Orpheus
|
See artikkel räägib müüditegelasest; Monteverdi ooperi kohta vaata artiklit Orpheus (Monteverdi) |
_-_Foto_G._Dall%27Orto.jpg)
Orpheus (vanakreeka keeles Ὀρφεύς) oli vanakreeka mütoloogias kuulus laulik, kes ühtlasi mängis suurepäraselt lüürat[1] või kitarat[2].
Tema ema oli muusa Kalliope, isa oli üks Traakia ülik[1] või jõejumal Oiagros[2] või Traakia kuningas Oiagros[3]. Orpheus kasvas üles Traakias[2]. Traaklased olid üldse kõige musikaalsem rahvas ja see soodustas tema ande väljakujunemist[1]
Muusikat õpetas Orpheusele Linos[4]. Hiljem püüdis Linos õpetada ka Heraklest, aga ebamusikaalne Herakles lõi Linose pea kitaraga lõhki, kuigi ta seda hiljem kahetses[5]. Orpheust õpetasid ka muusad ja Apollon kinkis talle lüüra[3].
Orpheus mängis lüürat nii hästi, et tema mäng lummas isegi loomi, kes teda hulgana kuulama kogunesid[3], ja taimi[2]. Keegi ei suutnud talle vastu panna. Nooruses osales Orpheus argonautide retkel[6] ning kui tema kaaslased väsisid, mängis ta neile ergutavaid lugusid ja mehed said sellest kohe jõudu juurde. Kui aga tekkis tüli, mängis Orpheus rahustavaid lugusid ja kõik unustasid viha. Kui laev sattus sireenide juurde, kes oma lauluga laevu teelt eksitasid ja karidele ajasid, mängis Orpheus lüürat veelgi valjemini ja kaunimini ning sireenide laul ei avaldanud mõju.[1]
Pärast naasmist argonautide retkelt abiellus Orpheus Eurydikega. Nende tutvumisest ja pulmadest ei räägita, kuid on selge, et ükski naine ei suutnud Orpheuse muusikale vastu panna.[1]
Varsti pärast abiellumist suri Eurydike maohammustuse tagajärjel[7][8]. Eurydike astus mürkmaole peale siis, kui põgenes põllumajandus- ja jahijumala Aristaiose eest[7]. See juhtus Olümpose ja Ossa mäe vahel Pineiose jõe orus[8].
Orpheuse lein oli kirjeldamatu. Ta läks allmaailma, et Eurydike tagasi tuua. Sealsed asukad polnud Orpheuse lüürast kunagi midagi kaunimat kuuldud. Kerberos unustas oma valvuriülesanded, Ixioni ratas jäi seisma, Sisyphos istus oma kivile puhkama, Tantalos unustas oma piinad ja erinnüsed nutsid esimest korda elus. Jumalad heldisid ja lubasid Eurydikel naasta inimeste maailma tingimusel, et Orpheus ei vaata tagasi enne maa peale jõudmist[2]. Orpheus läks maa peale, Eurydike tema järel. Nad olid juba peaaegu allmaailmast välja jõudmas, kui Orpheus vaatas tagasi ja Eurydike kadus, jõudes veel öelda viimase sõna: «Hüvasti!»[1][9]
Jumalad ei olnud nõus Orpheust Eurydike juurde allmaailma lubama, sest ta oli veel elus[1]. Orpheus pidi maa peale jääma. Ta rändas mööda Traakiat ja mängis kogu aeg lüürat. Lõpuks kohtas ta menaade, kes Dionysose kultuse juurde kuuluvate orgiate käigus olid end purupurju joonud. Nad tapsid Orpheuse ja rebisid ta lõhki[1][10]. Teisendi järgi ässitas menaadid Orpheuse kallale Dionysos, kes arvas, et Orpheus on Apollonit austanud rohkem kui teda[2].
Orpheuse pea viskasid menaadid Hebrose jõkke[1]. Pea kandus merre ja ujus Lesbose saarele, kus muusad selle ära tundsid ja saare mulda matsid[2][1]. Ülejäänud kehaosad kogusid nad samuti kokku ja matsid Olümpose mäe jalamile[2][1]. Legendi järgi laulvat ööbikud seal kõige ilusamini[1]. Apollon tõstis Orpheuse lüüra taevasse, kus sellest sai tähtkuju[11].
Orpheuse järgi on nimetatud orfism, mis on Dionysose kultuse põhjal Traakias 6. sajandil eKr tekkinud müstiline usuvool.[12]
Orpheus kultuuris
[muuda | muuda lähteteksti]Alates antiikajast on Orpheuse-teema olnud kunstis väga armastatud.
Skulptuuris on Orpheust ja Eurydiket sageli kujutatud. 5. sajandi teisest poolest eKr pärineb Orpheust kujutav reljeef. Tuntud on veel P. Vischeri, Antonio Canova ja Auguste Rodini skulptuur.[2]
Maalikunstis on Orpheuse-müüti kujutanud Tintoretto, Pieter Brueghel vanem ja noorem, Peter Paul Rubens, Giovanni Battista Tiepolo, Anselm Feuerbach ja L. Corinth.[2]
Orpheus kehastas laulu jõudu ja armastust, mis on tugevam kui surm, seetõttu on Orpheus paljude muusikateoste kangelane. Tuntuimad on nendest Claudio Monteverdi, Christoph Willibald von Glucki ja Franz Joseph Haydni ooper, Jacques Offenbachi travestia "Orpheus põrgus" ja Igor Stravinski ballett.[2]
Kirjanduses on Rainer Maria Rilke ja Otto Kokoschka Orpheuse-teema kaudu käsitlenud loomeprobleeme.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia", lk. 97–100
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 53
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Vennad Stephanidesed. "Iidsete aegade lood". Tallinn, "Eesti Raamat" 1991, 1. kd., lk. 114
- ↑ "Antiikmütoloogia", lk. 297
- ↑ "Antiikmütoloogia", lk. 156
- ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 57
- ↑ 7,0 7,1 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 59
- ↑ 8,0 8,1 "Iidsete aegade lood", lk. 116
- ↑ "Iidsete aegade lood", lk. 118–129
- ↑ "Iidsete aegade lood", lk. 130-131
- ↑ "Iidsete aegade lood", lk. 131
- ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 50
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Orpheus |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Orpheus |