga akuutne kriis on läbi, mandume taas enesega rahulollu  ja rutiini.” (Lääne väärtused ja Venemaale meelepärasem maailm. – Postimees-ak 11. X 2008)

Minu vastused sõja ja rahu küsimustes on sellised: mina usun, et tuumasõda hävitaks lääne tsivilisatsiooni; külma sõja ajal arvasid optimistid Inglismaal, et Inglismaa rivist väljalöömiseks on vaja viis vesinikupommi, pessimistid kartsid, et piisab ühest; et NATO on loodud Kolmanda maailmasõja ärahoidmiseks, mitte selle vallapäästmiseks;  et Venemaa tuumapommitamisest kõnelevad peale fanaatikute ka provokaatorid; et liberaaldemokraatlik ühiskonnakorraldus (eriti kui tema põhiolemuseks on teesklus ja enesepettus, nagu oluliselt Eestiski) on üks osasüüdlane Eesti ja maailma praeguses majanduslikus, moraalses ja ühiskondlikus tasakaalutuses; et Läänel ja Venemaal on ühine kultuuriruum ning see oleks põhi, millelt aidata Venemaal  kasvada ka mentaliteedilt läänemaise(ma)ks; Lääs vajab läänemaist, mitte tuumapommitatud Venemaad; Lääs ei vaja ka oma suurlinnade kohal lõhkevaid Venemaa tuumalaenguid; et eestlaste osavõttu natsi-Saksamaa poolel bolševismi vastu võitlemisel pole võimalik lahutada natside kavatsustest nn Ida-alade (ka Eesti) osas; eesti keele ja kultuuri säilimisele – nagu ka teiste Ida-Euroopa rahvaste keeltele ja kultuuridele – nendes kavatsustes ellujäämisruumi  polnud.

Kas maailmasõja ootus?

Mihkel Mutt: „Aga ega meil pole ju ikka vastust meid huvitavale küsimusele – kas meile tullakse appi või ei? [—] Mõned päevad tagasi ütles [USA diplomaat] Richard Holbrooke ühes teleintervjuus, [—] et niisuguse väikse maalapi pärast, kus elab 70 000 inimest, ei alustata kolmandat maailmasõda. Selle peale võiks muidugi küsida, kui suur peab see maa olema,  et sõda alustada?” (Gruusia õppetunnid. – Postimees 19. VIII 2008).

Sven Mikser: „Küll aga on mõningate Lääne poliitiliste mõtlejate – õnneks seni mitte riigijuhtide – suust kõlanud arvamus, et Georgia „ei ole riik, kelle pärast tasuks vallandada Kolmandat maailmasõda”. See positsioon ei ole mitte üksnes eetiliselt küsitav, vaid sisaldab implikatsiooni, et selliseid riike on teisigi” (Kes tahab sõda, valmistugu rahuks? – Diplomaatia  2008, nr 9).

Ahto Lobjakas tunneb muret, et Eesti-vastase agressiooni puhul ei taibata Washingtonis „mil [—] on saabunud õige hetk Moskvale tuumalöögi andmiseks” (Ameerika täringud. – Postimees-ak 1. XI 2008).

Karta pole midagi. Vahur Koorits, Postimees: „Mistralist piisab, et võimaliku sõja korral meie maaväge Venemaa õhuväe rünnakute eest kaitsta”  (Mistral hoiab Eestimaa taeva puhta ja ohutuna – Postimees 19. VIII 2008).

Kaarel Tarand: „Tõsi ongi, et kuigi USA väidab, et kaitsekilpi rajatakse paariariikide (Iraan jt) raketirünnakute vastu, võtab see kilp viimsegi mõtte ka venelaste Euroopa linnadele sihitud tuumarakettidelt” (Vähi nutab vales leinamajas. – EPL 14. X 2008)

Kas Eesti piidleb tuumanuppu?

