Kapten Irv
|
See artikkel räägib Eesti soomusrongist; sõjaväelase kohta vaata artiklit Anton Irv. |
Kapten Irv oli Eesti Rahvaväe ja Kaitseväe relvastuses olnud laiarööpmeline soomusrong.
| Laiarööpmeline soomusrong nr. 1 Kapten Irv | |
|---|---|
 | |
| Riik |
 Eesti Vabariik |
| Kuuluvus | Eesti Rahvavägi |
| Haru | Soomusvägi |
| Osa | Soomusrongide Divisjon/Diviis |
| Tähtpäevad | 30. november 1918 |
| Lahingud | |
| Ülemad | |
| Võtmeisikud |
kapten Anton Irv alamkapten Eduard Neps |
Soomusrong kandis algselt nimetust Laiarööpmeline Soomusrong nr. 1 (LRSR nr. 1). Pärast soomusrongi esimese ülema kapten Anton Irve hukkumist lahingus Egle raudteejaama lähistel Põhja-Lätis 27. aprillil 1919 anti soomusrongile Anton Irve järgi nimetus Kapten Irv.
Soomusrongi juhid
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Vabadussõjas
[muuda | muuda lähteteksti]- 30. november – 10. detsember 1918, alamkapten/kapten Karl Parts, LRSR nr 1 ülem,
- 10. detsember 1918 – 23. jaanuar 1919, kapten Anton Irv, LRSR nr. 1 ülem,
- 24. jaanuar – 30. aprill 1919, leitnant/alamkapten Eduard Neps, soomusrongi Kapten Irv ülema ajutine kohusetäitja,
- 1919–1920, Hans Raudsepp, soomusrongi Kapten Irv ülema kohusetäitja,
- 1920. aasta alguses, alamkapten Eduard Neps,
Eesti Rahvaväes
[muuda | muuda lähteteksti]- september 1921 – märts 1923, alamkapten Ernst Grasmandorf, soomusrongi Kapten Irv ülema kohusetäitja,
- 1927–1929, Hugo Kulbok, soomusrongi Kapten Irv ülem,
- august 1929 – november 1932, Paul Villemi, 1. soomusrongi-rügemendi l.-r. soomusrongi tüüp „A" ülem,
- 1932, kolonel Karl Tallo, soomusrongi Kapten Irv ülem,
- Hans Raudsepp, soomusrongi Kapten Irv ülema kohusetäitja.
Soomusrongil teenisid ka soomusrongi suurtükipatarei ülem staabikapten Mart Unt (16.02.–26.04.1919) ja alampolkovnik Konstantin Troitsky[1](VR II/3[2]) (1889–1942)[3], rongi sidekomando ülem lipnik Osvald Dreher (Lannes), LRSR 1 luurekomando ülem lipnik Paul Villemi ning rongi ülema adjutant lipnik Jaan Künnapuu. 1930. aastatel teenis soomusrongil Alfons Rebane. Dessantpataljoni ülemad olid alamkapten Hans Raudsepp, alamkapten Jüri Ratassepp, kapten Karl Alberg[4].
Soomusrong
[muuda | muuda lähteteksti]
Soomusrong koosnes seitsmest osast: rongi keskel asus vedur, sellest ees- ja tagapool aga soomusrongi dessantroodu, kuulipildujatega suurtüki kaitseks avatud vagun ning äärmisena suurtükivagun[5].
„Soomusrong koosnes kaubavagunitest, millele oli kolmkahesandiku- või pooletolline raudplaat peale polditud. Kuna see aga spetsiaal-, nn soomus-, kuulide eest hästi ei kaitsnud, siis oli allapoole veidi üle istuja inimese peakõrguse laudvoodri ja seina vahele umbes ühe jala paksune liivakord lisatud. Lae all olid laskeaugud ja keset vagunit seisis raudahi ja ümberringi seinte ääres puupingid. See oli dessantvagun. Neid oli neli või viis. Peale selle olid rongi kaitse kuulipildujate vagunid, staabivagun ohvitseridele, köögivagun ja rongi eesotsas suurtükiplatvorm ja rongi keskel vedur.“
Soomusrongi koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]- Suurtükiplatvorm Wambola, millel oli 107 mm Schneideri kahur,
- Suurtükiplatvorm Pisuhänd, millel oli kaks 76 mm välikahurit[6];
- kuulipildujavagunites paiknesid kaks kuulipildujate komandot 28 raskekuulipildujaga;
- dessantvagunid
- dessantvagunites paiknes soomusrongi dessantpataljon, mille suurus oli 1919. aasta suvest 239 meest.
