Mine sisu juurde

Paulus

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib apostel Paulusest, nime teiste kandjate kohta vaata artiklit Paulus (täpsustus)
Rembrandt "Püha Paulus", 1633, õli

Paulus (judaistina Saulus Tarsusest) (sündinud millalgi ajavahemikul 5.–10. aastal m.a.j. Tarsus[1] – surnud kas 64. või 67. aastal m.a.j Rooma[2]) oli juudi päritolu algkristlik misjonär, apostel, pühak ja märter, kes elukutselt oli telgitegija[3]. Ta oli üks esimesi mõjukamaid Jeesuse õpetuse tõlgendajaid, kes kuulutas Väike-Aasias ja Kreekas kristlust[4]. Uues Testamendis omistatakse Paulusele 13 kirja (Pauluse kirjad), millest seitsme osas ei kahtle teoloogid tema autorluses. Algselt omistati Paulusele ka heebrealaste kirja autorlus.[4]. Pauluse tegevus Apostlite tegude raamatus näitab teda algkristluse ühe juhtfiguurina[3]. Ta oli mõjutatud variserlikust judaismist[5] ja elas juudi hajalas, kirjutas koinee kreeka keeles, kasutas kreeka nime ning oli hellenistlikust keskkonnast mõjutatud[3]. Apostlite tegude raamatu järgi oli Paulusel Tarsose ja Rooma kodakondsus, ehkki selles võib ajalooliselt kahelda.[6] Paulus suri märtrisurma[7].

Paulus pidas end aktiivseks misjonäriks ja mittejuutide apostliks (Rm 15:19)[8]. Enne pöördumist oli ta äge kristlaste tagakiusaja, kuid sai Damaskuse teel Jumalalt ilmutuse kuulutada kristlust mittejuutidele, misjärel ta pöördus judaismist kristlusse ja jutlustas seda, asutas kogudusi ning kirjutas neile kirju, lahendades koguduseliikmete probleeme[9]. Ta uskus, et Aabrahami Jumal pole ainult juutide, vaid kõigi inimeste Jumal[10]. Apostlite tegude raamatu järgi oli Paulus telgivalmistaja, kuid on võimalik, et ta töötles loomanahku ka muudel viisidel.[11] Bart. D. Ehrman pakub, et Paulus võis koos kaaslastega kesklinnas insulas (tolleaegses kortermajas) ruume üürida, mille esimesel korrusel asusid tänavale avatud väiksed ärid, ning seal oma töökoja avada. Töökoht võimaldas neil suhtluse abil kristlust kuulutada.[12]

Paulust austatakse pühakuna katoliku, õigeusu ja anglikaani kirikus ning mõnedes luterlikes konfessioonides. Katoliikluses peetakse Paulust telgivalmistajate ja sadulseppade patrooniks[13]. Paulus on misjonäride, evangelistide, kirjanike ja välitööde tegijate patroon[14].

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Allikakriitika, Apostlite teod ja Pauluse kirjad
Katkend Pauluse teisest kirjast korintlastele (175–225 m.a.j)

Ainsad allikad Pauluse elust on Apostlite tegude raamat ja Pauluse kirjad[3][15], mida on raske omavahel kokku sobitada[16], sest tekstide vahel on nii põhimõttelisi erinevusi kui kõikumisi detailides[17]. Uurijad on Pauluse elu visandamiseks lähenenud kolme moodi:

  • Apostlite tegude raamatut on usaldusväärseks peetud ning kõik teadmised selle raamistikku sobitatud,
  • Apostlite tegude raamatut on proovitud kõrvale jätta, sest see pole ajalooliselt usaldusväärne,
  • on kasutatud Pauluse kirju esmase allikana ning Apostlite tegude raamatut täiendavalt.[15]

Apostlite tegude raamat on teoloogiline interpretatsioon Pauluse elust ning tema teekond võib selles visandlik olla, isegi kui selle autor teadis Paulusest palju fakte[1] – tekst annab teadmisi pigem sellest, kuidas autor Pauluse tegevust tõlgendas[17].

Pauluse kirjad on usaldusväärsemad allikad kui Apostlite tegude raamat, sest Apostlite tegude raamatu autori taotlused on ilmsed (muuhulgas tahab ta tõestada kiriku ühtsust), samas kui Paulus kirjutab näiteks kirjas galaatlastele, et ei valeta Jumala ees (Gl 1:10)[17]. Isegi kui Paulus räägib tõtt, saab mõne tema kirja autorluse kahtluse alla seada. Bart D. Ehrman omistab Paulusele kindlalt seitse kirja: Pauluse kirjad roomlastele, galaatlastele, korintlastele (1, 2), filiplastele, Fileemonile ning esimene kiri tessalooniklastele.[18] Pastoraalkirjadeks, mis kirjutati ilmselt pärast Pauluse surma, on esimene ja teine kiri Timoteosele ning Pauluse kiri Tiitusele. Deuteropauluslikeks kirjadeks, mille võis kirjutada mõni Pauluse ideedest tugevalt mõjutatu, on kirjad efeslastele, koloslastele ning teine kiri tessalooniklastele.[19]

Pauluse kirjad pole kirjutatud eesmärgiga Pauluse eluloost või õpetuste süsteemist rääkida, vaid suhtlemiseks konkreetsete kogudustega, et sealseid probleeme lahendada. Kuna kirjad pole süsteemsed teoloogilised esseed, on ka ajaloolised teadmised Pauluse kohta lünklikud.[20]

Lisaks leidub mittekanoonilisi allikaid, näiteks Pauluse ja Tekla teod ning 3. sajandil kirjutatud neliteist kirja Pauluse ja Seneca vahel[20].

Dateerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Pauluse elu dateerimisel saab lähtuda vähestest andmetest, üheks viiteks on Pauluse lahkumine Korintoselt prokonsul Gallio ajal, kes oli ametis 51.–52. aasta kevadel.[21]

Mõned võimalikud dateeringud:[22]

Traditsiooniline dateering Revisionistlik dateering Sündmused Pauluse elus
sünd
36 30/34 Jumala kutse
39 33/37 Jeruusalemma külastamine pärast Damaskust
40–44

44–45

pärast 37. aastat Sitsiilias

Antiookias

46–49 pärast 37. aastat

39–41/43

I misjonireis
49 47/51 Apostlite kontsiil Jeruusalemmas
50–52 II misjonireis
54–58 III misjonireis
58–60 52–55 või 56–58 arreteerimine Jeruusalemmas, kaks aastat vangistust Kaisareas
60–61 Rooma saatmine, merereis
61–63 vang Roomas
pärast 64. aasta suve surm Roomas keiser Nero valitsuse ajal

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Apostel Pauluse kujutis Daytoni õigeusu kirikus

Paulus nägi oma elus kolme etappi: esmalt variseriamet enne Jumala kutset, teiseks Jumala kutse ning kolmandaks misjonitöö pärast pöördumist[23] (Gal1:11-2:14 ja Fl 3:4–10).