Eesti kolumnistid kirjutavad tuumalöögist  nagu pallimängust, pruukides väljendeid nagu „tuumalöök” ja „tuumasõda” sama ähvardavusega nagu Vene ja Ameerika kindralid, kes on oma sõnades vaata et tasakaalukamad. Tegeliku vastutuse puudumine ning poliitilises peavoolus laveerimine on võtnud ka vastutusvõime. Võib-olla kujutletakse NATO tuumanuppu juba Eesti käeulatuses. Jumal hoidku selle eest! Harri Tiido ongi välisministeeriumi kantslerina  ütelnud, et NATO tuumarelvade paigutamist Eestisse ei saa välistada (EPL 2. III 2001). Kas seda otsustab NATO, Eesti riigikogu, kaitseministeerium, välisministeeriumi kantsler või asekantsler?

Kas ei mäletata enam, et ajal, mil Eestis olid Nõukogude tuumaraketid, oli Eesti täiesti möödapääsmatult NATO tuumarakettide sihtmärgiks? Sellist vastasseisu võivad tagasi igatseda üksnes mängurid ja hullud. Euroopa komisjoni asepresidendi Martin  Bangemanni külaskäigu ajal Eestisse 1993. aastal esitas tollane kultuuriminister PaulEerik Rummo külalise auks antud õhtusöögil Mustpeade Majas 7. oktoobril 1993. aastal Bangemannile tungiva küsimuse: kas Lääs kaitseb Eestit sõja korral Venemaaga? Bangemann vastas: „Kui Venemaa peaks otsustama Eesti vallutada ja Lääs peaks otsustama Eestit lõpuni kaitsta, siis lakkab elu Eesti pinnal igal juhul.”

Mõte Eesti sõjalisest konfliktist Venemaaga  on ajuti Eesti poliitikadebatis nii visa, et on raske aru saada, kas seda tahetakse ära hoida või esile kutsuda või lepitakse pärissõja asemel külma sõjaga. Jääb mulje, et ametlik Eesti ei panusta riigikaitselises mõtlemises esimeses järjekorras isegi mitte liitlassuhetele USAga (Lääne-Euroopast rääkimata), vaid halbadele suhetele Venemaaga, justkui tooks see automaatselt kõik nn Lääne väärtuste eestkõnelejad Eesti selja taha.  Harri Tiido välisministeeriumi asekantslerina kinnitab, et Läänel ja Venemaal ei ole mingeid ühisväärtusi ja sellele vastavalt tuleks suhted ümber kujundada: „Eelmine sajand andis maailmale kaks n-ö taimetoitlase retsepti: revolutsioonid on sametised, mitte verised, ja sõda külm, mitte kuum. Niimoodi vaadates ei ole külm sõda sugugi halvim variant” (888 – julgeolekumaastiku murdejoon. – Riigi Kaitse X 2008.) 

Kadri Liik, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhataja: „On väljendatud arvamust, et uut külma sõda ei saa tekkida. Tegu on eksiarvamusega. Arvan, et peaksime lõpetama teeskluse, nagu oleksid meil Venemaaga mingid ühised väärtused. Venemaal ei ole liberaaldemokraatlikke väärtusi” (Kas hirmul külma sõja ees on alust? – Postimees-ak 8. XI 2008).

Suhteliselt hiljuti oli Eesti ametlikuks retoorikaks olla sild Lääne ja Ida vahel. 1991.  aasta juulis peeti Eestis sellise ideoloogiaga Eesti-Ameerika laulupidugi. Meie Venemaatundmine pidi tooma suurt kasu Eestile ja kogu maailmale. Nüüdseks on selle visiooni asemel Eestis murdumatu Idavalli ideoloogia, milles Eesti täidab Lääne sillapea rolli. Päris-Läänes arvatakse teisiti. Prantsusmaa suursaadik Eestis Daniel Labrosse kirjutab (Ahto Lobjaka Prantsusmaa-kriitikale oponeerides): „Praegusel ajaloohetkel pole meil tõesti  vaja konflikte. Meil pole tõepoolest vaja kokkupõrkeid. Meil pole tõepoolest vaja lahkhelisid. Meil pole tõesti vaja sõda” (Prantsusmaa seisab Euroopa huvide eest. – Postimees 24. XI 2008).

