Vene-Liivi sõda

See artikkel räägib Venemaa ja Liivimaa vahelisest sõjast aastatel 1558–1561; aastatel 1558–1583 aset leidnud relvakonflikti kohta Liivimaal vaata Liivi sõda.

---

Vene-Liivi sõda
Osa Liivimaa sõjast
Narva piiramine 1558. aastal Boriss Tšorikovi teos (1836)
Toimumisaeg	1558–1561
Toimumiskoht	Vana-Liivimaa
Hetkeseis	Venemaa tsaaririigi valduses olid: Narva, Tartu ja Alutaguse, mõningad Järvamaa ja Virumaa maakonnad ning Venemaaga piirnevad alad Rootsi kuningriigi valduses oli: Tallinn, Harjumaa ja pool Virumaad Hertsog Magnuse valduses: Saaremaa Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri valduses: Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik Poola kuningas Zygmunt II Augusti valduses: Lõuna-Liivimaa
Tulemus	Keskaegse Liivimaa ärajagamine Venemaa (Moskva), Taani, Poola-Leedu ja Rootsi vahel
Osalised
Liivimaa ordu Riia peapiiskopkond Riia linn Tartu piiskopkond Tartu linn Tallinna linn Saare-Lääne piiskopkond Kuramaa piiskopkond Moskva tsaaririik
Väejuhid või liidrid
Gotthard Kettler Wilhelm Fürstenberg Caspar von Oldenbockum Wilhelm von Hohenzollern Hermann II Wesel Ivan IV Aleksei Basmanov Šig-Alei

Liivimaa kaart, Joann Portantius 1573

Vene-Liivi sõda ehk Vene-Liivimaa sõda oli relvakonflikt Vene tsaaririigi ja Vana-Liivimaa (peamiselt Liivi ordu relvajõudude) vahel 16. sajandil, aastatel 1558–1561.

Liivimaa sõdade periodiseerimine

Moskva ja kogu Venemaa tsaar Ivan IV ehk Ivan Julm

Viimane Liivimaa ordumeister ja pärastine Kuramaa hertsog Gotthard Kettler

Tavapäraselt loetakse Vene-Liivi sõja aega Liivi sõja alguseks. Kui Liivi sõja näol on pigem tegu koondnimetusega Moskva tsaari Ivan IV valitsusajal eri jõudude vahel aset leidnud sõdadele Liivimaa pinnal, siis Vene-Liivi sõjas osales vaid kaks mainitud vastast.

Vene-Liivi sõda võib vaadelda ka kui kujunevate Läänemere-äärsete territoriaalriikide omavahelise võimuvõitluse esimest faasi, kus peakannatajaks oli Vana-Liivimaa. Vene-Liivi sõda võib lugeda võimuvõitluse sissejuhatuseks, mille käigus varises kokku Liivimaa keskaegne riigikorraldus, mis oli siinse territoriaalriikide konfrontatsiooni otseseks eelduseks.

• 1558–1561, Vene-Liivi sõda – Eesti- ja Lätimaal, Moskva tsaaririigi ja Liivi ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna vahel, mis lõppes keskaegse Liivimaa territooriumide kadumise ja nende minekuga uute maaisandate (Venemaa, Taani, Rootsi, Poola-Leedu) võimu alla;
• 1562–1578, sõjategevus Moskva tsaaririigi ja Poola-Leedu vahel, Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi (tänapäeva Valgevene ja Leedu) territooriumil. Sõjategevusele eelnes Vene tsaaririigi poolt sõlmitud 20-aastane vaherahu Rootsi kuningriigiga ja Taani kuningriigiga sõjalise liidu sõlmimine.1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi – Rzeczpospolita;
• 1579–1582, sõjategevus Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita, Krimmi khaaniriigi, Osmani impeeriumi ning Poola kuningat ja Leedu suurvürsti Stefan Batoryt toetavate hertsog Magnuse ning Brandenburgi margi ja Saksimaa kuurvürstiriigi vahel.

Vene-Liivi sõja lahingud ja sõjakäigud

Sõja kulg

1558

Vene-Liivi sõda algas 22. jaanuaril 1558, mil Moskva tsaaririigi väed ületasid Aleksei Basmanovi juhtimisel Liivimaa piiri Kirde-Eestis Alutaguse ning endise Kaasani khaaniriigi khaan Šig-Alei juhtimisel Kagu-Eestis Vastseliina juures Tartu piiskopkonda, kus laastasid kuu jooksul maad, kohtamata erilist vastupanu vallutasid pool Eestimaad, kuni Paideni, sealhulgas Narva ja Tartu.

