:P
Aga on olemas: Kitt Hartley sarja seitsmes ja Bunburry seltskonna üheksas osa.
Mitteimperatiivselt: loetagu.
Kokkuvõte
Tulin siia kirjutama ja WordPress teatas mulle, et olen nendega “lennanud” juba 19 aastat. Nojah, kui mõtlema hakata, et blogimise alustamisest sai sel suvel 20 aastakest, nii et.
Miks ma sellega ikka veel jätkan? Ei tea. Ilma [teadmiseta, et see blogi on olemas ja võin kirjutada, kui tahan] oleks vist imelik olla.
Aga muidu meil on purgaa. Lund õieti polegi, aga see, mis on, lendab valgete palakatena ümber maja. Lindude söökla teeb selliseid tireleid, et sinna ei saa seemneidki panna. :P
Ma olen pildistamises üsna koba. Sest kindlasti saaks selle tiheda lume ka telefoniga jäädvustada, aga ma pole endale selgeks teinud, kuidas nimelt. Nii et asi jääb sinu kujutlusvõime kanda, armas lugeja. Aga tuul on korralik, need tuled, mis taamal näha, ongi ainult seal püsti, edasi lohisevad juba mööda maad. Naabrimees on vist alla andnud ega pane neid enne tagasi, kui torm maha rahuneb.
Aga muidu on siin naerid keldris ja moorid tares. Peaaegu. Kapsas purgis. Uus laar piparkooke valmis ja kaunistatud. Kartulisalat valmis. Vahuvein riiulis. Homme on vaja vaid kana ahju lükata ja kringel valmis küpsetada ja lasku aga tulla. Rõõmuga.
Oo jaa, verivorsti on ka.
Mida ma sel aastal teinud olen? Mitte muffigi, kui aus olla. Tõlkinud 13 raamatut (10 inglise ja 3 soome keelest). Lugenud 88 raamatut (46 eesti, 39 inglise ja 3 soome keeles, nii et lubadusest rohkem eesti keeles lugeda olen napilt kinni pidanud). Heegeldanud, massiliselt (3 linikut ja ühe noore laudlina). Ja ongi kõik. Kuidagi kasin tunne on kõige selle peale.
Ah jaa. Järgnevas on ilmselt süüdi too tuumanohu, mis mulle veel enne aasta lõppu hambad ninna lõi ja on mu aju täielikku hapnikuvaegusesse jätnud, aga. Mul tuli mõte, et võiksin hakata meet cute’e kirjutama. Kellel vaja, tuleb ja tellib. :P Sest mul on neid viimasel ajal suvalistel ajahetkedel pähe torganud kokku päris massiliselt. Kahjuks ei viitsinud ma neid üles tähendada, aga oma kümmekond on olnud küll. Sest jah, ma ise ei oska nendega midagi peale hakata. Ülejäänud juttu lihtsalt ei tule.
Ja ongi selleks aastaks kõik. Muud mul öelda pole, sest see muu pole mitte rõõmus ega rahulik, vaid masendav. Jäägu siis nii. Loodan vaid, et uus tuleb helgem ja valgem ja selgem.
Hääd vana ja uut!
Kuradi Unne-Matti
Just nimelt, kuradi. Ei minit “porgandima” ega “peetima” seekord. Ja oma prantsust ka vabandama ei hakka.
Et miks v? Jeehat tõmbas, igavene rõigas sihuke. Öö otsa ei and näole, aeleb ringi kut raisus plika. Ammu pole enam seda jama korraldanud. Ja istusingi öö läbi üleval ja lugesin. Vahepeal ikka üritasin rajakal püksitagumikust kinni saada, aga tühi lootus. Praegu on kell üheksa läbi, nii et mul tiksub juba kahekümne kuues tunnike särasilmselt ringi vahtida. Juhhei.
Mis tähendab seda, et tööpäeva võib pmst korstnasse kirjutada. Kui mul käib pea ringi ja vahepeal on tunne, et tool vajub alt ära – selline kiirliftis sõitmise tunne, junõu – , ja kohati tekib raskusi ajas ja ruumis orienteerumisega – siis on mõistlikum tõlkimisest eemale hoida. Sest ausalt, ehvekt on sama mis purjus peaga sõnumdamisel. :P Ise ma pole seda küll teinud, sest purjakil olemised jäävad aega, kui veel polnud arvuteidki, nutikmopsidest rääkimata, aga jah, ühesõnaga, üht asja kaks korda tõlkida nagu hästi ei tahaks.
Ja see unetusepohmell! Polegi vaja midagi suuremat teha, et kassid tümaki-tümaki kõnniksid.
Lisaks lugesin hiljaaegu ajalehepealkirja (ma põhjusmõtteliselt igast artikleid ei loe, tänapäeval pannakse pealkirjad sellised, et võtavad pika artikli sisu ühe lausega kokku, nii et pmst on ülevaade selge), et unetus suurendab dementsuse riski. Loogiline ka. Ajude pehmenemist ja tasakaaluhäireid igatahes tekitab. Ja ma ei tee sugugi nalja.