Usun seda, sest on ju Euroopa Liidu aluseks Prantsusmaa ja Saksamaa leppimine – ajalooliselt ja psühholoogiliselt üliraske protsess.

Eesti ei vaja kodusõda

Kaarel Tarand on kahetsenud, et iseseisvumisprotsessis jäi kodusõda pidamata: „Sõjastsenaarium,  iseenesest kaugeltki mitte utoopiline, lihtsalt ei realiseerunud”. Tulemuseks on tema arvates Eesti poliitikaelu vindumine (Pidamata kodusõda jätkub. – Sirp 22. XII 2006)

Tean mõnda teistki arvamusliidrit, kes on kahetsenud kodusõja ärajäämist, aga mitte kõik ei ütle seda must valgel välja. Keda tolles kodusõjas oleks pidanud massihaudadesse peidetama? Tagantjäreletarkusega teab Kaarel Tarand, et karistussalga püssitorude ette oleks  tulnud seada „punaprofessorid”, kes soovitasid pronkssõduri äraviimisega olla ettevaatlik (Kaarel Tarand, Oh teid, Upa mehi! – Sirp 27. IV 2007).

Aga kuidas oleks neid „punaprofessoreid” osatud välja kammida 1990/91. aastal? Kodusõda ja terror on kõigil aegadel loonud võimaluse arveid õiendada kellega tahes. Ja peaaegu-mõttekaaslastega kõigepealt, sest need võivad olla võistlejad. Kodusõda on hea ettekääne väljastpoolt sekkujatele. Ka Gruusia  Venemaa sõjas ei jäetud seda kasutamata. Soome 1918. aasta kodusõja üle lahvatas äge debatt uuesti 1990ndatel: ka kolm põlvkonda hiljem pole kodusõja haavad armistunud. Kodusõjaarutelu vaherahu kestis ainult sõja-aastatel ning sõjajärgsel Soome riigile ja rahvale raskel ajal. Praegu arutatakse Soomes jätkusõja-aegseid hukkamisi, kui kangelaslikkuse ja ohvrimeele varjus toimetas oma asja ka lihtne tapahimu.  Ülekohtuselt hukkunute veelkordsest matmisest ei pääse ükski vähegi normaalne ühiskond. Ka meie mitte. Loodetavasti jõuab kunagi sinnamaale ka Venemaa; tsaariperekonna ümbermatmisega on raske algus tehtud.

Meedia ja Gruusia-Venemaa sõda

Gruusia-Venemaa viiepäevane sõda jättis kaotajaks ka Eesti ajakirjanduse usaldusväärsuse. Arvatavasti püüdis näiteks Eesti Päevaleht anda esimesest sõjapäevast tõelähedast pilti. Domineeris võidurõõm: pealkirja all „Gruusia alustas Lõuna-Osseetia tagasivõtmist” raporteeris Heiki Suurkask 9. augusti ajalehes Gruusia edust formaaljuriidiliselt talle kuuluva Lõuna-Osseetia sõjalisel taasallutamisel. See pealkiri ei erine kuigi palju sama kuupäeva Frankfurter Allgemeine esikülje tasakaalukama kirjutise „Sõda Lõuna-Osseetias” allpealkirjadest: „Gruusia ründab reetlikku provintsi – Üldmobilisatsioon – Venemaa lööb  vastu – Palju surnuid”.

Ent mõne päevaga muutus eestikeelses Eesti ajakirjanduses kõik. Kui selgus, et Venemaa lõi vastu täie jõuga (ebaproportsionaalselt) ning purustas Gruusia rünnakukolonnid ja asus lammutama Gruusia sõjalist infrastruktuuri, siis muutus Venemaa eestikeelses meedias nii sõja alustajaks kui ka sõjakuritegude sooritajaks. Indrek Tarand kutsus tollal Eesti Ekspressi  veebileheküljel registreeruma vabatahtlikke, kes Gruusiale sõjaliselt appi läheksid. Appiminejad lootsid, et NATO-riigi vabatahtlike sekkumine paneb NATO mootori tuksuma. Kas oodati suurema ulatusega sõda? Ent NATO ei taha vastutada mängurluse eest. 29. augusti Eesti Päevalehe Möttest võib nimekate välismaalaste (Slavoj Žižek ja Kimberly Marten) tõlkeartiklitest lugeda, et sõjategevust alustas Gruusia. Eestis kujundatud  avalikku arvamust see ei mõjutanud. Et selles sõjas ei olnud tegu üksnes Venemaa ühepoolse agressiooniga, see jõudis üldloetavasse eestikeelsesse ajakirjandusse selgesõnaliselt alles 15. novembril (Kaivo Kopli, Sõda Gruusias: tõde või vale, aga läänes kaheldakse tõesti. – EPL 15. XI 2008).

