Géza Gárdonyi

Géza Gárdonyi.

Géza Gárdonyi (3. august 1863, Agárd, Ungari – 30. oktoober 1922, Eger, Ungari) oli Ungari kirjanik.

"Jumala orjad"

Tsitaadid väljaandest: Géza Gárdonyi, "Nähtamatu inimene. Jumala orjad", tõlkinud Ants Murakin, sari "Põnevik", Tallinn: Eesti Raamat, 1986

• Vastu õhtut lõi taevas punetama. Jancsi oli juba väsinud rehitsemast. Köhatas: valmistus ütlema emale, et kas ei jätaks juba õhtule, aga märkas, et läheneb verevakaelaline sekretär ja praost. Vaatlevad, seisatlevad, silmitsevad õue.

Jancsi kahmas mütsi peast ja jooksis praostile vastu, suudles ta kätt. Ka ema andis vaimuliku käele suud.

— Noh, naine, ütles praost lahkesti, — näen, et teed tööd. Mulle öeldi, et sa oskad igasugust aiatööd, oled oma mehelt õppinud.

Praost oli kõhn tõmmu mees, ta pisikesed silmad peaaegu kadusid madalate kulmude alla. Kandis musta sametmütsi. Silitas peoga oma vaksapikkust hõredat habet. Auväärne oli ta maale laskuv varigi.

— Oskan kõike, vastas alandlikult naine, — just niisama nagu mu õnnis meeski.

Praost muudkui silitas habet.

— Armas hing, sellepärast ma lasksingi sind kutsuda, et jääksid siia. Tead, et sellesse ulualusesse kolivad varsti nunnad. Ka sina paned selga nunnarüü: kui teise järgu nunn, ümmardaja nunn.

Naine pidi ehmatusest pikali langema.

— Nunnadele on vaja üht sinutaolist aednikku, jätkas praost. — Veszprémis neil seda ei olnud. Aga siin hoolitseb kuningas kõige eest. Sa tead, et kuningas laseb ehitada selle kloostri oma tütrele. Sul pole põhjust muretseda. Saab kloostrisse teisigi sinutaolisi. Teie töö on ainult köögis, pesukojas ja mujal sääraseis majatalitusis.

Naine oli hämmastunud nagu vastu nina saanud lehm. Nimegi oleks temalt asjata olnud küsida. (lk 263)

• Nunni võttis kirikuuksel vastu peapiiskop. Seisis seal valges kirikurüüs ja hoidis käes väikest hõbedast ristipoodut. Tema pisikesed silmad pilkusid ühtelugu ja ta lausus:

— Jutlustava ordu vagad nunnad! Tervitame teid Jumalale pühitsetud maal! Uus klooster ootab teid siin kõrgeaulise kuningaemanda hardast ohvrimeelest. Tulge ja tooge endaga see armas kuninglik tütarlaps, kelle kuninglik paar on pühendanud Issandale otsekui valge voonakese, et meie Issand võtaks ära ajada meie paljukannatanud isamaalt laastavad südametud tatarlased, ja et kui tulevikuski Jumal vihase pilguga vaatab selle maa peale, et siis langeks tema pilk siia pühitsetud kotta selle süütu lapse palvetavale näokesele … Tulge siia! Teid ootab uus pühitsetud peavari!

Rahvas kuulas pisarsilmi seda liigutavat kõnet. Ei olnud seal ühtki, kes ei oleks kannatanud vaevalt kümne aasta eest lõppenud tatarlaste sõjaretke läbi. Ja kõigi pilgud olid pööratud kuningliku tütarlapse poole. Ka tema ise seisis seal suures meeleliigutuses. Tema süütud pärani silmad puhkasid hardusega peapiiskopi tõsisel näol.

Siis andsid nunnad kõik järgemööda ristipoodule suud ja sammusid ükshaaval kirikusse.

Ühes nendega läks kirikusse ka kuninglik perekond, papid ja rahvas — muidugi kes veel mahtus.

