Ordoviitsium
Ordoviitsium on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ja geokronoloogiline üksus (ajastu). Ordoviitsium vastab ajavahemikule 488–443 miljonit aastat tagasi.
Ordoviitsiumile eelnes kambrium ja järgnes silur. Ordoviitsiumi ajastu kuulub paleosoikumi aegkonda ja fanerosoikumi eooni.
Ordoviitsium on nii ajavahemik Maa ajaloos kui ka kivimkompleks, mis on selle ajastu jooksul moodustunud. Seepärast räägitaksegi ordoviitsiumi ajastust ja ladestust. Nimi pärineb tänase Suurbritannia aladel elanud keldi hõimu ladinakeelsest nimest ordovices.
Kuni 1879. aastani käsitleti ordoviitsiumi siluri ladestu osana.
Ordoviitsiumis jätkus kambriumis alguse saanud Kaledoonia kurrutus, mil on tekkinud näiteks Skandinaavia mäestik. Aktiivse vulkanismiga paistis silma tänapäeva Austraalia idaosa ja Uurali mäestik.
Kliima
[muuda | muuda lähteteksti]Ordoviitsiumi esimese poole suurt osa iseloomustab ulatuslik transgressioon (mere pealetung), teist poolt aga vastupidi regressioon. See on seotud ordoviitsiumi lõpu jäätumise ehk Gondwana jäätumisega, mille põhjus või vähemalt soodustav asjaolu oli mandri (tänapäeva Aafrika) asumine lõunapoolusel, mistõttu oli võimalik ulatusliku jääkilbi moodustumine. Ordoviitsiumi suuremat osa, väljaarvatud hilisordoviitsium, võib nimetada kasvuhooneperioodiks, mil valitses praegusest märksa soojem kliima.
Elustik
[muuda | muuda lähteteksti]Ordoviitsiumi ajal kujunes välja paleosoiline fauna, mille häving saabus permi lõpu väljasuremisega. See on läbi aegade suurim väljasuremissündmus Maal. Ka Gondwana jäätumisega on seotud väljasuremissündmus. Siis hukkus 70–80% liikidest ja 22% selgrootute sugukondadest. Tüüpiliselt väljasuremissündmustele asendusid provintsiaalsed ookeanilised faunad kosmopoliitsetega.
Ordoviitsiumi stratigraafia
[muuda | muuda lähteteksti]Ordoviitsiumi stratigraafia aluseks on Rahvusvahelises Stratigraafiakomisjonis välja töötatud skeem, kus jagatakse Ordoviitsiumit järgmiselt:
Lisaks üldisele stratigraafilisele skeemile on kasutusel veel mitmed regionaalsed stratigraafiasüsteemid. Nende seas on lisaks Eestis kehtivale Baltoskandia regionaalsele stratigraafilisele süsteemile veel Suurbritannia, Siberi, Põhja-Ameerika, Austraalia, Hiina ja Vahemere ning Põhja-Gondwana regionaalsed stratigraafilised skeemid.[1]
Ordoviitsiumi fossiile
[muuda | muuda lähteteksti]-
Cystaster stellatus, Corynotrypa -
-
-
Sammalloomad Bryozoa Eesti kukersiidis -
-
Platystrophia ponderosa -
-
-
-
Korall Protaraea richmondensis -
Zygospira modesta -
Eesti
[muuda | muuda lähteteksti]
Ordoviitsiumi ladestu avamus hõlmab Põhja-Eestit, v.a klindiesine ala. Ladestu leviala hõlmab aga suuremat osa Eestist, v.a Mõniste kerke pealne osa ja klindiesine. Ordoviitsiumi setendite maksimaalne paksus Eesti alal on 180 meetrit (Kesk-Eestis). Eesti ordoviitsiumi ladestu lasub kambriumi setendeil. Ordoviitsiumil lasuvad aga siluri-, devoni- või kvaternaariaegsed setendid.
Ordoviitsium jaotatakse kolmeks ladestikuks, mis omakorda jaotuvad kaheksateistkümneks lademeks. Enamiku ordoviitsiumi regionaalsete lademete stratotüübid paiknevad Eestis. Eristatakse ka hulk kihistuid, kihistikke ja kihte ehk litostratigraafilisi üksusi, mille piirid ei pea langema kokku kronostratigraafiliste üksuste piiridega. Ordoviitsiumi lademete väljaeraldajad või nimede autorid on enamasti Friedrich Schmidt või Hendrik Bekker.
Eesti ordoviitsiumi ladestu koosneb peamiselt karbonaatseist kivimeist, millest tähtsamad on lubjakivid, aga on ka merglit, dolomiiti ja liivalubjakivi. Terrigeenseist setteist on liivakivi ja aleuroliiti. Ordoviitsiumi ladestus on ka fosforiiti, argilliiti ja savi. Ordoviitsiumi ladestu Kukruse lademes on Eesti tähtsaim maavara – kukersiit ehk põlevkivi. Peale kukersiidi on ordoviitsiumi ladestu maavaradeks ka graptoliitargilliit (ebasoovitatav, kuid laialt levinud on nimetus diktüoneemakilt), karbonaatkivimid ehk rahvapäraselt paekivi ja põhjavesi.
Karbonaatkivimite lahustumisega on seotud karstinähtused Kostiveres, Uhakul, Tuhalas ja mujal.
Eesti ala ehk Baltika ürgmanner oli ordoviitsiumis lõunapoolkera keskmistel ja madalatel laiustel. Ordoviitsiumi kivimid, eriti lubjakivid, sisaldavad ohtralt kivistisi. Nendeks on korallid, käsijalgsed, trilobiidid, limused, mikrokivistised jne.
| Ladestu | Ladestik | Lade | Kivimiline koostis avamusel | Paksus |
|---|---|---|---|---|
| järgnev | ||||
| Ordoviitsium | Ülemordoviitsium | Porkuni | lubjakivi, dolomiit | 4...15 m |
| Pirgu | lubjakivi | 17...70 m | ||
| Vormsi | lubjakivi | 2...22 m | ||
| Nabala | lubjakivi | 2...35 m | ||
| Rakvere | lubjakivi | 2...28 m | ||
| Oandu | lubjakivi | 0...6 m | ||
| Keila | mergel, lubjakivi | 3...32 m | ||
| Haljala | lubjakivi | 2...14 m | ||
| Kukruse | lubjakivi, kukersiit | 4...25 m | ||
| Keskordoviitsium | Uhaku | lubjakivi, mergel | 5...25 m | |
| Lasnamäe | lubjakivi, dolomiit | 3...15 m | ||
| Aseri | lubjakivi | 0,1...7 m | ||
| Kunda | lubjakivi, lubiliivakivi | 0,1...15 m | ||
| Volhovi | lubjakivi, dolomiit | 0...21 m | ||
| Alamordoviitsium | Billingeni | glaukoniitaleuroliit | 0...1 m | |
| Hunnebergi | glaukoniitliivakivi, aleuroliit | 0,5...2 m | ||
| Varangu | savi, argilliit | 4...25 m | ||
| Pakerordi | liivakivi, argilliit | 4...25 m | ||
| eelnev | ||||
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Ordoviitsiumi lõpu väljasuremine
- Geokronoloogiline skaala
- Eesti geoloogiline ehitus
- Eesti kronostratigraafiline skaala
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Ordoviitsiumi stratigraafia Rahvusvahelise stratigraafiakomisjoni Ordoviitsiumi alamkomisjoni lehel". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2020. Vaadatud 16. veebruaril 2017.