New York Times ja Spiegel ei uskunud ega usaldanud tol ajal enam Saakašvilit, keda nüüd süüdistati verise sõja alustamises ja Läänele valetamises.  Intervjuus Eesti Päevalehe reporterile Priit Simsonile ütles kunagine Soome kaitseminister Elisabeth Rehn: „Aga tuleb meeles pidada ka seda, et Gruusia alustas” (EPL 27. XI 2008). Gruusia sõda tõi õpiku selgusega näiteid, kuidas käib lugeja mõjutamine. Eesti Päevalehes on 30. oktoobril 2008 pealkiri „BB C: Gruusia võis sooritada Osseetias sõjakuritegusid”; sama kuupäeva Postimehes on sama sisu (Gruusia kasutas Lõuna-Osseetiasse tungides valimatut ja ebaproportsionaalset jõudu, ka tsiviilelanikkonna vastu) esitatud BB C/PM informatsioonina vastupidise pealkirja all „Gruusia eitab sõjakuritegusid”. Läks veel peaaegu kuu ja siis kirjutas Heiki Suurkask juba, et Saakašvili on LõunaOsseetiast ja Abhaasiast vist lõplikult ilma jäänud (Viis aastat möödas ja Gruusia õpib ikka veel – EPL 25. XI 2008).

Artikli kommentaar: „Kindel on see, et Moskva sõja- ja propagandamängud  Gruusia suunal ei kannata päevavalgust, kuid samal ajal on tõsiseid kahtlusi, et samasuguste mustade mängudega on silma paistnud ka president Saakašvili ise.” Kõik, kes jälgisid autoriteetseid Lääne ajalehti, said mõnest kahtlusest teada juba mõni päev pärast sõjategevuse vaibumist.

Aga parastada on päris sobimatu, sest see on tragöödia ja trauma, millele pole leevendust. 16. augusti Frankfurter Allgemeine kirjutas,  et vahetult pärast sõda väitsid Gruusia kindralid Brüsselis: nad andsid president Saakašvilile nõu mitte tungida Lõuna-Osseetiasse. Kas oli ka teistsuguseid nõuandjaid ja kust need tulid? Ameeriklased eitavad Saakašvili julgustamist. Samast ajalehenumbrist saab lugeda, et Tshinvalis purustati grusiinide rünnakutes vanad kristlikud kirikud (ka Gruusia nimega seostuv Püha Georgi kirik IX sajandist), aga osseedi poeedi Konstantin Hetagurovi  ausammas jäi ilma peata. Seda on kindlasti kurb teada saada ka Andres Ehinil (vt Maaleht 28. VIII 2008).

Jõuludeks oli juba mitu nimekat Gruusia poliitikut Saakašvilist lahti ütelnud, aga ametlik Eesti jääb reservatsioonideta kindlaks. Millele? Kas riskipoliitikale? Mitmest Gruusia-Osseetia konflikti tahust on Eestis vaikitud: esiteks on konfliktis kaks tolle piirkonna kristliku traditsiooniga rahvast  – saareke sealses islami maailmas. Teiseks on Kaukaasia leppimatu veritasu kultuuripiirkond. Ei kirjutata sellestki, et oma kodumaal Vene imperialismi vastu sõdivad tšetšeeni vabatahtlikud sõdivad Gruusia vastu abhaaside poolel. Gruusia tragöödiaga assotsieerub lähedane valus paralleel: ka Eesti loobus Eesti-Vene piiriläbirääkimistest Setumaad puudutavas osas. Kui Venemaa asus EN SV „kontrolljoont” piirimärgistama, siis kinnitasid Eesti poliitikud, et küll Venemaa Tartu rahulepingut rikkuva omavoli eest veel „saab”. Saigi: Eesti kaotas kõik. Õnneks ilma sõjata.