Sees langesid kõik põlvili ja palvetasid lühidalt. Uue kauni kõnega ulatas peapiiskop kühmus seljaga Humbertusele kloostri võtmed, Humbertus andis need omakorda edasi ühele vanale mungale, see jälle ühele teisele, õige mustade kulmudega vanale orduvennale, tollele, kes oli saatnud nunni. Võis kuulda, kuidas ta nimetas toda munka provintsiaaliks ja et selle nimi oli Mihály. (Jancsile tuli meelde, et ta oli teda juba näinud. Ta nägi teda siis, kui ta kuningatki nägi esmakordselt. Ta oli siis tema silmakulme imetlenud, et need on nii tugevasti mustad.)

Vend Mihály tõotas, et ta hoolitseb südame ja hingega nunnade kloostri eest, ja andis siis võtmed edasi ühele veretu näoga vanaldasele nunnale, kes oli nunnade seas kindlasti mõni esinaine. (lk 290)

• Jancsi oli siiski õnnelik, et sai kord jälle minna saarele. Sellest ajast, kui ta oli mungarõivad saanud, oli see esimene kord, kus teda lubati kloostrimüüride vahelt välja minna.

Tuul ei teinud talle liiga, sest peas oli ju kapuuts; ja see, et tuul lehvitas ta kaapa hõlmu, isegi meeldis talle. Üldse meeldis talle see mungarõivas kapuutsist kuni sandaalideni: see oli pehme ja soe, oli see ju tehtud puhtast villast.

Szikárdusz lonkis sõnatult mäest alla. Ainult siis tegi ta häält, kui Jancsi vaatas tagasi.

— Miks sa tagasi vahid?

— Ma vaatan, vastas Jancsi avameelselt, — et kas mulle vaadatakse ka järele.

— Ei tohi, ei tohi. Teatad kohe sellest meistervennale.

Jancsi kohkus ära. Kõmpis löödult vend Szikárdusze kõrval ja vaatas vaevalt üles, kui kaks last lohemadu taeva alla lastes neist mööda mäest alla kihutasid.

Alles selle peale läks ta meel rõõmsaks, kui nägi, et nende ees taarub üks paksukõhuline joobnud aadlik. Jalas olid tal punased püksid ja seljas valge kalevist dolman. Mütsi oli tuul jub kuskil peast maha puhunud. Mõõgastki oli jäänud vaid tupp vööle tolknema. Alalõpmata komistas ta selle otsa; aga sellegipoolest trallitas ta lõbusalt. Viimaks kukkus käpuli maha ühe väikese hüti ette, justkui oleks ta meelega valinud selle ainsa sopase paiga tänaval: vihmaveel kogumiseks oli sinna kaevatud umbes sängipalakalaiune auk. Kindlasti partide jaoks. Sinna ta vajus põlvist saadik sisse.

Jancsi turtsatas naerma. Vend Szikárdus jäi seisma ja vaatas tagasi. Küllap selleks, et näha, kas ei ole lähedal kedagi, kes aitaks inimest. Aga ainult väike, aasta kaheksane tüdruklaps jooksis õuest välja murelipunases undrukus, käes suur sorgoluud. Tormas kohe Szikárduse kätt suudlema ja vaatas siis imestades Jancsit.

Kukkumine ei seganud põrmugi joobnu rõõmsat tuju.

— Kes te olete? kriiskas ta lõbusalt Szikárduszele. — Mungad olete? Lollid olete! Ei tea, mis on hea.

— Miks ei tea, vastas rahulikult Szikárdus, — me ju näeme: mudas väherdada on hea!

Ja astus edasi.

— Näed, ütles ta Jancsile, — see ainult näib sulle, et see mees on isand, ta pole mitte isand, vaid ori. Oma ihu ori.

Rühm musta mantliga mehi seisis tänaval, ühe niisuguse maja ees, mis oli ehitatud uulitsast kaugemale kui teised majad. Need seisjad kandsid kõrget musta kalevimütsi, niisugust, nagu on kummuli pööratud lehter. Enamasti kõik olid nad kräsus habemega ja kühmus seljaga. Nende mantleil kiirgas ees ja taga kämblalaiune punane kaleviriba. Peaaegu igal mehel oli käes midagi rõivapoolist: siidseelik, ehiskingad, kannustega saapad, mõõk. nahkmüts, raamitud pilt. Seljas ka — kellel kott, kellel veersekk üle õla, kellel püksipaar. Ja igamehel liikus hoolikalt suu ja parem käsi. Vestlesid lärmitsedes, kehitasid ja vangutasid õlgu, laotasid käsi.