Sellele järgnes tsaari poolt välja kuulutatud kahekuuline vaherahu, mille jooksul pidid liivimaalased "Tartu maksu" tasuma. Liivimaa ordumeister ja Tartu piiskop koondasid väed 1558. aasta maikuus Kirumpääle, ajaloolise Tartu–Pihkva kauba– ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe kui olulisima loodusliku veetõkke.

Vene väed aga tungisid Liivimaale kahes osas, üks osa Narva ja teine osa Pihkva suunalt, 11. mail langes venelaste kätte ootamatult Narva, Pihkva suunast Liivimaale tunginud väed Pihkva vojevoodi Pjotr Šuiski juhtimisel tungisid Tartu piiskopkonda ning venelaste kätte langes 1. juulil Vastseliina piiskopilinnus, mille järel ordu ja piiskopiväed taganesid Kirumpäält Tartusse. Esialgsete kergete sõjaliste võitude järel polnud Moskva tsaar enam rahutegemisest huvitatud ning lükkas hilinemisega kokku saadud raha tagasi ning Moskvas asunud saadikud, kogutud summaga 60 000 taalrit, saadeti tagasi Liivimaale.

Vene väed aga jätkasid pealetungi ning vallutasid Kirumpää piiskopilinnuse, mille järel orduväed Wilhelm Fürstenbergiga taganesid Valga piirkonda ja lahkusid Tartu alt, jättes Tartu kaitsele ainult Tartu linna kaitsjad. Vene väed jätkasid Pjotr Šuiski juhtimisel Tartu piiskopkonna vallutamist ning pärast Tartu piiramist ja alistumist 18. juulil , oli Šuiski Moskva tsaari võimu alla läinud alade asevalitseja (namestnik).

1558. aasta augustiks olid Vene vägede poolt vallutatud ka Kirde- ja Kagu-Eestis Vastseliina, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse. Need piirkonnad jäidki sõjategevuse ajaks Moskva tsaaririigi võimu alla järgneva sõjategevuse ajaks. Liivimaalaste vastupanu nõrgendamist soodustavateks teguriteks olid sealjuures nii liivimaalaste sisevastuolud ja ettevalmistamatus sõjaks kui ka venelaste viimase aja kogemused sõdades tatari khaaniriikide vastu (ning ka alistatud Kaasani khaaniriigi tatarlaste ohter kasutamine Liivimaa laastamiseks ja paanika külvamiseks).

1558. aasta 31. augustil koostati Vilniuses maapäeval ürik, millega Liivi Ordu pantis mitmed linnused koos piirkondadega, sealhulgas Räisaku, Asti, Lutsi, Võnnu, Volmari, Vana-Väina, Härgmäe, Trikata, Helme ja Karksi linnused ühes läänidega sõja finantseerimiseks Poola kuningale Zygmunt II Augustile. Et Liivimaad venelaste eest paremini kaitsta, anti poolakatele eelkõige just idapoolsed linnused ja piirkonnad.

Aasta lõpul püüdsid liivimaalased ordu koadjuutor Gotthard Kettleri juhtimisel anda venelastele vastulööki, kuid nende ainsaks saavutuseks jäi Rõngu linnuse vallutamine ning hävitamine. Liivimaalaste leeris puhkesid vastuolud ordumeeste ja peapiiskopi vägede vahel ning pärast Kettleri haavatasaamisest loobuti sõjakäigu jätkamisest. Volmaris kogunes lõpuks Liivimaa kõrgemaid seisusi esindav maapäev, kes otsustas siiski lõivu ära maksta, tsaar lükkas aga pakkumise tagasi.

