Sõjakuritegu

Delegaadid Haagi esimesel rahukonverentsil 1899. aastal

Sõjakuritegu on rahvusvahelise sõjaõiguse rikkumine sõja ajal. Sõjakuriteod on näiteks vägivald haavatute ja alistunute vastu, tsiviilisikute tahtlik tapmine ning pantvangide võtmine.

Ajalugu

Reegleid sõjaliste konfliktide reguleerimiseks on olnud juba iidsetes tsivilisatsioonides. Muinas-Hiinas oli tavaks lahingu päev ja koht varem kokku leppida. Suuremad rahvusvahelised lepingud sõja reguleerimiseks võeti vastu alles 20. sajandil.

1899. ja 1907. aastal toimusid Haagi rahukonverentsid, kus võeti vastu Haagi konventsioonid. Konventsiooniga keelustati dumdumkuulide, lämmatavate gaaside ja õhupallidelt laske- või lõhkerelvade kasutamine.

Genfi konventsioonid koosnevad neljast 1949. aastal sõlmitud rahvusvahelisest lepingust ja nende kolmest lisaprotokollist. Kaks konventsiooni olid enne olemas, kuid neid täiendati oluliselt. Täpsemalt määratletakse sõjakuriteod I lisaprotokollis, mida ei ole ratifitseerinud näiteks USA, India, Türgi, Iraan ja Pakistan. Venemaa võttis 2019. aastal lisaprotokollilt allkirja tagasi.

Põhikuriteod

Sõjakuriteod on määratletud 1949. aasta Genfi konventsioonides ja nende lisaprotokollides. Genfi konventsiooni on ratifitseerinud kõik ÜRO liikmed. Enamik sõjakuritegudest on nimetatud 1977. aasta I lisaprotokollis.

Sõjakuritegu on:

• sõjavangide kehaline vigastamine, meditsiinilised või teaduslikud katsed ja kudede või organite eemaldamine siirdamiseks;
• tsiviilelanikkonna või tsiviilisikute ründamine;
• eri objektide ründamine, teades, et selline rünnak põhjustab tsiviilisikutele kahju;
• kaitseta kohtade ja demilitariseeritud tsoonide ründamine;
• võitlusvõimetu isiku ründamine;
• punase risti või muude tunnusmärkide pettuslik kasutamine;
• meditsiinipersonali ründamine;
• tsiviilelanikkonna ümberasustamine;
• vägistamine ja muu seksuaalne vägivald sõja ajal.

Sõjakuritegusid eristatakse inimsusvastastest kuritegudest. Inimsusvastased kuriteod on näiteks genotsiid, apartheid ja orjastamine. Neid saab toime panna nii sõja- kui rahuajal. Inimsusvastased kuriteod on toime pandud laiema riikliku poliitikana, üksikud teod loetakse sõjakuritegudeks.

Vastutus

Tavaliselt võetakse rahvusvahelise õiguse rikkumise korral vastutusele riik. Sõjakuritegude puhul karistatakse võimalusel ka tegude eest vastutavaid üksikisikuid. Individuaalne kriminaalvastutus on määratletud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis. Üksikisikute vastutuse kindlaks määramisel tuleb välja selgitada, milline isik vastutas millise tegevuse osa eest. Selle selgitamiseks on olemas kolm meetodit.

Esiteks vastutavad isikud, kes panid sõjakuriteo toime üksi või koos teistega. Samuti saab vastutusele võtta toimepaneku toetamise eest ja genotsiidi puhul ka õhutamise eest.

Teiseks saab vastutusele võtta isikud, kes andsid sõjakuriteo toimepaneku käsu või juhtisid sõjakuriteo sooritanud rühma. Selle näiteks on kindral Yamashita juhtum pärast Teist maailmasõda. Kindral Yamashita juhatas Filipiinidel sõjakuritegusid toime pannud sõjaväelasi, kuid ei viibinud ise seal ega saanud nende tegevust otseselt mõjutada. Sellegipoolest mõisteti ta sõjakuritegudes süüdi, sest ta pidi nendest teadma.

Kolmandaks võib käsu täitmine süüd vähendada või sellest vabastada. Isik vabaneb süüst, kui ta ei teadnud, et käsk on ebaseaduslik ja selle ebaseaduslikkus polnud ilmselge. Siiski ei vabasta käsu täitmine süüst genotsiidi ja inimsusvastaste kuritegude puhul.

Vaata ka

• Rahvusvaheline humanitaarõigus
• Rahvusvaheline Kriminaalkohus
• Lääneliitlaste sõjakuriteod Teise maailmasõja ajal
• Saksa Kolmanda Riigi sõjakuriteod Teise maailmasõja ajal

Välislingid

• Nürnbergi tribunali põhikiri (inglise keeles)
• Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut (mitteametlik tõlge)
• Konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes (mitteametlik tõlge)
• Parmas, Andres. Maailmakriminaalõigus: rahvusvahelis-õigusliku kriminaalvastutuse kontseptsioon. Tartu Ülikool, magistritöö 2005. [1], lk 68-85.