Mõistlikum on vist külili visata. Ajalugu on näidanud, et millalgi hilise hommiku paiku roomab rajakas küla pealt koju. Saab siis ehk pea selgemaks.
Teile seda jama igatahes mitte.
Lugemiseni.
P.S. Rajakas on täiesti uue rubriigi auga välja teeninud, ma ütlen.
Juba teine advent
Aeg lendab kuidagi nii kiiresti. Tõesti, vaid kaks päeva rohkem kui kahe nädala pärast on juba jõulud ja pea see jaanipäevgi ei tule.
Mul on kätte jõudnud totaalne hibernatsioon with a vengeance. Muudmoodi ma oma olekut seletada ei oska. Otsekui oleks kennik lülitit klõpsand ja kõik. Tahtmine on ennast voodinurka kerra tõmmata, lugeda, magada ja nina välja pista alles siis, kui esimesed lumikellukesed end ilmutama hakkavad. Mul on see ikka talviti kallal käind, aga no nii vägevalt pole veel virutand kui seekord. Sohu need tööd ja muud põnevad asjad.
Kui ainult saaks.
Aga kuna ilma tulu toomata saab elada ainult siis, kui on rikas mees, kes sellise laisklemisega nõus on, siis nuta missa nutad, aga kui süüa – ja raamatuid ja muid eluvajalikke asju – tahad, siis tuleb ka vaeva näha.
Aga täna naudin veel seda, et võin end lõdvaks lasta ja tervelt viisteist minutit mitte midagi teha. :P
Teilegi.
Lugemiseni.
Hmh, vol n+x
Sarjast “Veidrad kokkujuhtumised”: Akateeminen Kirjakauppa pakkus mulle täna sooduhinnaga Mauri Kunnase jõuluraamatut, mille ma hiljuti Sinisuka tarvis maakeelde ümber panin.
Aga muidu olen alates tänasest kolmandiku võrra lollim, nii et paluks arvesse võtta. Jäin nimelt ilma ühest tarkusehambast. Ja kolmandiku võrra, kuna kolm oli neid mul välja kasvanud. Ühte näeb ainult röntgeniga. :P Kuna see oli mu elu teine välja tõmmatud hammas ja esimene kogemus jääb peaaegu kolmekümne aasta taha, siis olin poolsurnt juba enne, kui kihvast ilma jäin. Ega vist polegi inimest, kellele m e e l d i k s lasta hambaid eemaldada (no kui üks napakas välja arvata, muusikalis “Väike õuduste pood”, aga tema ei lähe arvesse, kuna on väljamõeldis), aga ma ei käi hea meelega niisamagi hambaarstil, liiati siis veel sellisel põhjusel. Sellest ka need üllad emotsioonid. :P Veel veidram oli see, et tuimaks tõmbus mu suu alles siis, kui pärast endale saapaid valides pidin müüjaga rääkima. No ikka mõne minutiga kiskus artikulatsiooni selliseks, nagu oleksin enne poe nurga taga pudeli külmarohtu manustanud. Õudne.
Nüüd tuleks pisut asjalik olla ja tööd teha, enne kui tuimestus lõplikult üle läheb. Siis vaatame edasi. :P
Aga teile jätkuvalt lugemiseni, kulla rahwas, ja hoidku teid juurepõletiku eest.
November
Selline ta on. Hämar. Töine. Küünlane. Viimasedroosioksadvaasisne. Karudvaatavadpealtne.
Väsinud.
Ma peaksin praegu tegutsema. Helistama, asju ajama. Otsima.
Aga mingi neetud blokk on ees. Ja samas tohutu tüdimus kogu jamast. Mille lõpetamiseks peakski tegutsema. Aga see neetud blokk.
Ouroboros.
Muide saime ka meie sel aastal viimaks hällõuviinitud. Õnneks olin just Kalevi seitsmekommipaki tellinud. Tavaliselt meil seks puhuks majas kommi pole. On mardi- ja kadripäeva puhuks, kuigi ka see on pigem ehkuks ja iseendale, sest neid tegelasi pole juba päris ammu näha olnud. Need, kes algusaastatel käia viitsisid, on suureks saanud. Uued aga hällõuviinitavad. No jumal nendega. Oli see ju omamoodi armaski, tegelt. :)
Otsustasin, et hakkan teadlikult igast päevast midagi head ja ilusat otsima.
Tänane: kuldne forsüütia mu akna taga.
Nõndaks. Jälle jälg maha pandud, lähen ajan nüüd tööpõllul veel paar viimast vagu sisse. Täna kuidagi edenes see asi, hämarusest hoolimata. Ilmselt tänu forsüütiale.
Aga teile nagu alati, lugemiseni. :)
Ajast
Aeg vuhiseb mööda nii kiiresti, aga samas kuidagi üksluiselt, et mul kaob viimasel ajal pidevalt järg käest. Küll ma elan vales päevas, küll ei tea üldse, mis päev on – nagu täna. Olen selliste ajaaukudega küll omajagu harjunud, sest neid tuleb ikka vahel ette, aga no mitte nii tihedas jorus kui praegu.