• 22. jaanuar – Moskva tsaaririigi vägi tungis põhjas Alutagusesse ja lõunas Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda, rüüsteretk kestab 3 nädalat. Seejärel kuulutab Ivan Julm välja vaherahu kuni maikuuni, nõudes taas "Tartu maksu" tasumist.
• 1. aprill – Moskva tsaaririigi väed alustasid Narva pommitamist
• 11. mai – Moskva tsaaririigi väed vallutasid tulekahju järel Narva
• 6. juuni – Moskva tsaaririigi väed vallutasid Vasknarva linnuse
• 30. juuni – Moskva tsaaririigi väed vallutasid Vastseliina linnuse
• Juulis peeti Tartus maapäev ja saadeti saadikud (Tartu piiskopkonnast Wolmer Wrangel, Harjust- ja Virumaalt Otto Tuve Vinnist ja Braun Wetberg ja Fabian Tiesenhausen, Läänemaalt Johan Zoie Koluverest, Tallinna linna poolt raehärra Iven van der Hoien ja sündik Jodocus Cloth) Liivimaalt Taani kuninga juurde paluma kuninga protektsiooni Liivimaale Venemaa vastu
• 7. juuli – Gotthard Kettler sai ordumeistri koadjuutoriks ja orduvägede tegelikuks juhiks
• 18. juuli – Moskva tsaaririigi väed vallutasid Tartu
• suvi – Moskva tsaaririigi vägede kätte langesid ka Toolse linnus ja mitmed teised kindlused, samuti kogu Tartu piiskopkond, ainsana ebaõnnestub vallutamine.
• august – Rakveret kaitsnud saksa garnison jättis Rakvere linnusse maha ja see võeti üle Vene väesalga poolt Boris Kolõtševi juhtimisel
• oktoober–november – ordu vasturünnak Tartu piiskopkonnas, vallutati Rõngu linnus.

1559

1559. aasta algul laastasid venelased rängalt Lätit ning jõudsin välja kuni Tallinna, Riiani ning Kuramaale jõudes välja Ida-Preisimaa ja Leedu suurvürstiriigi piirile ja Liivimaal sai selgeks, et ilma välisabita venelaste vastu ei saada.

1559. aasta 18 veebruaril (teistel andmetel 17. jaanuaril) toimus Tirza linnuse lähedal heinamaal Riia peapiiskopkonna sõjajõudude ja Vene vägede vahel Tirza lahing, milles sakslased purustati ja sunniti põgenema. Jaanuarikuu keskpaiku tungisid vene väed 13 000 mehega Aluliina juures Vana – Liivimaale ja liikusid Kulna peale. Peapiiskopkonna väesalgad koos Preisi abivägedega, liikusid neile vastu. Sakslasi oli mõnedel andmetel kokku 4500 meest (u. 600 ratsanikku ja 3000 talupoega ning Preisi abivägi) ja neid juhtis Riia toomhärra Frederick von Fölkersahm. Sõjategevuse algus oli sakslastele edukas, mitned venelaste eelsalgad purustati ja löödi põgenema. Silma paistsid preislased ja suurvasall Heinrich von Tiesenhausen. Väed said aga venelaste peavägedelt lüüa. Sakslaste tagala põgenes, jättes esirivi ilma kaitseta. Viimased löödi puruks kaotades – ühtedel andmetel 110 meest, venelaste andmetel 400 rüütlit. Vangi langes vene ajaloolaste andmetel 500 meest, teistel andmetel löödi kokku puruks 2000 sakslast. Preisi abivägi lahinguväljale ei jõudnudki ja taandus Koknesesse. Venelased loevad seda üheks otsustavamaks lahinguks liivimaalaste vägedega tol perioodil.

Abipalvetega pöörduti Saksa-Rooma keisri Ferdinandi ja Hansa poole. Kuid keiser piirdus vaid noomivate kirjade saatmisega venelastele ja ettevaatliku toetusavaldusega Liivimaale. Kirjas Rooma keisrile Ferdinandile nimetas Ivan IV sõja põhjusena lisaks maksmata "Tartu maksule" ka asjaolu, et Liivimaa linnades ei olevat lastud vene kirikutel ja kaupmeestel vabalt tegutseda. Suhted Hansaga olid liivimaalased oma iseka kaubanduspoliitikaga juba tunduvalt varem ise ära rikkunud.

Halvad olid Liivimaa suhted ka Rootsiga, sest Gustav Vasa oli 1554. aastal alustanud sõda Venemaaga uskudes, et Liivi ordu talle sealjuures appi tuleb. Et too eelistas aga selle asemel sõlmida saatusliku 1554. aasta rahu, pettus Rootsi kuningas rängalt ning keeldus Liivimaad omakorda Venemaa vastu aitamast.

