Iisraeli relvaost

Iisraeli relvaost oli Mart Laari valitsuse ajal tehtud tehing, kus Eesti riik ostis Iisraeli riigifirmalt TAAS relvastust ja varustust 785 miljoni krooni eest.

Tehingu sõlmimine

1993. aastal nõustusid vähesed peale Iisraeli Eestile seaduslikult relvi müüma, seepärast tuli leppida nii näiliselt kõrge hinna kui ka pealtnäha küsitava kvaliteediga.

Juba 1992. aasta juulis volitas Tiit Vähi valitsus Eesti kaubandusesindajat Iisraelis Leonid Apananskit pidama relvaostu läbirääkimisi. Kuid ettevõtmise elluviimine jäi uue valitsuse juhi Mart Laari hooleks. Sama aasta oktoobris külastasid kolonel Laaneots, Apananski ja Toomas Puura mitut Iisraeli relvatehast.

Relvaostuleping Iisraeli riigifirmaga TAAS Israel Industries Ltd. sõlmiti 1993. aasta 7. jaanuaril. Juba sama aasta 5. veebruaril tegi Eesti valitsus kiire ühekordse ettemakse 5 miljonit dollarit, milleks võttis 8-protsendilise laenu endale kuuluvast Põhja-Eesti Pangast. Lepingu sõlmimise päeval kirjutati alla ka seitse võlakirja lepingu ülejäänud summa 55,4 miljoni dollari ulatuses. Summa tuli tasuda aastaks 2000.

Teade valitsuse kavatsusest Iisraelist relvi osta jõudis ajakirjandusse juba 15. jaanuaril 1993, 22. mail kinnitas seda avalikult ka kaitseväe juhataja Aleksander Einseln.

Tehingu sisu

Kaitseväele saadi tehinguga erinevaid Galil-tüüpi automaate (u 12 000), püstolkuulipildujaid Mini-Uzi, kergekuulipildujaid Negev (200), granaadiheitjaid B-300, täpsuspüsse Galil Snaiper, miinipildujaid B-455, püssigranaate, õhutõrjekahureid ZU-23-2 (u 100), tankitõrjekahureid M40A1 (30), tankitõrjeraketiseadmeid MAPATS (10), moodsaid raadiojaamu, sõdurivarustust ning ostetud tulirelvade juurde kuuluvat laskemoona. Enamus relvastusest oli vastavuses NATO standarditega, võimaldades riigikaitse hõlpsamat edasiarendamist vastavas suunas.

Kokku sai Eesti selle tehinguga korraga praktiliselt kuni ühe kergejalaväediviisi komplekteerimiseks vajaliku tulirelvastuse, välja arvatud suurtükiväerelvad. Mõne aasta jooksul vahetati ostetute vastu välja peaaegu kogu kaitseväe ja ka piirivalve seni peamiselt vene tüüpi mudelitest koosnenud käsitulirelvad (välja arvatud püstolid PM, granaadiheitjad M69 ja kuulipildujad PK, mis õnnestus vahetada välja alles u 10 a hiljem). Enamus relvastusest on tänaseni igapäevases kasutuses, sh välismissioonidel.

Kauba saabumine

Esimene relvakogus (püssid, automaadid, granaadiheitjad, miinipildujad, kahurid, killuvestid, näokaitsega kiivrid) toodi kohale lennukiga 17. mail 1993. 1993. aasta suvel käis Mart Laar ka Iisraelis koos Tiit Pruuli, Toomas Sildmäe ja Leonid Apananskiga. Teine lennukiga toodud relvalast saabus 3. veebruaril 1994.

Tallinna sadamas avati 1994. aasta 23. jaanuaril 50 Iisraelist saabunud merekonteinerit. Selgus, et nendesse pakitud 23-mm õhutõrjekahurid olid silmnähtavalt kasutamiskõlbmatud, kuigi nende ja 200 000 ühiku laskemoona hinnaks oli märgitud 5 071 000 dollarit ehk umbes 70 miljonit krooni. Pärast ekspertide esmahinnangut võttis Kaitseministeerium ühendust relvafirmaga TAAS, mille asepresidendilt saabus juba järgmisel päeval üllatav vastus, et Tallinna saabunud 50 töökorras õhutõrjekahuri näol on tegemist kingitusega.

Koos kahuritega saabus Eestisse 210 vene päritolu kuulipildujat, mida meie pool polnud üldse tellinud. Relvi uuriv komisjon avastas, et kahurite torudel ja nende muudel osadel olid erinevad numbrid, mis viitas sellele, et need olid kokku pandud mitme kahuri osadest. Kõigele lisaks olid need kuni 27 aasta vanused relvad mõlkis ja valesti reguleeritud. Värske värviga kaetud mürsud olid nähtavate kahjustustega. Vananenud laskemoon oli pärit aastaist 1971 ja 1981.

Komisjon otsustas Iisraelilt nõuda Eestile kingitud relvade ärakoristamist. Otsusele kirjutas alla riigikaitsekomisjoni esimees Rein Helme. Oli muidki puudusi: kontroll-laskmistel ei valgustanud ükski proovitud valgustusmiinidest; automaatide Galil komplektis puudusid sihiku reguleerimise võtmed; 81 mm miinipildujad saabusid ilma lasketabeliteta jne.

Ka 21. jaanuaril 1995 saabunud relvad olid Riigikontrolli akti kohaselt kasutuskõlbmatud. Kaupade viimane partii pidi saabuma 1995. aastal, kuid viimane lepingu alusel saabunud relvakogus saabus Eestisse alles viis aastat hiljem, 2000. aastal.

Vananenud ja rikkis suurtükid ja muud defektsed või puudulikud relvad vahetati müüja kulul välja. Tasuta jäi alles ka esimene saadetis.

Välislingid

• "Kuidas hindate täna 1993. aasta Iisraeli relvatehingut?" Päevaleht, 1. veebruar 2000
• Tarmo Vahter "Riigisaladuste avalikustamine paljastas Laari vale" Eesti Ekspress, 14. juuni 2012
• Eesti sõdurid ei pea oma varustust häbenema. Eesti Ekspress, 9. november 2011
• Hain Rebas "Eesti Vabariik tagasiteel Läände: Iisraeli relvatehingu tagamaad, 1992/1993", Akadeemia, 2022, nr 11.