Viiburi

Viiburi
vene	Выборг (Võborg)
soome	Viipuri
rootsi	Viborg
saksa	Wiborg, Wiburg
	Viiburi lipp Viiburi vapp
	Pindala: 161 km²
	Elanikke: 71 279 (2024)
	Koordinaadid: 60° 43′ N, 28° 45′ E

See artikkel räägib Karjala linnast, teiste asulate kohta vaata artiklit Viborg (täpsustus).

Viiburi (vene keeles Выборг Võborg, soome keeles Viipuri, rootsi keeles Viborg, saksa keeles Wiborg, Wiburg) on linn Venemaal Leningradi oblastis. Linn asub Karjala kannasel Soome lahe rannikul 130 km kaugusel Peterburist.

Ajalugu

Hilisema Viiburi linna alal asus 10. sajandil karjalaste kaubakoht, 12.–13. sajandil oli see Novgorodi võimkonnas. Arvatavasti 1293. aastal rajas Rootsi väejuht Torgils Knutsson Viiburi linnuse. Rootsi allikates on seda esimest korda mainitud 1295. aastal, kuid Vene kroonikad dateerivad selle rajamist 1293. aastaga (aasta 6801 "maailma loomisest").^[2] Linnuse ümber kujunes ka kaubaasula, mis võis olla varasema kaubakoha otsene järeltulija. Pähkinäsaari rahuga 1323 Novgorodi ja Rootsi vahel läks Viiburi ala ametlikult Rootsi valdusse.

14. sajandi jooksul kujunes Viiburist linnaline asula, millel oli ka oma raad (1393), kuid linnaõigused sai ta siiski alles 1403. Keskaja lõpus oli Viiburi Turu järel Soome suuruselt teine linn, oluline kaubalinn ning kogu Kagu-Soome ja Viiburi ja Savonlinna lääni (1634–1721) ja rootsi luterliku Viiburi piiskopkonna keskus^[2] ning Viiburi piiskopi residents.

Suure Põhjasõja ajal vallutas Venemaa 1710. aastal Viiburi ning Uusikaupunki rahuga (1721) läks linn Venemaa valdusse ning oli Viiburi lääni (venepäraselt kubermangu) keskuseks. Aastal 1812 liideti kõik aastatel 1721–1743 Venemaa poolt vallutatud Soome alad (sealhulgas ka Viiburi) Vene keisririigiga personaalunioonis oleva Soome Kindralkubermanguga. Kirikliku juhtimise mõttes allusid Soome alad esialgu Vene õigeusu kiriku Peterburi piiskopkonnale. Aastal 1892 asutati iseseisev õigeusu kiriku Soome ja Viiburi peapiiskopitool, esimene õigeusu piiskopiiste Soome aladel.

Soome iseseisvudes jäi Viiburi Soome valdusse, olles erinevate arvestuste järgi (osa lähivaldi, eelsadama ala jms arvestati ajalooliselt ka Viiburi linna alla) Soome suuruselt teine kuni neljas linn (ligi 80 000 elanikku). Talvesõjas sai linn tugevasti kannatada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud seda vallutada. Moskva rahu järgi jäi Viiburi siiski Nõukogude Liidule. Soome õigeusu kirik läks 1923. aastal Moskva Patriarhaadi alt üle Konstantinoopoli Oikumeenilise patriarhaadi alla. Jumalateenistuste- ja ametikeeleks sai soome keel ning peapiiskpi iste viidi Viiburist üle Sortavalasse.

1941. aastal alanud Jätkusõjas vallutasid soomlased Viiburi ja selle ümbruse tagasi.

1944. aasta 20. juunil okupeeris Nõukogude Liit linna ja selle ümbruse ning see annekteeriti 1947. aastal Pariisi rahu järgi Nõukogude Liitu.

Tänapäeval on Viiburi soomlaste seas populaarne turismisihtkoht.

Vaatamisväärsused

Linna tähtsaim vaatamisväärsus on 13. sajandi lõpust pärinev Viiburi linnus. Linna ümbritsenud müürist on säilinud paar torni.

Alvar Aalto projekteeritud ja 1927–1935 ehitatud linnaraamatukogu hoone, mis põles tühjaks 1940. aastal Talvesõja aegu, on 2000. aastatel restaureeritud ja rekonstrueeritud.

Elanike arv

55 750 (1930)
74 400 (1939)
35 000 (1950)
51 088 (1959)
78 500 (2005)
77 900 (2007)
77 600 (2009)
80 013 (2010. aasta rahvaloendus)

Eestlased Viiburis

1918. aasta andmetel elas Viiburis 400 eestlast. Seal tegutsesid Eesti heategev selts ja Eesti haridusselts. Kiriklikult kuulusid nad Helsingi Pauluse koguduse alla.^[3]