Seega olid liivimaalaste ootused esialgu suunatud ennekõike Taanile,mis asus maast suhteliselt kaugel ning ei avaldanud esialgu mingeid territoriaalseid pretensioone. Kuni 1559. aasta esimese päevani valitsenud Christian III eelistas Liivimaa asjadesse mitte sekkuda, ehkki Saare-Lääne piiskop Johann von Münchhausen oli koos oma venna Christophiga valmis Saare-Lääne piiskopkonda ning võimaluse korral ka teisi alasid Taani kätte mängima. Uus kuningas Frederik II otsustas aga ema pealekäimisel anda Saare-Lääne piiskopkond oma vennale Magnusele, et vältida talle jõuka Holsteini hertsogkonna andmist. Lisaks sellele saatis Frederik II Venemaale rahudelegatsiooni, millel õnnestus sõlmida Vene-Liivi vaherahu 1. maist kuni 1. novembrini.

Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja Zygmunt II August

Vaherahu oli kasulikum venelastele, sest liivimaalased ei saanud rahu lühiduse tõttu palgasõjavägesid laiali saata ning raiskasid nende peale kasutult raha.

Oktoobri lõpus otsustas septembris ordumeistriks saanud Kettler venelasi üllatada ning tungis vaherahu rikkudes taas Tartu piiskopkonda, mille Vene väed olid 1558. aastal hõivanud. 11. novembril võitis ta tunduvalt suurema Vene väe vastu Rõngu lahingu, mis jäi ka Liivi ordu viimaseks suuremaks võiduks. Seejärel ebaõnnestus aga Tartu ja Laiuse linnuse piiramine, kuid nagu kirjutab kroonik, "siis tüdinesid sõjamehed asja nurjamineku ja rahapuuduse pärast ja läksid laiali" ning orduväed asusid talvekortereisse.

1559. aasta detsembris pidas Liivi ordu läbirääkimisi Taani kuningriigiga, et osalise valduste loovutamisega saavutada Taani liitumine võimuvõitlusse Vana-Liivimaal.

• jaanuar–veebruar – Moskva tsaaririigi vägede rüüsteretked Lätis
• Taani saatkond sõlmis aprillis Liivi-Moskva tsaaririigi vahelise vaherahu kuni 1. novembrini.
• 31. august ja 15. september Poola kuningas Sigismund II August sõlmis vastavalt ordu ja peapiiskopiga protektsioonilepingu Vilnos
• oktoober–november – ordu uus vasturünnak Tartu piiskopkonnas, võideti Rõngu lahing (11. november), ent seejärel ebaõnnestus Laiuse piiramine
• tõenäoliselt november – Taani kuningas Frederik II ostis Saare-Lääne piiskopi valdused oma vennale hertsog Magnusele.
• detsembris – orduväed, ordumeister Gotthard Kettleri juhtimisel ebaõnnestunud katse Tartu linn enda võimu alla tagasi võtta

1560

1560. aasta algusest algasid taas venelaste rüüsteretked, millele orduväed ei suutnud piiri panna. Eelmise aasta septembris oli Kettler sõlminud küll protektsioonilepingu (Vilno leping (1559)) Poolaga, andes selle vägede kaitse alla mitu lossi Liivimaa lõuna- ja idapiiri lähistel, kuid poolakad ei kiirustanud abivägede saatmisega ning vältisid täielikult konflikti venelastega (sel ajal kehtis veel Vene-Leedu rahu, mida Zygmunt II murda ei tahtnud).

Aprillis maale saabunud hertsog Magnus tegi asja veelgi keerulisemaks, kuna asus taotlema endale ka Eestimaa hertsogkonda, Maasilinna foogtkonda, Lihula linnust ning Uus-Pärnut, mis kõik kuulusid ordule. Nii puhkes Kettleri ja Magnuse konflikt, mis saatuslikult nõrgendas Liivimaa kaitsetahet ning tegi venelastele maa hõivamise märksa hõlpsamaks.

Nii langes veebruaris Vene vägede valdusse tugev Marienburgi ordulinnus ning seejärel ka mitmeid teisi linnuseid, seda peamiselt ordu suutmatuse tõttu saata abivägesid, moona ja palgaraha.

Erik XIV Domenicus ver Wildti maalil

2. augustil toimus Härgmäe lahing, kus ordu tippjuhtkond eesotsas Philip Schall von Belliga ründas vaid 500 mehega umbes 14 000-list vene väge. Pea kõik sakslased kas tapeti või langesid vangi. Sellest hoobist Liivi ordu enam ei toibunudki, suutmata uut väliväge välja panna.