Nojah, üldiselt pidi see, kui aeg kiiresti vuhisema hakkab, olema märk edenevast east. :P Aga millest siis vales päevas elamine märku annab? Või see, et ma sootuks ei tea, mis päevaga tegu, ja pean abivahendite järele kobama? (Kusjuures ega kalendrist ikka kasu ka pole, kui sa ei tea, mis päev on. No telehvonist on, jah. Õnneks.)
Täna olen ma üldse veendunud, et kohe on nädalalõpp käes. Ja siis kerkib kusagilt udusest mälusopist meeldetuletus, et teisipäeval on kohe-kohe saabuvast laupäevast siiski natuke vara rääkida. :P
Ühesõnaga, tere tulemast minu maailma! Kus päevadel – ja eriti kuupäevadel – pole mitte mingit tähtsust. Hõihõi!
Jälle toidust
Seekord muumaailma omast.
Nimelt on Noororaval tema keeltehuvi tõttu pool maailma sõpru-tuttavaid täis. Ja kuidagi on läinud nii, et ta on haakinud mõne sõbra maa köögist asju ja neid kas proovida või lausa ise teha tahtnud. Niimoodi mässas ta ükskord valmis täiesti adekvaatse hatšapuri. Hinkaale veel teinud ei ole, aga no seniks-kuniks. Enchilada‘sid oleme teinud – üks sõber elab tal nimelt Mehhikos. Ja neid asju on veel, kõik ei meenugi kohe.
Lisaks on ta paaril viimasel reisil tekkinud oma lemmikud, mida oleme kodus edukalt teinud. Walesist näiteks tuli kaasa bara brith – mõnus rosinane-vütsine päts, mis tõepoolest soojalt ja soolase võiga maitseb lausa jumalikult. Šotimaalt aga tõi Noororav kaasa armastuse haggis‘e (mida me ise siiski tegema pole hakanud – veel :P ) ja šoti liivaküpsiste vastu (ära proovitud lausa kaks korda ja no jube head).
Täna siis tuli tegemisele Kaiserschmarrn – järjekordselt üks Austria sõber saatis retsepti. Küll ilma rummirosinateta, sest rummi osas on meil majapidamises nukker ikaldus. Aga muidu mumst täitsa kobe kukkus välja. Ikka tuhksuhkru ja aprikoosimoosiga. Eks kaege ise :) :
Natuke tumedaks läks ühelt poolt, sest esimene kord teha ja ma ei hakka ütlema, et olin ise ka üleni selle tainaga koos. :P Aga tõesti hea sai ja sõber vähemalt ütles pildi peale, et sieht lecker aus. Ilmselt viisakusest, aga ikkgi. :P
Linkide taga on retseptid. :)
Töö on endiselt töö
Ja täpselt nii, nagu need tegelased mu ära väsitasid ja välja vihastasid, täpselt nii on nad – ühe erandiga – mulle … mitte just armsaks saanud, aga arusaadava(ma)ks. Ja omal moel südamesse haardunud. Mida tegelikult oligi arvata. Sest raamat puudutab tegelikult mitutki rasket teemat, tehes seda ometi mitte masendaval, aga siiski omajagu nukral moel. Lisaks puudutab see ka üht minu isiklikku hirmu, võib-olla suurimat neist üldse: lähedase inimese – lapse – kadumist.
Pisut vähem kui pool raamatut on veel teha ja selgust pole kusagil, aga emotsioone see-eest jagub paremale ja vasakule ja üle pea. Ja mine tea, ei ole välistatud, et sellestki saab veel viimaks üks mu lemmiktöid, nagu TL-i mulle pakutud töödega on siiani juhtunud (välja arvatud kõige esimene, aga see on lihtsalt mu isiklike mittesümpaatiate probleem, ja pealegi võtan seda nii, et kui poleks olnud seda, siis poleks olnud ka teisi).
(Kuigi tegelikult on nii, et iga töö saab omamoodi lemmikuks, eriti kui tegu on sarjaga – neid tegelasi hakkad juba peaaegu et oma sugulastena võtma. :P )
Nii et hei-hoo ja vagu ja nõõ!
Töö on töö
Vahel juhtub, et raamat, mida huviga tõlkima hakkasid, ühel hetkel enam ei meeldi. Ükski tegelane ei haaku, kõik tunduvad omas mullis virisevat, käituvad vastu igasugust loogikat, on juhmid või siis lihtsalt korraga ebameeldivad. Ja vaat siis läheb keeruliseks. Sest ühest küljest hakkad tahtma, et raamat kiiremini otsa saaks, aga teisest küljest ei taha töö kvaliteeti kannatavat. Ainult et rõõm tööst kahaneb mühinal.
Praegu juhtus nii.
Nüüd tuleb sellest kuidagi üle saada. Kaks kolmandikku raamatut on veel teha.
Hajevil heietused 