Märjamaa kirikumõis

See artikkel räägib Märjamaa kihelkonna kirikumõisast; Märjamaa kihelkonna rüütlimõisa kohta vaata artiklit Vana-Märjamaa mõis; Märjamaa kihelkonna Vana-Kasti kõrvalmõisa kohta vaata artiklit Uue-Märjamaa mõis

---

Märjamaa kirikumõis
Pastorat Merjama
Märjamaa pastoraat aastal 1943.
Asukoht	Märjamaa alev
Piirkond	Märjamaa vald
Koordinaadid	58° 54′ 48″ N, 24° 25′ 48″ E
Pindala	27 tiinu 1843 ruutjalga
Uurimine ja seisund
Seisund	Lammutatud (2010-2011)

Märjamaa kirikumõis (saksa keeles Pastorat Merjama) oli kirikumõis Märjamaa kihelkonnas Läänemaal.

Tegemist oli pindalalt kõige väiksema kirikumõisaga Eestis - 1913. aasta seisuga kuulus mõisale vaid 27 tiinu ja 1843 ruutjalga maad.

Ajalugu

Keskaeg

Märjamaa Maarja kiriku puidust eelkäija rajati kaubateede ristumiskohale tõenäoliselt juba 13. sajandil. Sama aja paiku loodi ka Märjamaa kirikukihelkond.

Saare-Lääne piiskopkonna loomisel aastal 1228, loovutas piiskop Gottfried kolmandiku oma piiskopkonna saartest Mõõgavendade ordule - pärast Mõõgavendade ordu laialisaatmist aastal 1236 läksid need alad Saksa ordu Liivimaa harule ehk Liivi ordule. Otsides sõjalist abi vasallide vastu, lubas Saare-Lääne piiskop Heinrich I Liivi ordule 1238. aastal 50-adramaalise maa-ala Läänemaal, täpsemini Märjamaa kihelkonnas asuva Sõtke küla (saksa keeles Söttküll) ümbruses, kuhu rajati Sõtke ordumõis. Sellele maa-alale, mis läks Liivi ordule kas juba 1238. aastal või alles ühe 1268. aasta lepinguga, jäi arvatavasti ka Märjamaa. 1242. aastal sai Liivi ordu lisaks veel ka pool Lihula linnusest ning kolm mõisa; seejärel loodi Läänemaal asuvatest orduvaldustest Lihula komtuurkond, mille juurde kuulus ka Sõtke ametkond. Sõtke ametkond oli ümbritsetud Saare-Lääne piiskopkonna vasallide linnustega (Kasti, Lümandu, Velise, Vigala, jm.), mis tingis Märjamaa kiriku väljaehitamist keskaegse Lääne-Eesti tugevaimaks kindluskirikuks.

Märjamaa kirikumõisast sellest ajast (säilinud) teateid pole.

Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“ põhjal rüüstasid Moskva tsaaririigi sõdurid 29. juulil 1574 Märjamaa kirikut - kiriku uksed lasti suurtükitulega lahti ning kogu sinna varju veetud varandus veeti ära. Russow Märjamaad rohkem ei maini, kuid arvata on, et Märjamaad rüüstati Liivi sõja aegu veel enam kui eelnenud kirjelduses, kuna 1597. aastast on teada, et Märjamaa kirik seisis selleks ajaks juba mitu aastat ilma katuseta ning pastoraat oli üldse puudu.

Rootsi aeg

Visitatsiooniprotokollide põhjal oli Märjamaa kirikule 1627. aastaks puidust katus peale ehitatud, kuid tema võlvid ähvardasid iga hetk kokku variseda. Kirikutorn oli kiivrita ning neljast aknast oli avatud vaid üks. Kirikul olnud vanasti mõis olnud, kuid see olnud venelastele läänistatud ning vaid 0,5 adramaad kirikumõisa maadest kuuluvat veel kirikule; kirikumõisa maad olnud harimata ja asustamata.

1641. aasta visitatsiooni ajal oli Märjamaa kirik endiselt armutus seisus; mitte kusagil mujal poldud visitatsiooni ajal sedavõrd remonti vajavat pastoraati kohatud. Visitatsiooni läbi viinud Eestimaa piiskop Jhering olnud väljendanud üllatust selle üle, kuidas kirikuõpetaja koos omastega oli nii kaua suutnud sellises „tossus, tahmas ja mustuses“ viibida. Nõutud kiriku altarikaunistuste, kantsli, pinkide, uste ja katuse parandamist. Kirikumaad olnud võõrandatud.

1662. aastaks polnud olukord eriliselt paranenud: kirik olnud seest häbiväärne ja pastoraat halvas seisus. Vajalikud kõrvalhooned olnud puudu, mistõttu kirikuõpetaja pidanud „korralikele inimestele jälestuseks“ enda kariloomi pastoraadi eeskojas.

1686. aasta paiku toimusid Märjamaa kirikus ulatuslikud remondi- ja parandustööd.

1699. aastal oli pastoraat endiselt lagunenud.

Tsaariaeg

1716. aastal põles Märjamaa pastoraat ning hävis kirikuarhiiv.

1798. aastal ehitati põlenud hoonete asemele uus kirikumõisakeskus Sipa tee äärde.

Esimene Eesti aeg

Märjamaa kirikumõisa maade jagamise plaan; Hans Gross, 1929-31. Kujutatud on Märjamaa Maarja kogudusele tagastatud krundid № A1 (kaardil paremal), № A1^a (kaardil keskel), № A1^b (kaardil vasakul) ning kirikumõisa maadest eraldatud krundid № A2 kuni A19.