Augustis langes venelaste kätte ka Viljandi, sest saksa palgasõdurid ei olnud raha saanud ning reetsid seetõttu endise ordumeistri Wilhelm Fürstenbergi. Viljandi järel alistusid ka Tarvastu, Põltsamaa ordulinnus ja Lätimaal Ruhja ordulinnus. Ainsana suutis venelaste kuuenädalasele piiramisele edukat vastupanu osutada Paide. Vojevood Jakovlev rüüstas selle ajal Põhja-Eestis ja septembris põletasid venelased maha Velise linnuse, sellel ajal kui Harjumaa aadlikud põgenesid valdustest.

Oktoobris puhkes Harjumaal ja Läänemaal ka talupoegade ülestõus, mis Koluvere linnuse juures maha suruti.

Septembri alguses seadsid Vana-Pärnust ja mujalt Läänemaalt röövretkelt tulnud venelaste väesalk oma laagri üles Harku mõisas. Venelaste väesalgast teada saanuna otsustasid tallinlased rünnata. 11. septembri varahommikul tungiti kallale ühele venelaste eelsalgale. Esimene lahing leidis aset Tallinna lähedal liivaluidetes Vana-Pärnu maantee ümbruses umbes Rahumäe ja Nõmme vahel. Tallinlased lõid puruks venelaste eelsalga, võtsid ära nende Läänemaalt röövitud sõjasaagi ning võtsid vangi ka mõned venelased. Vene väed lahkusid Põhja-Eestist.

 Pikemalt artiklis Jeruusalemma mäe lahing

1560. aasta lõpuks oli selge, et kohalikud Liivimaa riigid enam iseseisvalt püsima ei jää. Et end Vene ohu käest päästa, hakati nüüd selgelt otsima uusi maaisandaid. Ordumeister Kettler pooldas Poola suunda, ent palju oli ka Taani-meelseid, kes oleks end meelsasti Magnuse võimu alla andnud. Põhja-Eestis kasvas aga toetus Rootsile, kellelt loodeti efektiivsemat toetust Vene vägede vastu. Esialgu käisid läbirääkimised Soome hertsogi Johaniga, ent kuni Rootsi troonil oli Gustav I Vasa, polnud Rootsile alistumine mõeldav. Olukord muutus täielikult Gustav I Vasa surma järel, Erik XIV troonile tõustes, kes soovis Rootsi võimu Läänemere-ruumis tunduvalt kasvatada.

Nüüd algasid Põhja-Eesti üha tihedamad kontaktid Rootsiga, mis viisid lõpuks Tallinna ning Harju, Viru ja Järva rüütelkondade alistumisele Rootsi kroonile. See sai teoks 1561. aasta juunis.

• kevadel saabus Haapsalusse hertsog Magnus
• 2. august – Härgmäe lahing, Liivimaa Ordu viimane välilahing, kaotus Moskva suurvürstiriigi vägedele
• 21. august – Moskva tsaaririigi väed vallutasid Viljandi
• august–oktoober – Moskva tsaaririigi vägedel ebaõnnestus taas Paide piiramine, nad saavad lüüa ka Tallinna all, ent rüüstavad Läänemaad
• 11. september – Jeruusalemma mäe lahing, Tallinnas
• oktoober – suur talupoegade ülestõus Harju- ja Läänemaal

1561

1561. aastal Saksamaal Nürnbergis väljaantud infolehe illustratsioon Liivimaa sõjaõudustest

1561. aastal asus aktiivsemalt tegutsema ka Poola, Zygmunt II pahandas väga Põhja-Eesti äralibisemine Rootsile ning nii avaldas ta Kettlerile üha tugevamat survet ordu täielikuks sekulariseerimiseks ning Liivimaa Poolale allutamiseks.

28. novembril 1561 toimuski Vilniuse pakti sõlmimisega Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna alistumine Poolale, ainsana keeldus sellest Riia linn, mis 1582. aastani jäi vabalinna staatusesse. Kettler sai Kuramaa ja Zemgale hertsogkonna esimeseks valitsejaks, lisaks veel ka Poola-Liivimaa administraatoriks. Reaalselt viidi need muudatused ellu 1562. aasta algul. Nii oli Vana-Liivimaa eksistents lõppenud ning maa ära jagatud Venemaa, Rootsi, Poola ja Taani vasallist hertsog Magnuse vahel.

Liivi ordu likvideerumise järel toimus sõjategevusVana-Liivimaal juba uute maaisandate juhtimisel Liivi sõja raames.