Apostlite tegude raamatu järgi oli Paulus Rooma kodanik, mistõttu rakendusid talle kergemad karistused kui mitteroomlasele – näiteks ei võinud teda ihunuhtlusega karistada[24]. Helmut Koester väidab, et on ebatõenäoline, et Paulusel Rooma kodakondsus oleks olnud, sest sel juhul oleks ta mitmest ennast tabanud karistusest (2Kr 11:24) pääsenud[25].

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Apostlite tegude raamatu järgi oli Pauluse nimi enne Jumala kutset Saulos (kreekapäraselt Σαύλος) ja ladinapäraselt Saulus, mis on variant heebrea nimest Saul (שאול Sha'ûl). Kristlasena kasutas ta kreekapärast nime Paulos (Παῦλος), mille ladinapärane variant on Paulus. Teoloogide arvates on ebatõenäoline, et ta nimi vahetus, sest Paulus ei maini üheski kirjas varasemat nime[26]. Diasporaa juudid valisid endile tihti Rooma või Kreeka nime, mis kõlas juudi nimega sarnaselt[26], samuti on võimalik, et Paulusel oligi kaks nime: nii kreeka (Paulus) kui semiidi nimi (Saulus)[1].

Päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]

Paulus sündis millalgi ajavahemikul 5.–10. aastal m.a.j. Rooma keiser Augustuse valitsemisperioodil[1] ning kuulus Benjamini hõimu[26]. Paulus ei maini kirjades oma sünni- ega kasvukohta,[1][27] kuid Apostlite tegude raamatu järgi sündis ta Väike-Aasias Tarsoses[1] (Ap 21:39) ning kasvas ja õppis Jeruusalemmas rabi Gamaliel I käe all[6][28].

Teoloogide arvates on Apostlite tegude raamatu versiooni tõesuses põhjust kahelda[6]. Pauluse kirjade järgi ei saa oletada, et ta oleks Jeesust tolle eluajal või ristilöömise aegu näinud, mistõttu on ebatõenäoline, et Paulus viibis Jeruusalemmas aastatel ajavahemikul 26–30/33. Väljaspool Palestiinat polnud aga varisere, mistõttu võib oletada, et kui üldse, siis läks Paulus 20. eluaastates Jeruusalemma Seadust õppima ning Apostlite tegude raamat romantiseerib ja lihtsustab Pauluse tegelikku elu.[7]

Helmut Koester pakub Pauluse päritoluks ka Damaskust, mille lähedal Paulus Jumala kutse aegu viibis ning kuhu ta pärast kutset mitmeks aastaks jäi, põhjendades oletust muuhulgas sellega, et Paulusele omane apokalüptilisus ei sobituvat Tarsose kreekalikku miljöösse[29]. Samas kirjutab Brown, et Paulus oli pärit Tarsosest, sest seal asus märkimisväärne juudi koloonia, sealne hariduselu oli tasemel[6] ning Paulus läks kristlasena peatselt Sitsiiliasse[1].

Paulusel oli hea kreeka keele oskus, tema kirjutistes on näha hellenistliku retoorika ja filosoofia mõju[6]. Võimalik, et Paulus sai helleniseerunud judaistliku alghariduse[24], tõenäoliselt sisaldas õpe tutvumist stoikude, küünikute ja epikuurlastega[6], millele viitab tema argumendi stiil ja tema eetilised õpetused[24]. Oskustöölisena kuulus Paulus madalasse sotsiaalsesse klassi, olles ometi vaba kodanik[6]. Juudi diasporaas kasvamine tegi ta teadlikuks mittejuutide elukorraldusest, religioonist ja kommetest,[6] mistõttu kujutas ta kirjades metafooride ja analoogiatega hellenistlikku maailma[24].

Paulus kirjutas oma kirjad koinee kreeka keeles ning tsiteeris pühakirja (Tanah) kreekakeelset tõlget (Septuaginta)[6] ja tema kirjad on koostatud kreeka reeglite järgi[24]. Samas pole teada, kas tsitaadid on Septuagintast seetõttu, et Paulus kõneles vaid kreeka keelt, või oskas ta ka heebrea keelt, ent valis kreekakeelse tõlke oma auditooriumi järgi[30]. A. Hagneri järgi oli Pauluse emakeeleks aramea keel[24], kuid Bart D. Ehrman möönab, et Pauluse kirjad ei viita, nagu oleks ta aramea keelt rääkida osanud[23].

Paulus kirjeldas end heebrealase ja variserina, kes oli enne Jumala kutset innukas traditsiooni järgija[7]. Vanemad piibliuuringud pidasid Paulust mittejuudiks, kuid tänapäeval usutakse, et ta oli juut[31]. Ta tsiteeris raskusteta Heebrea piiblit koinee kreeka keeles ja tõlgendas seda vastavalt juudi õpetusele[5], olles selle sügavalt läbi mõtestanud[30], samuti argumenteeris ta tihti judaismi reeglite järgi[5].

Pauluse kirjad maalivad pildi noorest pühendunud ja intelligentsest juudi noormehest, kes pühendus oma religiooni mõistmisele ja järgimisele[30]. Ta kirjutab, et enne Jumala kutset kiusas ta kristlasi ja kogudust taga ning üritas neid hävitada[7]. On võimalik, et põhjuseks oli tema religioosne innukus[7], kuid on ka tõenäoline, et ta tegutses kristlaste vastu, kui nägi neid levitamas sõnumit, mis läks variseride pühakirjatõlgenduse ja õpetusega vastuollu[32] – võimalik, et karistatavad kristlased olid kristlusse pöördunud juudid, kes sünagoogides avalikku propagandat tegid[33]. Ilmselt oli kristlaste tagakiusamine osa tavapärasest sünagoogide karistuspraktikast, mis seisnes muuhulgas kogudusest väljaheitmises[33]. Apostlite tegude raamatu järgi sai Paulus Jeruusalemmast loa kristlasi kiusata ning tegutses Jeruusalemmas (Ap 9:1-2), kuid Pauluse galaatlaste kirja (Gl 1:22) järgi poldud teda Judeas nähtud enne, kui ta kristlaseks hakkas[34]. Tõenäolisemalt kiusas ta kristlasi taga oma kodukandis, sest tal poleks olnud võimu, et neid väljastpoolt Palestiinat Jeruusalemma karistamisele viia[28].

Pöördumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Caravaggio "Pauluse pöördumine Damaskuse teel", u 1600–1601

Apostlite tegude raamatus nimetatakse Jeesuse ilmumist Paulusele Pauluse pöördumiseks, kuid Paulus ise nimetab seda kutseks[35]. Nii Apostlite tegude raamatu kui Pauluse kirjade järgi pöördus Paulus noore mehena teel Damaskusesse (Ap 9:3)[34], hinnanguliselt millalgi ajavahemikus 30–36 m.a.j.[22][36]. Apostlite tegude raamatu järgi suundus Paulus sinna juudikristlasi taga kiusama[5], kuid tõenäolisemalt oli tal Damaskuses residents[35].

Apostlite tegude raamatus kirjeldatakse Sauluse pöördumist kolmel korral[37] (Ap 9:3-19; 22:6-16; 26:12-18). Detailid varieeruvad, kuid kõigi versioonide mõte jääb samaks, Jeesus küsib Sauluselt: "Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?" (Ap 9:4; 22:7; 26:14) Saulus vastab: "Kes sa oled, Isand?" (Ap 9:5; 22:8; 26:15) Seejärel saab Paulus käsu paganate seas kristlust levitada[37]. On võimalik, et Apostlite tegude raamatu autor teadis erinevaid versioone samast loost ning kasutas neid kõiki või teadis ühte varianti ning muutis seda vastavalt kontekstile[38].

Paulus ütleb esimeses kirjas korintlastele, et nägi Jeesust, teised allikad seda ei ütle[32], seejuures väidab ta, et oli viimane, kes Jeesust nägi (1Kr 15:8). Ka kirjas galaatlastele mainib Paulus, et Jumal ilmutas talle oma Poja (Gl 1:16). Pauluse versioone pöördumisest tuleb käsitleda kriitiliselt, sest ta reflekteerib pöördumist hilisemate kogemuste valguses[39].

Ilmutus oli esmaseks tõukeks Pauluse kristoloogiale, mille käigus ta koges Damaskuse teel andestust, lepitust ja uuenemist. Valgustusaja naturalistid oletasid, et Paulus tundis süütunnet ja kahtles, mistõttu oli ta pöördumiseks sobivas psühholoogilises seisundis.[37] Samas ei saa kirjade järgi väita, et Paulus oleks ebakindel olnud[37], pigem pidas ta oma tegusid õigeteks[9].

Misjonireisid

[muuda | muuda lähteteksti]

Apostlite tegude raamatu järgi on võimalik Pauluse misjonitööd kaardistada, kuid see pole ajalooliselt täpne ega usaldusväärne, Pauluse kirjad on usaldusväärsemad[40]. Apostlite tegude raamat jagab Pauluse misjonireisid kolmeks, ilmselt ei teinud Paulus ise sellist jaotust[41].

Pauluse kirjas galaatlastele jutustab Paulus, et suundus pärast pöördmist esmalt Araabiasse (Gl 1:17). Pole teada, miks ta sinna läks või mida ta seal tegi, kuid arvatakse, et Paulus tegeles juba Araabias olles misjonitööga[42]. Hiljem läks ta tagasi Damaskusesse ning kolme aasta pärast läks Paulus 15 päevaks Peetruse juurde, nähes teistest apostlitest vaid Jeesuse venda Jaakobust (Gl 1:17-19). Seejärel läks Paulus edasi Süüriasse ja Kiliikiasse (Gl 1:21).

Apostlite tegude raamatu järgi hakkas Paulus pea kohe pärast pöördumist Damaskuses misjonitööd tegema, kuniks ta juutide viha tõttu põgenes ning pöördus Tarsosesse[42]. Pauluse vahepealsetest tegudest ei räägita, alles umbes kümme aastat hiljem läks Barnabas Paulust otsima, et teda endaga Antiookiasse kaasa võtta[43] ning nad õpetasid seal umbes aasta, misjärel suundusid Judeasse, et sinna Antiookia koguduste almused viia[42]. Judeast pöördusid nad tagasi Antiookiasse ning võtsid Johannes Markuse enestega ühes[42].

Pauluse I misjonireis

Apostel Pauluse esimene misjonireis Apostlite tegude raamatu järgi

Apostlite tegude raamatu järgi sai Antiookia kogudus Pühalt Vaimult juhised, et Saulus ja Barnabas peavad kristlust kuulutama (Ap 13:2) (umbes aastal 47), misjärel alustasid nad umbes aastapikkust misjonireisi,[42] mille vältel reisiti koos Johannes Markusega Antiookiast Sitsiiliasse, sealt edasi Väike-Aasia linnadesse. Pergas lahkus Johannes Markus, Paulus liikus Barnabasega edasi Pisidiani, Antiookiasse, Ikonioni, Lüstrasse ja Derbesse.[41] Antiookias ja Ikonionis kiusasid juudid Paulust taga, Lüstras ta peaaegu tapeti, sest rahvas ässitati tema vastu üles[42]. Ka Pauluse teises kirjas korintlastele mainib Paulus, et teda visati Lüstras kividega[41](2 Kor 11:25). Lõpuks külastati juba läbi käidud kohti uuesti, et uusi inimesi pöörata ning teekond lõppes Antiookias, millest oli saanud Pauluse kodukogudus[42].

Pauluse kirjades ei meenutata seda misjonireisi, ainukeseks viiteks on Pauluse meenutus, et ta levitas paganate seas kristlust ka enne apostlite kontsiili Jeruusalemmas (Gl 2:1-2)[41].

