Lepiel

Lepiel
	[ 'Lepiel ]
valgevene	Лепель * / Lepiel *transkriptsioon: Lepiel
vene	Лепель (Lepiel)
	Lepieli lipp Lepieli vapp
	Pindala: 13,0 km²
	Elanikke: 17 106 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 54° 53′ N, 28° 42′ E

Lepiel (transkribeerituna Lepel, poola keeles Lepel, leedu keeles Lepelis ) on linn Valgevenes Viciebski oblastis, Lepieli rajooni ja Lepieli külanõukogu halduskeskus. Lõppjaam Orša–Lepieli raudteel. Asub Lepieli järve kaldal, paigas, kus järvest voolab välja Uła jõgi.

Linna nime päritolu kohta on mitu teooriat. Ühe variandi kohaselt on aluseks soome-ugri sõna "lepp", ka on võimalik variant läti keele sõna liepa ehk "pärn", või siis leedukeelne lepele ehk vesikupp. Legendide kohaselt olevat üks rännumees sinna kanti jõudes kutsunud seda лепей ehk siis eelmise külastatud kohaga võrreldes veel parem paik.

Linna piirides on neli keskkooli, laste kunstikool. Linnas tegutseb teater «Пошук», seal asub ka koduloomuuseum. Lepielis on kultuurimaja ja kaks raamatukogu. Linnas ilmub «Лепельскі край» nimeline ajaleht.

Tööstusettevõtetest on Lepielis metsatööstus, toiduainetetööstus ja masinaehitus. Aastast 2003 tegutseb Lepieli hüdroelektrijaam. Valmistatakse jõusööta ja leiba, töödeldakse lina.

Linnas on III sajandil rajatud linnus. Vaatamisväärsusteks on XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul rajatud vanalinn, XIX sajandil rajatud sünagoog, katoliku kirik aastaist 1857–1876, õigeusu kirik aastaist 1841–1844, aastal 1900 rajatud kabel. Sealses koduloomuuseumis on säilinud Valgevene vanim torupill.^[2]

Ajalugu

Lepielit on esimest korda mainitud aastal 1439. Toona olid olemas küla ja Viciebski katoliku kirikule kuulunud mõis, mis asusid järve saarel. Liivi sõja ajal püstitati nende kõrvale puidust kants. Aastal 1563 andis kirik mõisa Poola kroonile üle, et saada paremat kaitset naabruses asuva Moskva suurvürstiriigi rünnakute eest. Ühtlasi sai Lepielist ka linn. Mõisa omanikeks on olnud Zenowiczid ja Mikołaj Dorohostajski, kuid juba aastal 1571 sai kirik mõisa tagasi.

Aastal 1586 sai mõisa omanikuks Lew Sapieha. Toona rajati mõisast kolm kilomeetrit eemale uus käsitööliste ja kaupmeeste asula, mis sai nime Белы Лепель või Новы Лепель, mõisa ümbrus oli siis vastavalt Стары Лепель. Aastal 1609 andis Sapieha maad nunnakloostrile. Pärast Poola esimest jagamist sai Lepielist Połacki vojevoodkonna keskus.

Aastal 1793 läks linn teisel Poola jagamisel Vene impeeriumi koosseisu. Aastail 1797–1805 loodi Berezina ja Uła jõe vahele Berezina kanalite süsteem, mis tänaseks on kasutuskõlbmatuks muutunud. Toona tõi see kaasa piirkonna majanduse elavnemise. 1812. aasta isamaasõja ajal laastati ümbruskond põhjalikult. Aastal 1852 kinnitati linna vapp. Esimene maailmasõda tõi Lepielisse taas lahingud, mis jätkusid Nõukogude-Poola sõjas. 1924. aastal liideti Valgevene NSV-ga, aastal 1925 avati raudtee. Teises maailmasõjas kaotas Lepiel 5229 inimest.

Pilte

Lepieli katoliku kirik
Lepieli vanalinn

Lepieli elanikke

Vladimir Motyl – filmi "Ergav kõrbepäike" stsenarist
Iosif Parfijanovič – Valgevene füüsik
Ivan Erašoŭ – Nõukogude lendur
Karp Salenik – ukraina näitleja
Yaŭhen Zharnasek – valgevene tõstja
Boris Meilach – Nõukogude kirjanik
Zalman Abezgaŭs – Valgevene ajaloolane
Antoni Fialkovski – vene päritolu katoliku piiskop
Pyotr Broŭka – valgevene luuletaja
Jan Čačot – valgevene päritolu poola luuletaja

Viited

Välislingid

[1] The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements

[2] Старыя інструменты Беларусі

[1]

[2]