• 4. juuni–6. juuni – Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkond koos Tallinna linnaga andsid ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le
• 20. augustil sõlmiti Novgorodis Rootsi kuninga Erik IV esindajate ja Venemaa tsaaririigi vahel vaherahu 20 aastaks.
• 28. november – Liivi ordu ja Riia peapiiskop andsid oma alad, sealhulgas Lõuna- ja Kesk-Eesti, Poola kuningale Zygmunt II Augustile; Riia linn jääb aga kuni 1582. aastani vabalinnaks; Kuramaa hertsog Gotthard Kettler tunnistas end Poola kuninga vasalliks.

Inglismaa kaupmeestele kaubateed Pärsiasse otsinud (1558–1571) Anthony Jenkinsoni koostatud ja Gerard de Jode valmistatud Liivimaa ja Moskva tsaaririigi piiri- ja idaalade kaart, 1593

Vene-Liivimaa sõja tulemused

Aastatel 1558–1561 toimunud sõja tulemusel vallutas Moskva tsaaririik: Narva, Tartu ja Alutaguse, mõningad Järvamaa ja Virumaa maakonnad ning Venemaaga piirnevad alad. Narva oli aastatel 1558–1581 Vene tsaaririigi võimu all ning järgmisel aastakümnel kujunes Narva Vene riigi ainukeseks väliskaubandussadamaks.

Rootsi kuningriigi valduses olid, pärast Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonna jaTallinna linna poolt ustavusvande andmist Rootsi kuningale Erik XIV-le: Tallinn, Harjumaa ja pool Virumaad.

Taani kuningas Frederik II ostis Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop Johannes V Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna, mille andis valitseda oma vennale Hertsog Magnusele, kelle omandis oli Saaremaa.

Poola-Leeduga Vilniuse pakti sõlmimisega novembris 1561, sekulariseeriti Liivi ordu valdused Kuramaal ja Riia peapiiskopkond, Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte ilmaliku võimu ning Poola kuningas Zygmunt II Augusti valduses oli Lõuna-Liivimaa ja kuninga vasallsõltuvuses Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri valduses: Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik, ainsana keeldus Poola-Leedu ülemvõimust ja kaitsest Riia linn, mis 1582. aastani jäi vabalinna staatusesse. Detsembris 1561, mehitati Leedu-Poola võimu all läinud endised ordulinnused: Pärnu, Paide, Võnnu, Härgmäe, Helme, Volmari, Trikata, Grobina, Marienburg, Dünaburgi ja teised.

Moskva tsaaririigi valduses olid Vene-Liivi sõjas Eestimaal, 1558. aastal vallutatud Tartu linn, Tartu piiskopilinnus ja Tartu piiskopkond ning osa endise Liivi ordu territooriumist: Narva ordulinnus (1558–1581) ja Pärnu (1575–1582), Haapsalu (1576–1581), Karksi ordulinnus (1579–1582), Kirumpää piiskopilinnus (1558–1579), Laiuse ordulinnus (1558–1582), Lihula linnus (1576–1581), Koluvere loss (1576–1581), Vasknarva ordulinnus (1558–1582), Padise klooster (1576–1580), Tarvastu ordulinnus (1570–1582) ja Toolse ordulinnus (1558–1581) ja ümberkaudsed alad.

Vaata ka

• Põhjamaade Seitsmeaastane sõda
• Eesti varauusaeg: Rootsi aeg, Poola aeg, Taani aeg

Kirjandus

• Mihhail Pogodin. "Pskovskaja letopis" (Псковская летопись), Moskva, 1837, lk 194–200.
• Hans Kruus. "Vene-Liivi sõda: (1558–1561)." Tartu, 1924.
• Johann Renner. "Liivimaa ajalugu 1556–1561." Tõlkinud Ivar Leimus. Tallinn, 1995, teine trükk 2006.
• Dionysius Fabricius. "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610"
• Balthasar Russow. "Balthasar Russowi Liivimaa kroonika"
• Salomon Henning, "Lifflendische Churlendische Chronica : was sich vom Jahr Christi 1554 biss auff 1590, in der langwierigen Moscowiterischen und andern Kriegen an nothdrenglicher veränderunge der Obrigheit und Stände in Lieffland seider dess letzten herrn Meisters, und Ersten in Lieffland zu Churland und Semigalln Hertzogen, gedenckwirdiges zugetrage"
• Franz Nyenstede, "Livländische Chronik, nebst dessen Handbuch, erstere nach ältern und neuen Abschriften".