Õiguse õige ja õigem aeg

Ametlik Eesti toetab praeguseni Gruusia tingimusteta õigeksmõistmist, Venemaa hukkamõistmist ja osseetidest möödavaatamist. Seetõttu on äreval ajal raske Eesti ajakirjandust usaldada.  Venemaa mõistlikkusele kutsumisega polnud tõesti vaja viivitada, aga Gruusia õigustamine näitab ainult, et kui küsimuses on Venemaa, siis valib ametlik Eesti ja Eesti peavooluajakirjandus poole automaatselt. Eesti vabanemisele pühendatud 19. augusti öölaulupidugi sooviti pühendada Gruusiale. Eesti riigi esindusmoraal ei saa olla nii kõikuv, et kui Tšetšeenia tahab Venemaast lahku lüüa, siis Eesti toetab lahkulööjaid (olen muide  riigikogu 1994. aasta detsembri Tšetšeenia toetusavalduse teksti algautor), aga kui küsimuses on osseetide lahkulöömine Gruusiast, siis selle me mõistame hukka (põhjustest küsimata), ning kui tšetšeenid võitlevad Gruusia vastu, siis sellest me vaikime. Miks siiski osseedid avaldasid Nõukogude Liidu lagunemise ajal (1991) soovi kuuluda pigem Vene Föderatsiooni kui Gruusia koosseisu?

Jõuga liitmine on toonud ummiku nii  Tšetšeenias kui ka Lõuna-Osseetias. Ehk oleks tegudega kinnitatud ulatuslik ja suuremeelne autonoomia aidanud vältida sõdu ja kallalekippumist Gruusia riigipiiridele. Muidugi on raske säilitada rahumeelsust, kui sul on õigus. Aga ka Eestil ja teistel Baltimaadel, kogu Ida-Euroopal oli õigus kõik see pikk aeg 1939–1991. Õigus ei aidanud, enne kui tuli aeg seda õigust kasutada. Eestis ilmutavad sõjakust pigem arvamusliidrid  kolumnistid, sõjaväeliselt haritud analüütikud on tasakaalukad. Erik Männik, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste professor: „Gruusia otsus kasutada Lõuna-Osseetias kujunenud olukorra lahendamiseks sõjalist jõudu tähendas loobumist väikeriikide julgeolekupoliitika tähtsaimast põhimõttest, milleks on välispoliitika juhtroll julgeoleku tagamisel.

Juba ainuüksi Venemaa sekkumise võimalus pidanuks Gruusia juhtkonda ulatuslikust sõjaliste meetmete kasutamisest tagasi hoidma” (Konflikt Lõuna-Osseetias: mida saab väikeriik toimunust õppida? – Riigi Kaitse, detsember 2008). Madis Hint vihjas aastaid tagasi, et propagandavõtete osas on Eesti ajakirjandus Vene ajakirjanduse sarnane. Ta sõnastas ka kartuse, et ohtlik mäng võib saada tõelisuseks (Tänane Eesti – Vene poliitika lollim variant – Sirp 4. V  2001). Mängude teooriagi prognoosib mänguna mõeldud sümbolkäikude muutumise ühel hetkel tõelisuseks (vt ka Niall Ferguson, „Maailmasõda. XX sajandi konflikt ja Lääne allakäik”, Varrak 2008, lk 525).

Hiina Rahvavabariigi kunagised nummerdatud tõsised hoiatused USA-le muutusid naljanumbriks, aga Gruusias tõi vastastikune ähvardamine plahvatuse. Kas ei või samamoodi minna sõjaootusega? Eriti kui ka vastaspool  otsib ettekäändeid pinge eskaleerimiseks ja poliitilise mängu tõelisuseks pööramiseks ühes või teises piirkonnas. Piiririik Eesti on provokaatoritele ideaalne mängumaa. Osales ju 1990. aastal Kaitseliidu kompanii Irboska-tagusele piirile viimisel ka KGB provokaator, aga aktsiooni kiitsid paljud poliitikud lausa kooris.

