Taani Monarhia
|
See artikkel räägib Taani kuninga valdustest ajaloos; Taani monarhia all võidakse mõelda ka Taani kuningakoda |
Taani Monarhia (taani keeles det Danske Monarki) oli Taani kuninga valdused 1536–1864.
Varasemad valdused Taani valitseja võimu all
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 1397–1523 eksisteeris Taani, Rootsi ja Norra kuningriigi vaheline Kalmari unioon, mille aluseks oli nende riikide esinduskogude poolt valitud kuninga võim, personaaluniooni alusel. Eri aegadel hõlmas unioon Taani, Rootsi, Norra, Soome, Islandi, Gröönimaa, Fääri saared, Orkney, Shetlandi ja teisi alasid. Taani kuninga poolt valitsetud Kalmari uniooni hakkas lagunema pärast Rootsi iseseisvumist ja Gustav Erikssoni valimist Rootsi kuningaks 1523. aastal. Kalmari uniooni ametlik lõpp leidis aset 1536. aastal, mil Taani Riiginõukogu nimetas ühepoolselt Norra Taani provintsiks.
Pikemalt artiklis Taani riigipeade loend, Taani kuningas
16. sajand
[muuda | muuda lähteteksti]16. sajandil (1536) hõlmas Taani Monarhia:
- Norra Kuningriigi (koos Fääri saarte ja Islandiga)
- Taani Kuningriigi (koos saartega (Ojamaa, Saaremaa) Läänemeres)
- osa Holsteini hertsogkonnast
Aastal 1523 sai Taani kuningaks Schleswigi ja Holsteini hertsog Frederik, nii et tema hertsogkond sai uuesti kuninga valduseks. Aastal 1524 tunnustas ta Põhja-Bohusläni kuulumist Rootsile. Aastal 1532 saadi Põhja-Bohuslän tagasi.[1]
Aastal 1537 kaotas Norra Kuningriik iseseisvuse ning muudeti Taani riigi osaks.
Aastal 1544 jagati Schleswig-Holsteini hertsogkonnad kuningas Christian III ning tema poolvendade Hansu (Schleswig-Holstein-Haderslebeni hertsog) ja Adolfi (Schleswig-Holstein-Gottorfi hertsog) vahel. See vähendas monarhiat.[1]
Aastal 1559 vallutati Dithmarschen[1], mille lõunaosast sai kuninga (Frederik II) valdus, muud osad jaotati Hansu ja Adolfi vahel. Samuti vallutati 1559 Saaremaa.[1] Aastal 1580 suri Hans meessoost järglasteta. Aastal 1581 jaotati tema hertsogkond kuningas Frederik II ja Adolfi vahel.[1]
17. sajand
[muuda | muuda lähteteksti]17. sajandil vallutas idaalad Rootsi. Torstensoni sõja järel jäi Taani Kuningriik 1645 ilma Saaremaast, Ojamaast, Skånest ja Hallandist ning Norra kuningriik kaotas Jämtlandi ja Härjedaleni. Aastal 1658 kaotas Esimese Karl Gustavi sõja järel Roskilde rahuga ka Taani Kuningriik Blekinge ja Bornholmi ja Norra Kuningriik Bohusläni (lõunaosa) ning Trondheimi lään. Kopenhaageni rahuga 1660 sai Taani Trondheimi lääni ja Bornholmi tagasi.[1]
Pärast Taani riigi lüüasaamist Rootsi käest otsustati Taanis valitsuskorda tõhustada ning 1660. aastal toimus monarhistlik riigipööre. Kuninga kätte anti sisuliselt kogu võim ja aadel maksustati, samuti kehtestati teenistusastmete tabel, mis võimaldas kõigil riigi kodanikel jõuda aadliseisusse. 1661. aastal tunnistasid Taani seisused Taani kuningat isevalitseva monarhina. Selline süsteem kehtis Taanis suuremate muutusteta kuni 1849. aastani.
Aastal 1667 päris kuningas Frederik III Oldenburgi krahvkonna.[1]
18. sajand
[muuda | muuda lähteteksti]Põhjasõja järel 1721 tagastati Taani kroonile Schleswig-Holstein-Gottorfi hertsogkonna Schleswigi osa ning 1773 saadi vahetuseks Oldenburgi krahvkonna eest Schleswig-Holstein-Gottorfi krahvkonna ülejäänud osad.[1]
19. sajand
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1806 kuulutas regent kroonprints Frederik välja Helstateni. Riikide ja maade lõdva koosluse asendas üks ühtne riik. Järgneva kuuekümne aasta jooksul järgisid valitsused ühtse riigi poliitikat.
Kieli rahuga jaanuaris 1814 kaotati Norra, mille eest Rootsi loovutas Taanile Rootsi Pommeri, kuid reparatsiooni tasumata jätmise tõttu Taani kuningas viimast enda valdusse ei saanudki. Selle asemel määras Viini kongress 1815 Taani kuningale Saksi-Lauenburgi hertsogkonna.[1]
Novembrikonstitutsiooniga 1863 loobus Taani valitsus ühtse riigi poliitikast. Järgnes Teine Schleswigi sõda.
Viini rahuga oktoobris 1864 jäi Taani monarhia ilma Schleswigi hertsogkonnast, Holsteini hertsogkonnast ja Saksi-Lauenburgi hertsogkonnast.
Sellest ajast hakati rääkima Taani monarhia asemel Taani kuningriigist.
20. sajand
[muuda | muuda lähteteksti]Island iseseisvus 1918. Taani kuningas oli Islandi riigipea 1944. aastani, mil Islandist sai vabariik.
Aastal 1920 taasühines Põhja-Schleswig Taaniga.