Soomusrongi Kapten Irw isikkoosseisu ja relvastuse moodustasid Vabadussõja lõpus 12 ohvitseri, 145 tääki, 22 kuulipildujat ja 3 suurtükki[viide?].
Soomusrong Vabadussõjas
[muuda | muuda lähteteksti]1918. aasta 27. novembril leiti Tallinna Kaitseliidu patrulli poolt Tallinnast Kopli kaubajaamast sinna Saksa okupatsioonivõimude poolt maha jäetud primitiivne soomusrong. Soomusrong oli ilma meeskonnata, kahe platvormiga suurtükkide jaoks ja mõned kaubavagunid liivaga soomustatult[7]. Kaubavagunid olid laskeavadega külgedel, paar vagunit olid külgedelt kaetud õhukeste raudplaatidega, paar vagunit olid mehe rinnakõrguseni "soomustatud" õhukese korra liivaga kahekordsete laudseinte vahel, ülalpool soomustatud osa olid augud laskmiseks püssidest. Johan Pitka määras rongi komandandiks kapten Karl Partsi, tema abiks kapten Anton Irve. Rongi patarei meeskonda leitnant Reinhold Sabolotny ja 12 allohvitseri ja sõdurit suurtükiväe polgust. Soomusrong ehitati Johan Pitka eestvedamisel ümber Tallinnas 29. novembriks 1918 ning soomusrong sõitis 30. novembril Viru rindele. Esialgu oli soomusrongil 122 meest, nendest 38 ohvitseri, 2 sõjaväeametnikku, 1 arst, 1 velsker ja 80 allohvitseri ja sõdurit.
30. novembril 1918 kell 15.00 sõitis soomusrong Tallinnast, Kopli kaubajaamast Narva suunas ja jõudis õhtuks Rakverre. Rakveres asusid 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson ja 5. jalaväepolgu ülem Nikolai Reek. 2. detsembri varahommikul sõitis soomusrong Rakverest välja Narva suunas. Kell 07.30 liiguti Jõhvi raudteejaamast edasi ning kell 08.00 jõuti Oru raudteejaama. Vaivara raudteejaama läheduses toimus esimene tulevahetus Narva poolt liikunud vaenlase salgaga.
Läti Vabadussõja Bermondtiaadifaasis palus Läti Ajutine Valitsus Eestilt sõjalist abi ning Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi (Kapten Irv ja nr 2). Soomusrongid koos 11 kahuri, 60 kuulipilduja ja umbes 400 mehega Riiga saabumise ajaks olid Läti valitsusasutused linnast juba evakueeritud ning Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Dāvids Sīmansons, peaminister K. Ulmanis ja välisminister Zigfrīds Anna Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta.