Apostlite kontsiil Jeruusalemmas

49. aastal[41][42] kohtus Paulus Jaakobuse ja Peetrusega (Keefasega) ning arutleti, kas kristlasi peab ümber lõikama[44]. Apostlite tegude raamatu järgi lepiti Paulusele järele andes kokku, et ümberlõikamine pole kohustuslik. Samas tekkis küsimus: kui juba ümber lõikama ei pea, siis kas ka teisi juudi kombeid ei pea järgima?[45]

Apostel Pauluse teine misjonireis Apostlite tegude raamatu järgi

Pauluse II misjonireis

Umbes 49. aastal, pärast Jeruusalemma kontsiili algas Apostlite tegude raamatu järgi Pauluse teine misjonireis, sest ta muretses kirikute käekäigu pärast. Barnabase ja Pauluse vahel tekkis tüli, kas võtta Johannes Markust kaasa või mitte, ning Barnabase asemel ühines Paulusega Siilas.[42] Tõenäoliselt oli tegelikuks tüli põhjuseks lahknev arvamus ümberlõikamise osas: Barnabas võis olla Jeruusalemma juutide poolel ning seetõttu mindi Paulusega lahku[45]. Apostlite tegude raamatu järgi külastati Süüria ja Sitsiilia kirikuid, mis olid pöördunud tõenäoliselt kümneaastasel perioodil, mille kohta Apostlite tegude raamatus info puudub. Taaskülastati esimesel reisil pöördunud Väike-Aasia kirikuid (muuhulgas Derbet ja Lüstrat). Seejärel käidi Früügias ja Galaatias, misjärel sai Paulus jumaliku juhatuse minna Makedooniasse ning mehed läksid üle Troase Kreekasse ja Filippisse, kus Paulus vangistati. Pärast vabanemist jätkati Amphipolises, Apolloonias ja Tessaloonikas, kus neid ootas juutide vastasseis. Ka Beroasse tulid Tessaloonika juudid, mistõttu seltskond liikus Ateenasse, kus misjoneeriti Areopaguses. Hiljem liiguti Korintosesse, kus liitusid Siilas ja Timoteus. Korintoses tutvus Paulus ka Akvila ja Priskillaga, kelle juurde jäi ta pooleteiseks aastaks. Lõpuks pidi Paulus vastasseisu tõttu lahkuma ning jõudis merd mööda Süüriasse, peatudes vahepeal Efesoses, kuhu jäid ka Priskilla ja Akvila. Paulus käis veel Kaisareas ning lõpetas oma reisi taas Antiookias.[46]

Apostel Pauluse kolmas misjonireis Apostlite tegude raamatu järgi

Pauluse III misjonireis

Apostlite tegude raamatu kolmandat misjonireisi alustas Paulus varempöördunud paikade taaskülastamisega: ta käis Galaatias ja Früügias, viibis üle kahe aasta[46] (või aastatel 54-57[47]) Efesoses[46], misjärel tekkis tüli, mille kohta pole eriti teada, aga Paulus mainib ühes kirjadest raskusi Aasias[48]. Oletatakse, et Paulus võis Efesoses vangis viibida, ehkki Apostlite tegude raamat seda ei maini, ning ta võis sealoleku ajal kirjutada kirja filiplastele, Fileemonile, galaatlastele ja võimalik, et ka esimese kirja korintlastele[48]. Seejärel reisis ta Makedooniasse, võib-olla Illüüriani[46]. Arvatakse, et sellel ajal kirjutas Paulus ka teise kirja korintlastele[48][49]. Edasi külastas ta Ahhaiat[46] ning viibis kolm talvekuud Korintoses, kus kogus Jeruusalemma kogudusele annetusi. Arvatakse, et Korintoses kirjutas Paulus kirja roomlastele[1][50], teavitades kogudust, et plaanib neid külastada teel Hispaaniasse, jättes neile kogutud annetused[50]. Seejärel suundus ta läbi Makedoonia ja Filippi Troasesse, Assosesse, Mileetosele,[49] kus pidas väidetavalt ka hüvastijätukõne[51], Patarasse, Tüürosesse, Ptolemaisesse, Kaisareasse,[49] kus sai prohveteeringu oma vangistamisest ja surmast teekonna lõpus[51], ning viimaks jõudis Paulus Jeruusalemma, kus ta kohtus Jaakobuse ja teiste Jeruusalemma koguduse juhtidega[49]. Paulusel kästi käituda juudina, kuid rahvas tundis ikkagi pahameelt ning Rooma võimud pidid ta päästma, samuti pidi Paulus aramea või heebrea keeles kõne pidama[51].

57. aastal läks Paulus Troasesse, kust ta ei leidnud Tiitust, kelle Paulus oli Korintosele saatnud, et ta seal asju korda seaks. Euroopasse ja Makedooniasse minnes kohtus ta Tiitusega, kes oli oma ülesandega toime tulnud.[48] Paulus mainib ka teises kirjas Timoteosele (3:13), et lahkus ootamatult Troasesse. Arvatakse, et see võib viidata Pauluse arreteerimisele, samas kirjas mainitakse ka Pauluse vangistust Roomas. (2Tm 1:8,16-17)[2] Apostlite tegude raamatu järgi tahtis Paulus Troasest edasi Rooma minna, et pöördunud paganate kingid Jeruusalemma kirikule viia – seda sümboolse aktina, näitamaks juudakristlike ja pagankristlike kirikute ühtsust[49]. Pauluse kirjad seda osa elust ei kinnita, ainult Apostlite tegude raamat (Ap 24:17) mainib, et Paulus viis Jeruusalemma annetusraha[51]. Ehkki ta oli saanud ohule viitavaid märke, oli ta siiski oma minekus kindel. Paulus arreteeritigi, sest ta viis pagankristlasi kirikusse ning rahvas vihastas, teda kuulati üle, misjärel ta öösel surma ähvardusel Kaisareasse põgenes.[52] Pärast kohtuistungit Rooma maavalitseja Feeliksi eesistumisel viibis ta 2–4 aastat[52] (millalgi 58.-64. aasta paiku) Kaisareas vangis[51]. Osa piibliuurijaist arvab, et Paulus kirjutas kas alles siis või hiljem Rooma vanglas kirja filiplastele ja Filemonile[51]. Seejärel toimus kohtuistung Festuse eesistumisel, misjärel kirjutas Paulus keisrile palve, nõudes Rooma kodanikuna Rooma kohtumõistmist ning teda kuulas enne Rooma minemist üle Agrippa. Teel Rooma tabas laeva torm ning laevahukust pääsenuna veetis Paulus aega Maltal, tehes imetegusid. Apostlite tegude raamatu lõpus viibis Paulus Roomas koduarestis.[52] (Ap 24:27) Arvatakse, et Paulus kirjutas koduarestis viibides kirja filiplastele, koloslastele, Filemonile ja efeslastele, juhul kui ta need kirjad ise kirjutas[52].

On võimalik, et Apostlite tegude raamat lõppeb koduarestiga seetõttu, et kirjutaja oli looga tollesse hetke jõudnud, kuid tõenäolisemalt oli autori eesmärgiks näidata Pauluse jõudmist Rooma ning edasine polnud oluline[52].

Apostel Pauluse neljas võimalik misjonireis

Viimased eluaastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Pauluse viimaste eluaastate kohta allikad puuduvad, Apostlite tegude raamat ei räägi Pauluse elu lõpust ja kirjad Pauluse märterlust ei puuduta[53]. On võimalik, et Paulus viibis mõned aastad vahi all, misjärel ta hukati või ta vabastati pärast mõnda aastat vangisolekut, arreteeriti miskipärast uuesti ning hukati alles siis[52].

Giovanni Antonio Molineri "Püha Pauluse märtrisurm"

Juhul kui Paulus vabastati, on pastoraalkirjade järgi võimalik, et Paulus külastas enne surma veel Kreetat, Väike-Aasiat, Makedooniat ja Nicopolist[52]. Esimeses Klemensi kirjas, mis kirjutati umbes 96. aastal, mainitakse, et Paulus jõudis Rooma riigi lääneosa servale, enne kui autoriteetidele tunnistust andis ja suri[2][54]. Kirjas roomlastele mainib Paulus, et plaanib Hispaaniasse minna (Rm 15:24)[16], mistõttu arvatakse, et Paulus võis enne märtrisurma veel vaba olla ning Hispaanias käia[54]. Ka moratooriumi fragment, mis kirjutati umbes 180. aastal, mainib, et Paulus lahkus Roomast Hispaania poole[2]. Samas pole Hispaanias jälgi, et Paulus seal käinud oleks, seevastu on pauluslikke kogudusi vaid Väike-Aasias ja Kreekas, mille olevat asutanud Paulus ise[54]. Kui pastoraalkirjad pole ajalooliselt Pauluse kirjutatud, siis pole võimalik kindlalt väita, kas reisid enne Pauluse märtrisurma toimusid või olid need hilisemad väljamõeldised[2].

Roomlased hukkasid Pauluse millalgi 60. aastatel[52], traditsiooni järgi suri ta Rooma keiser Nero valitsusajal kas Peetrusega samal ajal (64. aastal) või veidi hiljem (67. aastal) märtrisurma ning tal raiuti väljaspool Roomat Ostia teel (Via Ostiensis)[2] pea maha[52]. Paulus maeti hukkamiskohta ning väidetavalt ehitati sellele kohale Püha Pauluse kirik[2].

Paulus kristlike koguduste organiseerijana

[muuda | muuda lähteteksti]
Insula Ostias

Paulus asutas Jeruusalemma judaismist sõltumatuid kogudusi ja rajas kristlikke kogudusi linnadesse, millel polnud kristlusega varasemast kokkupuudet. Paulus elas veidi aega rajatud koguduses ja kuulutas kristlust, mille järel liikus ta järgmisesse linna ning alustas otsast peale.[8] Arvatavasti töötas Paulus täiskohaga koos Siilase ja Timoteusega. Arvatavasti alustati jutlustamistööd paganate jumalate valedeks või surnuteks nimetamisest, millele järgnes jutlus tõelisest Jumalast ja tema Pojast, kes "nende eest" suri ning kes varsti tagasi tuleb ja nad päästab. Tessalooniklaste kirjade järgi näib, et Paulus kasutas palju apokalüptilisi kujundeid.[55] Ilmselt oli Pauluse kogudustel tavaks perioodiline (nt iganädalane) kokkusaamine, et kogukond saaks koos olla ja palvetada[56].

Tollased kogudused tegutsesid kodukirikutes, sest pole teada, et tol ajal oleks kirikuhooneid ehitatud. Kogudustel olid juhid, kes tegelesid rahaasjadega ning juhtisid kokkusaamisi.[56] Paulus oli misjonär, kes ei jätnud pöördunuid maha, vaid kirjutas neile kirju, tegeledes pragmaatiliselt koguduste probleemidega[9]. Paulus saatis kirju alati kogukondadele, mitte üksikisikutele[56].

Misjoneerimine eeldas planeerimist, reisikulude maksmist ja majanduslikku iseseisvust. Kuna Barnabase kingitus Jeruusalemma kogudusele (Ap 4:36) võis olla väga suur, pidid Paulus ja Barnabas olema jõukad, erinevalt Galileas rändavatest kerjus- või rändprohvetitest, kes elatusid maaelanike annetustest.

Kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]
Pauluse pöördumine

Eriti muhameedlased on Paulust süüdistanud Jeesuse õpetuse võltsimises, sest ta kaugenes vähemalt osaliselt kaasaegsest Jeesuse traditsioonist, samas on ka pakutud, et tema oli esimene, kes Jeesuse õpetuse sügavamat mõtet mõistis[57].

Paulus mainis kirjades harva ajaloolist Jeesust[58], eitamata tema elu inimesena, kuid ta keskendus Jeesuse tähendusele kaasaegses kristluses[59], mis muutis Pauluse oma ajas vastuoluliseks kujuks[60]. 2. sajandi juudakristlased pidasid Paulust petturiks, kes vaidles nägemuse põhjal nendega, kes olid Jeesust päriselt kohanud. Peetrus ise nimetas Paulust küll "armastatud vennaks", kuid möönab, et temast on raske aru saada, mistõttu tema sõnu väänatakse.[61]

Paulus teadis üht-teist Jeesuse õpetusest nii suulise pärimuse kaudu kui seetõttu, et veetis 15 päeva Jeruusalemmas, et pärida Peetruselt Jeesuse õpetuse kohta – ta uuris juhtunu tähenduse, kiriku sünni ning selle missiooni kohta[59]. Samas rõhutab Paulus oma kirjades, et tema õpetus ei pärine Jeruusalemma apostlitelt, ehkki see pole nende omast fundamentaalselt erinev. Lisaks sai Paulus väidetavalt ilmutusi otse Jeesuselt, kuid pole teada, milline osa tema õpetusest pärineb ilmutustest ja milline suulisest traditsioonist.[62]

Pauluse kirjades on vähe viiteid Jeesuse elule[59]: neis ei mainita lisaks paljule muule kordagi, et Jeesus oleks rääkinud tähendamissõnu, teinud imetegusid või Templit puhastanud[58]. Bart D. Ehrman pakub sellele kolm võimalikku seletust:[63]