Rühma keskel seisis lauake. Lauakese taga luges üks vanarauk-juut hõbeteenareid kolme noore ette. Neljas, kallutades pead õlale, kirjutas tinapliiatsiga midagi kiiresti.

— Näed: raha orjad.

Ja sammus vaikides edasi.

All Hévizi veski juures ratsutas kolm sametdolmanis isandat neist mööda. Tuul sasis hobuste lakku, mis lipendasid paremale-vasakule.

Isandad särasid rikkalikult kuldkeedes, mütsidel kilendas kuldtäht, mõõkadel uhked kalliskivid. Ka hobuste rakendeis kiirgas kalliskive.

— Näed, ütles Szikárdus, — toreduse orjad.

Jancsi saatis neid imestleva pilguga.

— Ons siis kõik orjad? küsis ta kartlikult.

— Kõik viimaseni, noogutas Szikárdus.

— Kunigas ka?

— Jah. Kuningas ka.

— Kelle ori siis kuningas on?

— Rahva ori.

— Kas meie oleme ka orjad?

— Jah. Meie ka.

— Mis orjad meie oleme?

— Jumala orjad, vennakene!

Läksid vaikides edasi.

Jõudsid jõe äärde. Parve oodates ütles Szikárdus naeratades Jancsile:

— Mis sa oma peaga arvad: kelle ori on parem olla? Kas isanda? maatüki? raha? naise? või meie hea armsa Jumala ori?

Parv viis nad üle jõe saarele. (lk 353–354)

• Idas käinud dominiiklased olid tutvunud ka idamaise mõttetarkusega. Olid toonud seda kojugi. Olid rääkinud sellest. Et inimene pole liha, vaid vaim: liha on ainult rõivas; kui rõivas katkeb, antakse maailma magasiaidast uus selga. (lk 383)
• Ta teadis juba, et temast ei saa missapreestrit. Mõistust, seda tal ju oleks olnud, kuid asi jäi pidama hääle taha. Juba kohe noviitsipõlve algul oli ta õige ruttu ära õppinud kõige sagedamini lauldava psalmi De profundis'e ja oli püüdnud seda koos teiste munkadega laulda. Aga kuigi tal oli tugev hääl, ei pidanud ta sugugi viisi ja ajas ka oma seltsimehed pooltooni võrra rööpast välja.

Niisugune laul segas jumalateenistust. Noviitsid puhkesid naerma. Jancsit sõideldi ja ähvardati. Ka piitsutamised olid sel nädalal tavatult ohtrad. Meister jändas Jancsiga kuude kaupa, et õpetada teda õigesti laulma. Aga asjata. Jancsi laulis ikka pool tooni kõrgemalt ja laulis ka mollis viisid duuris. Lõpuks tuli tal laulmine ära keelata.

Ja sellegipoolest oleks tast võinud saada missavend — ta oleks võinud ju lõpuks vaikset missat lugeda, aga hääl ei kõlvanud ka jutlustamiseks, jäi ruttu kähedaks. Juba kümneminutilise kõnelemise järel hakkas tal kurgus kõdistama. Et aga keegi saaks jutlustajaordu valge skapulaariga liikmeks, ilma et oskaks jutlustada — see ei olnud mõeldav. (lk 389–390)

• 1268. aastal leidus jälle kosija Margitile.

See oli Prantsuse kuninga noorem vend Anjou Charles.

Ta oli paavsti abiga Itaalias edukalt võidelnud ja saanud vürsti tiitli. Ta oli vapper ja edasipüüdja rüütel, muudkui et vasakust jalast lombak. Kuid kas see on siis mõni viga? Mida lombakam inimene on, seda arukam. Ja kui ta on pealegi kuninga sugulane ja paavsti sõber, siis võib ta julgesti mütsi peas viltu lüüa.

See Anjou Charles mõtles Ungarimaa peale, et veel tugevamaks saada. Margitit ta ei hakanud vaatamagi, oleks ta niisama kotis kosinud. Paavstki laskis oma saadikute kaudu öelda, et vabastab Margiti tõotustest, kui see talle mehele läheb.

Margitile anti see teada. Ta ainult naeratas:

— Paavst vabastab tõotusest? Mina ei vabasta end tõotusest. (lk 525–526)