Ma armastan Gruusiat

Olen Gruusias käinud sagedamini ja pikemalt  kui üheski teises endise Nõukogude Liidu kaugemas liiduvabariigis. Noorpõlves matkasin selle maa seljakoti ja telgiga oma praeguse naisega jalgsi läbi. Tunnen Gruusia vanu kirikuid ja kloostreid, rahvalaule ja filme. Gruusia keeleteadlased kuulusid mu lähedaste välismaiste kolleegide hulka. Olin kontaktis inimestega, kes 1978. aasta aprillis tegid Gruusia NSV konstitutsiooni paragrahvi gruusia keele kaitseks. Tean, kuidas siis koolid  viidi tänavatele – kas või tankidele vastu – demonstratsioonile gruusia keele kaitseks, kui kerkis oht, et gruusia keel kaotab ülikoolikeele staatuse. Ülikoolis tabas õppejõude, kes üliõpilastega koos demonstratsioonile ei läinud, üldine boikott. Selline on selle rahva mentaliteet. Seda võiksime kadestada (ka eesti keele tähtsuse pideva vähendamise tõttu praeguses eestikeelses koolis).

Aga kui räägitakse, et Gruusia ühiskond  on Lääne mõttes demokraatlik, võitleb korruptsiooniga ja hindab Lääne väärtusi, siis on see abitu soovkujutlus. Gruusias peetakse tänapäevani tähtsaks pärinemist aristokraatiast. Altkäemaksust on parem mitte rääkida. Hämmastav, et Eesti nõunikke ei häiri Gruusias Stalini kultus. Kui „… eestlased on võtnud oma eestkoste alla Gruusia …” (Merle Maigre, Ukraina võimalused ja valikud. – Riigi Kaitse, detsember 2008), siis võiks eestkoste tähendada  ka poliitilise riskikäitumise rahustamist. Gruusia kultuur on iidne, gruusia keelest teavad keeleteadlased vähemalt tema kuulumist Euroopas reliktina esindatud ergatiivse keeletüübi alla. Aga osseetide eelkäijatelt sküütidelt pärinevad mõnedki eesti keele sõnad (nt varss, vasikas). Kahju, et osseetide ja grusiinide – kahe vana kristliku rahva – vahekordade klaarimisel on toetutud jõule ja veritasule, mitte suuremeelsusele. 

Eestile hea ja halb aeg

Eestil oleks praegu soodne aeg poliitiliseks täiendusõppeks. Ka maailm õpib. Iraagi „missioon” lõpetatakse suurema aupaisteta. Venemaa ja Gruusia sõda ei lahendanud probleeme. Neoliberalism ei ole enam puutumatu pühadus. Palju aastaid Eestis „sotsialistlikuks” ja illusoorseks peetud ühiskondlik solidaarsus on vähemalt sõnana majandussurutise ajal jälle aktuaalne. 

Eesti ja Lääne ühiseid väärtusi tuleks vaadata kriitilisemalt. Euroopa Liit on loobumas oma kristliku taustaga kultuuri prioriteedist, samal ajal kui Venemaa taastab seda. Lääs nõustus Nürnbergi protsessi ajal ja hiljem peaaegu pool sajandit vaikima Stalini, tema poliitbüroo ja NKVD veretööst Katõnis.

USA lubab taimemürke ja kemikaale katsetada vaimupuudega laste või orbude peal USAs või siis väljaspool USAd elavate laste peal. Siia vahele mahuks  palju Lääne väärtuste venivuse näiteid. Üldplaanis on Lääne väärtuste ruumiga liitumine Eestile loomulik. Eesti võiks LääneEuroopa suurrahvastelt juurde õppida ühiskonnasisest sallivust. Selle on nad seal küll väärtusena avastanud hiljuti, aga see-eest põhjalikult. Baltimaadele ega Balkanile see veel jõudnud pole. Teisest küljest võib Eesti aeg praegu olla päris kriitiline, sest Eesti poliitikud on teinud palju selleks, et rahvas oleks sallimatult lõhestatud. Eesti on nii vaba maa, et siin saab levitada holokausti eitavaid raamatuid ja natsiaastate propagandat Hitlerist kui laste sõbrast, Kesknädal aga loetleb iseseisvate riikide reas esimestena Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat (26. XI 2008) ning avaldab küüditamisi õigustavaidilustavaid peatükke Johan Bäckmani pronkssõduriraamatust (10. XII 2008).