  1. Paulus oli kursis Jeesuse eluga, kuid tal polnud vajadust neid kirjades mainida, sest tema asutatud kogudustes teati juba neist asjust[58]. Samas meenutas ta oma kogudustele tihti erinevaid aspekte oma õpetusest ning mainis mõnikord ka seiku Jeesuse elust – võib küsida, miks Paulus osa Jeesuse õpetustest meelde ei tuletanud, eriti kui need oleksid mõnes kirjakohas asjakohasteks argumentideks olnud[63].
  2. Paulus oli Jeesuse elust teadlik, kuid see oli tema jaoks teisejärguline. Ometi võib küsida, miks ta mõnes kirjakohas Jeesuse elule põhinevatele argumentidele rõhub.[63]
  3. Paulus polnud Jeesuse eluga eriti kursis, sest tema mõttevahetused apostlitega olid põgusad, ta ei olnud detailselt kursis suulise pärimusega ning see polnud talle isiklikult ka oluline. Ka seda seletust pole võimalik tõestada, võib-olla jättis Paulus kirjades detailid Jeesuse elust lihtsalt mainimata.[63]

Paulus ei uskunud enne pöördumist Jeesuse jumalikkust, kuid hiljem nägi ta Jeesuses Messiat, kes esimesena surnuist äratati, et võita patu ja surma kosmilisi jõude. Tema jaoks kannatas Jeesus mitte enda, vaid teiste tegude pärast.[64] Kui Jeesuse eshatoloogiline õpetus oli suunatud lähitulevikku, siis Pauluse jaoks oli see olevik, Jeesuse surm ja ülestõus olid uue ajastu aluseks[65].

Teoloogid on ka arvanud, et Paulus pidas Jeesuse surma ajastu lõpu ja jumalariigi tuleku tähiseks[66]. Nii Jeesuse kui Pauluse jaoks oli jumalariigi kehtestamine midagi olevikulist ja aktiivset, seda kogeti käesolevas ajahetkes[67], ehkki samaaegselt on mõlema õpetuses pinge kehtestatud ja peagi kehtestatava Jumala valitsuse vahel[68].

Jeesus kuulutas jumalariiki, kuid Paulus tõstis usu keskpunkti pigem Jeesuse, keskendudes surnuist tõusnud Kristusele, samuti sai Paulusest mittejuutide apostel vastupidi Jeesusele, kelle sõnum oli juutidele suunatud[69]. Kui Jeesus oli pigem juudist usukuulutaja, siis Paulust mõjutasid rohkem kaasaegsed religioonid ja poliitika. Teoloogid on Jeesust tõlgendanud ka Galilea külade kogukondliku rahu taotleva targana ja arvanud, et Paulus kujutab teda pigem Rooma impeeriumile vastandujana[70].

Jeesuse ja Pauluse õpetused olid osalt sarnased: Jeesus tähtsustas oma õpetuses patuseid, pakkudes neile võimalust meelt parandada[71] ning sama sõnum oli Paulusel paganatele – kummagi jaoks eksisteeris Jumala arm ka ilma traditsiooni ja seaduseta, usku kaasati need, kes sellest senini välja jäid[72]. Nii Jeesus kui Paulus tähtsustasid vaeste kaasamist[73][74].

Pauluse teoloogia ja mõju

[muuda | muuda lähteteksti]
Püha Pauluse kuju Vatikanis

Teoloogilised koolkonnad on väitnud, et kui Jeesus rajas kristliku kiriku, siis Paulus lõi kristluse religioonina[75]. Ometi järgis Paulus juudi diasporaa kirikute traditsiooni[61] – tema õpetuses on varasema traditsiooni märke, sealhulgas katehheetilisi, kuulutuslikke, konfessionaalseid ning liturgilisi elemente[62]. Paulus mainib kirjades, et enne teda oli olnud teisi misjonäre, kes mittejuutide hulgas usku levitasid. Kui seni sulandusid mittejuudid juudakristlaste kogudustesse, siis Paulus oli esimene, kes lõi mittejuutidest kristlaste kogudused.[41]

Paulust kujutatakse tihtilugu omaettehoidja ja üksiküritajana, kuid kaasajal ei pruukinud ta olla nii uuenduslik kui arvatakse, ehkki ta eristas end Jeruusalemma apostlitest (Gl 2:11–14) (2Kor 11:5), samuti polnud ta teistest apostlitest isoleeritud, näiteks Apostlite tegude raamatu järgi suhtles ta Jeruusalemma apostlitega[76]. Samas oli ta oma vaadetega tõenäoliselt juudakristlaste seas vähemuses[60], radikaalsem lähenemine Paulusele vaatleb teda madalast soost juudina, kes kritiseeris juudakristliku koguduse silmakirjalikkust ja oli mõne oma aja juudakristliku koguduse vastu[76], või kristlusesse pöördunud paganana, kes kasutas paganlikke uskumusi[57].

18. sajandil kirjutas Hermann Samuel Reimarus, et Jeesus oli pelgalt õpetaja, kelle õpetus tugines Heebrea piiblile, ning alles tema jüngrid asutasid õpetuse tõlgendamisega uue religiooni[75]. 19. sajandil väitis Ferdinand Christian Baur, et Pauluse ideed olid algkogudusega, sealhulgas Peetruse õpetustega, vastuolus ning teda ei huvitanud ajalooline Jeesus, vaid üksnes usk ülestõusnud Kristusesse. 20. sajandil pidas William Wrede Paulust teiseks kristluse rajajaks Jeesuse kõrval, kellel oli teistsugune rõhuasetus, muuhulgas tähtsustus Pauluse õpetuses Jeesuse omast enam universaalne lunastus ning Jeesuse tõstmine usu keskmesse.[77] Alfred Hagneri järgi oli Paulus loov, kuid kandis edasi väljakujunenud kristlikku traditsiooni, olles mitte niivõrd innovaator, kuivõrd osa varasest kristlusest[78]. Et just Paulus seadis ajaloolise Jeesuse asemel esiplaanile Jeesuse kui Jumala Poja, peetakse teda kui mitte kristluse rajajaks, siis oluliseks kristoloogia kujundajaks[76]. Ehkki Paulus kasutas kirjades harva tiitleid nagu "Jumala Poeg"[76], oli oluline tema tõlgendus, mille kohaselt Jeesuse surm polnud Jeesuse kuulutuse lõpp[32].