1919. aasta maareformiga riigistati suurem osa Märjamaa kirikumõisa maadest - kinnistamise kuupäevaks 13. märts 1926. EELK Märjamaa Maarja koguduse omandisse jäid Märjamaa Maarja kirik ning kirikuaed; 1930nendatel aastatel tagastati kirikule ka suur osa endise kirikumõisa maadest: krunt № A1 (kirikumõisa tuumik Sipa tee ääres; 6,50 ha), krunt № A1^a (maad kummalgi pool Kasti teed; 10,65 ha), krunt № A1^b (köstrimaja krunt Pärnu mnt ja Veski tänava nurgal; 5,75 ha). Ülejäänud maa jagati kruntideks laiali.

Nõukogude aeg

1956. aasta veebruaris kolis aadressil Pärnu mnt 71 asunud Märjamaa haigla vanasse pastoraadimajja. Seal olid haiglal 30 voodikohta, operatsiooniruum, veevarustus ning vajalikud kõrvalruumid. Pärnu maanteele jäi ambulatoorium koos arstide vastuvõtukabinettide ning röntgenikabinetiga. 1962. aastal, pärast Märjamaa rajooni likvideerimist, kolis Märjamaa haigla varem rajoonikomitee kasutuses olnud hoonesse aadressil Oru tänav 2. Pastoraadimajja jäi haigla tuberkuloosiosakond, mida hiljem kutsutud neuroloogiaosakonnaks (rahvasuus nimetatud ka Dr. Jaan Jänese järgi Jänese haiglaks).

Teine Eesti aeg

1993. aastal avati Märjamaa haigla kaasaegne hoone aadressil Lauluväljaku tänav 26, kuhu esimesena viidi üle neuroloogiaosakond. Seejärel asus pastoraadimajas mõneks aastaks EELK Märjamaa Maarja koguduse diakooniapood, kuniks kiriklasse tekkis majaseen ning hoone jäeti tühjaks. Hiljemalt 1998. aastal seisis vana pastoraadimaja tühjana.

2002. aasta kevadel asus lagunenud pastoraadimajja elama hiljuti korterist välja tõstetud Marko Tartes koos pere ja sõpradega. Too seltskond soovis endise kirikumõisa hooned korda teha, seal kommuunina elada ning samas pakkuda varjupaika kõigile abivajajatele (näiteks vanglast vabastatutele); taheti hakata loomi pidama ning põldu harima. Sel ajal olid mõisasüdames lisaks pastoraadimajale veel ka: võlvlaega kelder, garaaž (kus mitu ahju sees) ning laut. Märjamaa EELK kogudus andis seltskonnale pastoraadi kasutamiseks luba kümneks aastaks.

See sobing ei jäänud aga kauaks kestma ning 2010. aastaks seisis Märjamaa kirikla taas tühjana. 2010. aasta septembris avaldas kirikuõpetaja Illimar Toomet koguduse soovi, vana pastoraadikompleks lammutada. Põhjuseks toodi pastoraadimajas sees olev majaseen ning asjaolu, et hooned olevat „liiga lagunenud“. Toometi sõnul kavatses kogudus hooned lammutusloa saamise puhul juba 2010. aasta sügisel maha lammutada. Lammutustöödega alustati 2010. aasta novembris, kuid eri põhjustel kestsid need edasi veel kuni 2011. aasta suveni; lammutusjääkide kõrvaldamine polnud 2012. aasta septembriks veel teostatud.

2024. aasta seisuga on endise kirikumõisa krunt (Sipa tee 3) hoonetest tühi ning mõnevõrra võsastunud.

Galerii

• 
  Vaade Märjamaa kirikule (paremal) ning kirikumõisa hoonetele (keskel taga; kõrge katusega pastoraadimaja ning sellest paremal asuvad kõrvalhooned) põhja suunast.
• 
  Märjamaa pastoraadi tagakülg (s.t. kagufassaad) aastal 1943.
• 
  Märjamaa pastoraadi tagakülg märtsis 1956, umbes kuu aega pärast haigla kolimist pastoraadimajja.
• 
  Märjamaa pastoraadi tagakülg aastal 1974.
• 
  Märjamaa pastoraadi esikülg (s.t. loodefassaad) aastal 1974.
• 
  Märjamaa kirikumõisa maade jagamise plaan; Hans Gross, 1929-31.
• 
  Märjamaa kirikumõisa maade põhiosa (krunt № A1) plaan; Hans Gross, 1931.

Huviväärsed objektid endise kirikumõisa maadel

• Märjamaa Maarja kirik ja kirikuaed
• Kirikumõisa keskus koos pastoraadimajaga (Sipa tee 3; lammutatud)
  • Leerimaja (Sipa tee 1; ümberehitatud kujul säilinud)
  • Osa kunagise kirikumõisa kõrvalhoone säilinud müüristikust (Koluvere mnt 1)
• Märjamaa ohvripärn ehk Märjamaa hiiepärn: olevat viimane säilinud osa kunagisest hiiest, mille kohale kirikumõis rajatud.
• Köstri maja (Pärnu mnt 67; restaureeritud ja laiendatud maakonnaarhiivi otstarbeks)

Vaata ka

• Märjamaa Maarja kirik
• Märjamaa ohvripärn
• Vana-Märjamaa mõis
• Uue-Märjamaa mõis
• Eesti kirikumõisade loend

Välislingid

• Märjamaa kirikumõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris