Liilia

Liilia (Lilium) on pilkupüüdvate suurte õitega sibultaimede perekond.

Piibel

Su rinnad on kui kaks utekest,
gasellikaksikut, kes söövad liiliate keskel.

Ülemlaul, 4:5, tlk Vello Salo

Tema silmad - tuvid vete keskel -
kümblevad piimas,
ripsmekallaste kaares,
ta palged kui palsamipeenrad,
lõhnavad kuplid;
liiliad on tema huuled,
nõrguvad mürrimahla.

Ülemlaul, 5:13, tõlkinud Vello Salo

Kõrb ja liivik rõõmutsevad,
nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia.

Jesaja raamat, 35:1

Proosa

Neist kõigist [lillekasvatajatest, kes tegelevad mingi kindla liigiga] on ainult sibullillede kasvatajad seotud mingi ajaloolise traditsiooniga ja neil on koguni oma patroon, nimelt püha Joosep, kes, nagu teada, hoiab käes Lilium candidum'it, kuigi tänapäeval võiks talle kuuluda ka Lilium brownii leucanthemum, mis on palju valgem. Seevastu pole võimalik leida ühtegi pühakut, kellel oleks käes floksi- või jorjeniõis; seetõttu on inimesed, kes pühenduvad nende lillede kultuse teenimisele, sektandid ja rajavad vahel omaenda usulahu.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, LR 40-41 1964, lk 97-98

Ta nimi on Blanche. Ma ei tea ühtki laulu, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on punane roos või sinine kannike võrreldes valge liiliaga!
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund 1966, lk 112

Ja nagu taevas ja maa - tema kõhu kumer kuppel. Kui ma seda esmakordselt nägin, pidin meeleliigutusest peaaegu ulguma hakkama, läksin täitsa segi. Ja kõik läks segi, roosid ja liiliad ja käharad kiharad - niiske, ligitõmbav sissekäik Eedenisse, mälukaotus ja punakuldsed ripsmed!
- Venedikt Jerofejev, "Moskva-Petuški", tlk Ott Arder, 1999, lk 45

Astrīda ei ütle ühtki sõna, kuid tema silmad räägivad.

...et viigipuu ei õitse, et viinapuul ei tule marju ja õlipuul õli, et ei ole leiba ega soola, et liiliad ei lõhna, et armastuse õunad on kibedad, et kaevud kuivavad, et mandlipuud kuivavad, et tuvid on vaikinud...

Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, LR 13-14 2011, lk 78

Isegi meie galaktika sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud emapiima. Legend on jäädvustatud Jacopo Tintoretto kuulsal maneristlikul maalil "Linnutee sünd". Pildil laseb Jupiteri naine Juno imeva lapse Heraklese kesk toidukorda rinna otsast lahti ja pritsib piimajoa kosmosesse. Üles lennanud piimatilkadest saavad tähed. Maa peale kukkunud piiskadest saavad liiliad.
- Sandra Steingraber, "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009, lk 200

Luule

Ma jäin, ennast jätsin,
nägu vastu Armsama palgeid,
kõik katkes, end jätsin
ja oma mure
liiliate keskele unustasin.

Juan de la Cruz, "Pime öö", tlk Jüri Talvet, rmt: "Valitud tõlkeluulet" I (2021), lk 57

Ei hoolinud ma liiliate valgest,
ei kiitnud roosi sügavpunast tooni:
need ainult aimu andsid sinu palgest,
et igatsesin selle armsaid jooni.

William Shakespeare, sonett 98, rmt: W. Shakespeare, "Sonetid", tlk Harald Rajamets, 1987, lk 107

eks naudi, kuni sest, mis oli nelk,
kuld, lüüm kristall ja liilia vanasti –
...
neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.

Luis de Góngora, "Sonett", tlk Jüri Talvet, rmt: "Maailmakirjanduse lugemik", Tallinn: Koolibri, 1993, lk 266)

Su laubaliilial on äng
ja palavikupiisad koos,
su kahvatutel põskedel
ju närtsib roos.

Ma daami aasal kohtasin,
nii ilusat kui haldjalast,
tal juuksed pikad, metsik pilk
ning kerge ast.

John Keats, "La belle dame sans merci", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia" (2018), lk 160

Sageli on paar
jõudejäänud täiskasvanuid
kaasosalised kahekeelsuses
surudes oma järeltulijaile

eeldavat leppimist
Jumala armuga
mis laimatakse inimlikuks suurushulluseks

külvates Testamenti
mõeldamatut manitsemist

ja Kristusega
kes
tuli oma liiliate
vaevata valguses
Ütlema "Ärge
kartke see olen mina"
tahtes et me kardaksime

Mina Loy, "Usuline kasvatus" ("Religious Instruction"), Poetry Foundation

Ma kevadeti kardan talve võikust
ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust.
Kui aga vilistades näärikuul
tuisk tormab piki tardund hangeharju,
siis paitab peidet aias pehme tuul
mu liiliaid ja musti viinamarju.

Betti Alver, "* Kalendris, mille järgi elu säen" kogus "Tolm ja tuli", lk 75

Miski vist kaotsi mus läind -
teisiti kord olen näind
valgete purjede liiliaid,
teisiti helkis siis laid.
Miski vist kaotsi mus läind.

Marie Under, "Valge tund", rmt: "Uneretk", 1968, lk 28

Pööran pilgu tähtede poole ja seiran Odüsseust,
kes ootas kohtumist koolnutega kollaste liiliate maal.
Meiegi randusime liiliaõiterikkas rannas, tahtsime leida
seda kuristikku, mille haigutusse kadus haavatud Adonis.

Eeva-Liisa Manner, "* Selles vanas sadamas ei kärsi ma enam oodata" kogus "Hüüd tuulde", tlk Ly Seppel, 2007, lk 39

Kaunid naised mustas seelikus -
noatera pitsitavad liiliapungad,
tulbid, kel kroonlehed uljalt
pärani valla,
siidised õrnad kägardatud moonid.

Liepa Rūce, "*Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 199

Draama

Loodus ei põlga seda, mis elab vaid päeva. See valab end tervenisti igasse hetke. Me ei hinda liiliat vähem sellepärast, et see pole tehtud ränist ja mõeldud kestma. Elu küllus on selle voos, hiljem on liiga hilja.
- Tom Stoppard, "Laevahukk", 2. vaatus.

Välislingid