Paulus tegeles küsimusega, mida tähendas Jeesuse kuulutamine kaasajal. Tema uskumuste üle vaieldi juba tema eluajal ning seda tehakse tänini.[61] Piibliuurijad tõlgendavad Pauluse õpetuse keset erinevalt, ehkki Paulus ise ilmselt oma õpetuse keskmele ei mõelnud. Ajaloos on olnud oluline Pauluse ideede reformatsioonilisuse rõhutamine, näiteks Ernst Käsemanni käsitluses, seevastu tänapäeval pole selline tõlgendus enam levinud, samuti on Pauluse õpetust vaadeldud lunastuse ajaloona. F. C. Bauri arvates vastandas Paulus inimihu ja Püha Vaimu, Rudolf Bultmanni meelest tõi Paulus Jumala inimesele lähemale. Johan Beker rõhutas juudi apokalüpsise sõnumit – Paulus pidas sündmuseid Jeesusega ajaloo lõpu alguseks.[79]

Paulus kuulus nende juutide hulka, kes uskusid, et aegade lõpus saadab Jumal maale saadiku (messias), kes seab maailma valmis, et maale saaks tulla Jumala kuningriik: surnud äratatakse ellu ning nende üle mõistetakse kohut[34]. Paulus nägi pöördununa Jeesus Kristust Vana Testamendi prohvetite kuulutuse täideminekuna, ta pidas kristlust tõeliseks judaismiks[80]. Paulus uskus ihu ülestõusmist surnuist ning Jeesus oli esimene surnuist ülestõusnutest (1Kor 15:20), Seaduse printsipiaalne järgimine oli mõtte kaotanud, sest selle asendas usk Kristusesse[81].

Pauluse ülesandeks oli jutlustada paganatele ning see mõjutas tema teoloogilisi vaateid – mitte vaid juudid, vaid kõik inimesed vajavad pattude lunastamist Jeesuse läbi[65]. Pauluse jaoks sekkub maailma lõpus Jumal kõigi maailma inimeste saatusesse, Tema tulek ei mõjuta vaid juute, ning õige suhe Jumalaga on läbi usu Kristusesse, mitte seadusesse. Paulus näeb esimese Jumala ja inimese vahelise lepinguna mitte Moosese seadust, vaid Jumala lubadust Aabrahamile, mille järgi Ta lubab kogu maailmale õnnistust tuua (1Ms 12:3), ning lubaduse täidab Jumal Jeesuse läbi.[10] Pauluse meelest on Seadus vaid juutidele ning seetõttu ei pea paganad seda järgima[82]. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine on Jumala lunastus, seda ei mõjuta meie elu kulg, vaid ainult usk Jeesus Kristusesse, mille läbi saame tervikuks[61].

Apostlite tegude raamatu ja kirjade Paulus

Apostlite tegude raamatu Paulus ja Pauluse kirjade Paulus on veidi erinevad. Apostlite tegude raamatu järgi oli Paulus eeskujulik juut, kes lävis Jeruusalemma apostlitega ning järgis täielikult Seadust, kuid esimeses kirjas korintlastele ütleb Paulus, et võib vastavalt olukorrale elada nagu juut või mittejuut, kui on tarvis teisi usku pöörata (1Kor 9:21).[83] Paulusele oli oluline näidata, et ta ei sõltu Jeruusalemma apostlitest[9], mistõttu erinevalt Apostlite tegude raamatust ei läinud Paulus näiteks esimese galaatlaste kirja järgi (Gl 1:15–18) pärast pöördumist Jeruusalemma[17]. Apostlite tegude raamatu järgi arvas Paulus, et paganad ei pea Seadust järgima, kuid kirjas galaatlastele (Gl 2:21) peab Paulus seda Jumalat solvavaks teoks, kui paganad seadust järgivad[84]. Samuti näib Pauluse tegevus Apostlite tegude raamatus olevat suunatud pigem juutidele, kuid kirjades rõhutab Paulus, et tema missiooniks on just paganatele jutlustamine[84].

Paulus ja Seadus

Paulust on peetud nii juudi pärandi reetjaks kui korralikuks juudiks[57], on ka väidetud, et ta helleniseeris mälestuse Jeesusest ning tegi temast Jumala Poja[76]. Pauluse suhe Seadusesse on komplitseeritud – osad piibliuurijad kahtlevad, kas Paulusel oli üldse järjepidev nägemus Seadusest. Pauluse kirjas roomlastele (Rm 3:21–22) nimetab Paulus Jeesust Seaduse õpetuseks endaks[64]. Pauluse meelest järgiti Seadust valesti ning õpetuste järgimise asemel nähti Seadust viisina Jumala soosingus püsida[64], kusjuures pole teada, kas Paulus pidas seda juutide teadlikuks või mitteteadlikuks praktikaks[10]. Näib, et selline arvamus tekkis Paulusel alles pärast pöördumist, samuti pole teisi kaasaegseid tekste, mis väljendaksid taolist mõtet. Pauluse meelest näitab Seadus, kuidas kõik on Jumala ees patused, kuid ei paku piisavat lahendust pattudest vabanemiseks, mistõttu ei saa inimesed üksnes Seadust järgides vabaks saada. Vabastuse toob alles surma jõudu murdev Jeesus.[10]

Mõju

Pauluse kirjad on mõjutanud kõiki hilisemaid kirikuisasid, kristlikke teolooge, enamikku religioosseid liidreid ja filosoofe. Tema õpetusele tuginesid Markion[76], Augustinus[61] ja Martin Luther, kellest viimane jõudis Pauluse roomlaste kirja uurimise läbi Reformatsioonini[85]. Dialektiline teoloogia loodi, kui Karl Barth uuris 1922. aastal Pauluse kirja roomlastele. Samuti oli Pauluse õpetus oluliseks Friedrich Nietzsche antikristlikes kirjutistes.[57]

Paulus on maailma kristlaste seas üks eelistatum eesnimi, mille erikujud varieeruvad vastavalt keelele. Pauluse järgi on end nimetanud kuus paavsti. Tema järgi on nimetatud erinevaid kirikuid.

Pauluse seos Eestiga

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rahvakalendris on 25. jaanuar paavlipäev, Sauluse ristiusku pöördumise püha[86] ning 29. juuni suvine peetripäev, mis on seotud apostel Peetruse ja Pauluse tapmisega.[87]

Apostel Paulus on Hanila Pauluse kiriku, Järvakandi Pauluse kiriku, Rakvere Pauluse kiriku, Tartu Pauluse kiriku, Viljandi Pauluse kiriku ja katoliku Tallinna Peeter-Pauli katedraali patroon.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Brown, lk 423.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Brown, lk 436.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Hagner, lk 346.
  4. ↑ 4,0 4,1 Hagner, lk 427.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Hagner, lk 349.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Brown, lk 425.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Brown, lk 426.
  8. ↑ 8,0 8,1 Ehrman, lk 274.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Hagner, lk 351.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Ehrman, lk 272.
  11. ↑ Ehrman, lk 277.
  12. ↑ Ehrman, lk 279.
  13. ↑ "Pühapäeval on peeterpauli päev". Eesti Kirik. 25.06.2003.
  14. ↑ "St Paul Biography". Vaadatud 4.12.2019.
  15. ↑ 15,0 15,1 Brown, lk 422.
  16. ↑ 16,0 16,1 Schweizer, lk 57.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Ehrman, lk 263.
  18. ↑ Ehrman, lk 262.
  19. ↑ Ehrman, lk 261.
  20. ↑ 20,0 20,1 Ehrman, lk 265.
  21. ↑ Koester, lk 102-103.
  22. ↑ 22,0 22,1 Brown, lk 428.
  23. ↑ 23,0 23,1 Ehrman, lk 266.
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 24,5 Hagner, lk 347.
  25. ↑ Koester, lk 98.
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 Koester, lk 97.
  27. ↑ Schweizer, lk 266.
  28. ↑ 28,0 28,1 Koester, lk 99.
  29. ↑ Koester, lk 97-98.
  30. ↑ 30,0 30,1 30,2 Ehrman, lk 267.
  31. ↑ Hagner, lk 348.
  32. ↑ 32,0 32,1 32,2 Brown, lk 427.
  33. ↑ 33,0 33,1 Koester, lk 99-100.
  34. ↑ 34,0 34,1 34,2 Ehrman, lk 268.
  35. ↑ 35,0 35,1 Koester, lk 100.
  36. ↑ Koester, lk 103.
  37. ↑ 37,0 37,1 37,2 37,3 Hagner, lk 350.
  38. ↑ Ehrman, lk 269.
  39. ↑ Ehrman, lk 270.
  40. ↑ Hagner, lk 419.
  41. ↑ 41,0 41,1 41,2 41,3 41,4 41,5 Brown, lk 431.
  42. ↑ 42,0 42,1 42,2 42,3 42,4 42,5 42,6 42,7 42,8 Hagner, lk 421.
  43. ↑ Hagner, lk 420.
  44. ↑ Brown, lk 431-432.
  45. ↑ 45,0 45,1 Brown, lk 432.
  46. ↑ 46,0 46,1 46,2 46,3 46,4 Hagner, lk 422.
  47. ↑ Brown, lk 433.
  48. ↑ 48,0 48,1 48,2 48,3 Brown, lk 434.
  49. ↑ 49,0 49,1 49,2 49,3 49,4 Hagner, lk 423.
  50. ↑ 50,0 50,1 Brown, lk 434-435.
  51. ↑ 51,0 51,1 51,2 51,3 51,4 51,5 Brown, lk 435.
  52. ↑ 52,0 52,1 52,2 52,3 52,4 52,5 52,6 52,7 52,8 Hagner, lk 424.
  53. ↑ Koester, lk 144.
  54. ↑ 54,0 54,1 54,2 Koester, lk 145.
  55. ↑ Ehrman, lk 281.
  56. ↑ 56,0 56,1 56,2 Ehrman, lk 282.
  57. ↑ 57,0 57,1 57,2 57,3 Schweizer, lk 61.
  58. ↑ 58,0 58,1 58,2 Ehrman, lk 333.
  59. ↑ 59,0 59,1 59,2 Hagner, lk 357.
  60. ↑ 60,0 60,1 Ehrman, lk 260.
  61. ↑ 61,0 61,1 61,2 61,3 61,4 Schweizer, lk 60.
  62. ↑ 62,0 62,1 Hagner, lk 359.
  63. ↑ 63,0 63,1 63,2 63,3 Ehrman, lk 334.
  64. ↑ 64,0 64,1 64,2 Ehrman, lk 271.
  65. ↑ 65,0 65,1 Hagner, lk 363.
  66. ↑ Dunn, lk 103.
  67. ↑ Dunn, lk 104.
  68. ↑ Dunn, lk 115.
  69. ↑ Dunn, lk 96.
  70. ↑ Dunn, lk 97.
  71. ↑ Dunn, lk 99.
  72. ↑ Dunn, lk 104-105.
  73. ↑ Dunn, lk 101-102.
  74. ↑ Dunn, lk 105-106.
  75. ↑ 75,0 75,1 Hagner, lk 355.
  76. ↑ 76,0 76,1 76,2 76,3 76,4 76,5 Brown, lk 439.
  77. ↑ Hagner, lk 356.
  78. ↑ Hagner, lk 362.
  79. ↑ Brown, lk 440.
  80. ↑ Hagner, lk 352.
  81. ↑ Koester, lk 101.
  82. ↑ Ehrman, lk 273.
  83. ↑ Ehrman, lk 263-264.
  84. ↑ 84,0 84,1 Ehrman, lk 264.
  85. ↑ Schweizer, lk 60-61.
  86. ↑ "Paavlipäev - 25. jaanuar". Projekt BERTA.
  87. ↑ "Peetripäev - 29. juuni". Projekt BERTA.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Brown, Raymond Edward 2010: "An Introduction to the New Testament". Yale University Press, New Haven, London.
  • Dunn, James D. G. 2011: "Jesus, Paul, and the Gospels". Grand Rapids, Cambridge, Eerdmans.
  • Ehrman, Bart Denton 2000: "The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings". Oxford University Press, New York, Oxford.
  • Hagner, Alfred 2012: "The New Testament: a historical and theological introduction". Baker Academic, Grand Rapids.
  • Hiob, Arne 2018: "Paulus: rahvaste apostel ja meie tänapäeval". Johannes Esto Kirjastus, Tartu.
  • Koester, Helmut 1987: "Introduction to the New Testament. Volume one, History, culture, and religion of the Hellenistic Age". de Gruyter, New York, Berlin.
  • Schweizer, Eduard 1991: "A Theological Introduction to the New Testament". Abindon Press, Nashville.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paulus&oldid=6738076"