Soomusrong "Kapten Irw" sõitis välja Valgast ja 10. oktoobril jõudis "Kapten Irw" ja soomusrong nr.2 Riiga. Soomusrong "Kapten Irw" asus Riia I jaamas ja SR nr.2 Aleksandri väravas, kust pommitasid vastase seisukohti. 11. oktoobril võtsid soomusrongid enda kaitse alla Riia-eelsed sillad ja ülekäigud Daugava jõel ning soomusrongide dessantosad positsioonidel Daugava jõe paremal kaldal sundisid miinipildujatulega vastaseid lahkuma jõe vastaskaldalt. 14. oktoobri varahommikul alustasid soomusrongid pealetungi üle Daugava jõe pääsemiseks ning soomusrongid katsusid tungida üle raudteesilla teispoole Daugavat. Rongid pääsevad kuni Daugava silla teise kaldapoolse otsani, kus aga raudtee sillal oli lõhutud. 15. oktoobril toetas soomusrong nr.2 lätlaste pealetungi jõe vasakkaldale Dole saare ja Riia vahel. Soomusrongid pommitasid Skadingi ja Skrīveri mõisaid, sundides vaikima sealsed vastase suurtükipatareid. Tulevahetuses sai soomusrong nr.2 tabamuse vastaste gaasipommiga, mille tagajärjel saavad mürgitusest kannatada 22 sõdurit ja soomusrongi nr.2 suurtükiplatvorm "Kalev" sai kergeid vigastusi. 16. oktoobril pommitasid soomusrongid Torensbergi-Miitavi raud-ja maanteed, kus oli märgatud vaenlase liikumist ning pommitati vastase seisukohti lätlaste positsioonide ees Neuhofi ja Veissenhofi juures. 17. oktoobril toimus kogu päeva kestel vastastikku tulevahetus Düüna kaldal, mis jätkus ka 18. oktoobril, mil "Kapten Irw" sai vastase mürsuga pihta ning Riia I-eses raudteepeatuses said surma kolm ohvitseri, haavata kolm ohvitseri ja neli sõdurit. Suurtükituli soomusrongidelt Bermondt-Avalovi suurtükiväeüksustega jätkus ka 19. 20. ja 21. oktoobril. Rongid lahkusid, kui Läti sõjavägi ohjad enda kätte võttis ja vasturünnaku sooritas. 23. oktoober ühtul lahkusid soomusrongid Riiast: soomusrong nr.2 kell 18.15 Riiast välja Valga sihis ja "Kapten Irw" lahkus kell 19.00.
Pärast Soomusrongide Diviisi reorganiseerimist moodustati 1. veebruaril 1921 Soomusrongide Brigaad. Reorganiseerimise käigus olid tulevaselt brigaadilt ära võetud jalaväeosad[8]. 1923. aasta 1. augustist reorganiseeriti Soomusrongide Brigaad kaheks rügemendiks: 1. Soomusrongirügement, mis asus Tapal, ja 2. Soomusrongirügement, mis asus Valgas. 1934. aasta 30. novembrist moodustati kahest soomusrongirügemendist üks Soomusrongirügement, mis asus Tapal.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Ohvitseride andmekogu. EESTI SÕJAMUUSEUM - KINDRAL LAIDONERI MUUSEUM. EESTI OHVITSERID 1918-1940. Konstantin Troitsky
- ↑ Wabaduse Risti saajate nimekiri., Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 191, 27 august 1920
- ↑ Georgi ordeni kavalerid Eestis. Mitte-eestlaste elulood. Konstantin Troitski (ka Troitsky), www.ra.ee (vaadatud 01.03.2023)
- ↑ Riigikogu poolt 15. weebruaril 1923 a. wastu wõetud Wabadussõjast osawõtnud sõjawäelaste autasu seaduse § 5 p. b põhjal, ühekordne toetusraha wiiekümne tuhande mk. (50.000 mk.) suuruses, Riigi Teataja, nr. 69-70, 28 aprill 1925
- ↑ Karl Parts. Kas võit või surm: Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest. Tallinn: Aktsiaselts Printest, 1991, lk 10-14
- ↑ Mati Õun, Tiit Noormets, Jaak Pihlak. Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941. Kirjastus Sentinel, Tallinn 2003, lk 18
- ↑ 20 aastat Vabadussõja algusest Soomusrongi esimesi lahinguid, Päewaleht, nr. 319, 24 november 1938
- ↑ Mati Õun, 2001. Eesti sõjavägi 1920–1940. Tallinn: Tammiskilp. Lk 10
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Paul Villemi, "Kapten Anton Irv" , Tartu 1935
- "Eesti Vabadussõda 1918–1920", Vabadussõja Ajaloo Komitee, Tallinn 1937
- Mati Õun, Tiit Noormets, Jaak Pihlak, "Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941", 2003, Kirjastus Sentinel, 138 lk, ISBN 9789985945544; ISBN 9985945549