Vastasseisude pingestamine võib ühel  hetkel väljuda poliitilise mängurluse piiridest. Niall Fergusoni järgi on sisekonfliktide oht suurim majandusliku muutlikkuse ja majanduskriiside ajal (viidatud teos; eriti lk 561). Sellise määratluse järgi on inimeste teistsugusteks (võõrasteks) märgistajatele saabunud head ajad. Surmaval märgistamisel (kuradi kommunist, sakslaste sabarakk, rahvavaenlane) on Eesti ühiskonnas sügavad juured, mis ka  tänapäeval annavad oma elujõust pidevalt märku. Aga pole hullu seni, kuni sildistatutega ei tegele püssimehed ja siltidega tegelevad semiootikaprofessorid.

Lõppematu Teine maailmasõda

Kogu Ida-Euroopa kannatas Teises maailmasõjas koletult ja suurel määral süütult, Saksamaa ja NSV Liidu hegemooniataotluste ohvrina. Sildistamine ja siltide vahetamine hõlmab seda osa minevikust eriti leppimatult ning sildid  on emotsionaalse skaala maksimumipunktides: vabastajad, okupandid, vabadusvõitlejad, kollaborandid, äraandjad. Hilisminevikus vahetasid need sõnad denotaate (kellele viidatakse) 180°: plussist sai miinus ja vastupidi. Ajaloo kirjeldamisest tähtsamaks on muutunud hindamine-sildistamine. Vahe-Euroopa jaoks oleks ootusepärane, et natside ja stalinistide kuritööd mõistetaks võrdselt hukka.

Stalinismi kuritööde ülemaailmne  hukkamõist võib ebaõnnestuda just seetõttu, et hukkamõistus soovivad aktiivselt osaleda neo- või nostalgianatslike sümpaatiatega ringkonnad. Sellisel juhul poleks kommunismi kuritegude hukkamõistul kuigi suurt moraalset väärtust. Leidub ringkondi, kes ei soovigi natslike ja stalinistlike kuritööde võrdset tingimusteta hukkamõistmist, vaid kommunistide-aegse ajalookäsitluse peegelpilti: kommunismi ja kommunistide kuritegudega võrrelduna Saksa poole õigeksmõistmist, nii nagu stalinistid kõnelesid üksnes fašistide kuritöödest ja kommunistide kangelaslikkusest. Viite selles suunas esitab isegi Tartu ülikooli audoktor Vello Helk: „On ka juba esitatud küsimus, kas mitte Hitleri süsteemi vastu võideldes ja seda hävitades ei rajatud teed samaväärsele totalitaarsusele kogu idablokis, nii et see mitte enam pole ühemõtteline võitlus demokraatia  ja natsismi vahel?” (Selgitusi ja arutlusi mitmel teemal. – Rahvuslik Kontakt 2008, nr 4, lk15).

Mis siis oleks olnud Läänele alternatiiviks? Kas Inglismaa oleks pidanud loobuma vastupanust Hitlerile? Kas „Hitleri süsteemi” marginaliseeritud Prantsusmaaga „Uus Euroopa” olnuks parem kui Saksamaa ja Prantsusmaa leppimisele ehitatud Euroopa Liit? Euroopa Liitu kuuluvas Eestis pole vaja töödelda avalikku arvamust selliselt, et kahest  vägivallarežiimist peaksime tagasivaates üht paremaks pidama. Mina ei soovi neid kumbagi ei õigeks mõista ega välja vabandada. Mina soovin vägivallaideoloogiata Eesti Vabariiki.