Puritaanid (ooper)

"Puritaanid" (originaalpealkiri "I Puritani") on Vincenzo Bellini ooper (melodramma serio) kolmes vaatuses Carlo Pepoli libretole Jacques-Arsène François-Polycarpe Ancelot’ ja Xavier Saintine'i (Joseph-Xaviér Boniface) näidendi "Têtes rondes et cavaliers" ("Ümarpead ja ratsanikud", 1833) järgi, mis omakorda on mugandus Walter Scotti romaanist "Old Mortality" ("Vana surelikkus", 1816). Algselt komponeeritud kahevaatuseliseks, kuid Rossini soovitusel jagas Bellini faabula kolme vaatusse. Helilooja viimane ja suursuguseim ooper. Hinnatud meistriteoseks. "Norma" kõrval maestro parimaid oopusi.

Ajalugu

Bellini saabus Pariisi oktoobris 1833, et veeta talv selles linnas. Pealegi olid parajasti Pariisi Théâtre-Italienis suure eduga ettekandmisel tema "Il pirata" ja "I Capuleti e i Montecchi". Teater pakkus talle kohe lepingut uue ooperi komponeerimiseks, kuid Bellini ei huvitunud. Saades aga teada, et tema karm konkurent Donizetti on teatriga uue ooperi kirjutamiseks lepingut sõlmimas, soostus Rossini innustusel ja vahendusel ettepanek vastu võtta. Ta soovis tõestada, et on Donizettist parem looja. Jaanuaris sõlmiti leping igati sobivatel tingimustel, et Bellini komponeerigu järgmise aasta alguseks oma äranägemisel uus ooper. Libreto otsingud kestsid kolm kuud. Noor ja enesekindel helilooja asus tööle aprillis 1834 ja töötas uue ooperi kallal praktiliselt kuni kostüümiproovini 20. jaanuaril 1835. Rossini oli olnud abiks nii komponeerimise käigus kui ka orkestreerimisel.

Esietendus toimus 24. jaanuaril 1835 Pariisi Théâtre Italienis. Peamiste rollide loojad olid Giulia Grisi (Elvira), Giovanni Battista Rubini (Arturo), Antonio Tamburini (Riccardo) ja Luigi Lablache (Giorgio). Neid nelja lauljat koos, kelle võimeid arvestades teos oli loodud, hakati hiljem nimetama "Puritaanide kvartetiks".

Ooper esietendus kaks kuud varem kui Donizetti "Marin Faliero" ja sai triumfaalse vastuvõtu osaliseks. Donizetti teos osutus keskpäraseks. Tunnustust jagas ka Donizetti ning paljud teised tollased heliloojad. Auahne Bellini pidas kolleegide ja ajakirjanduse tunnustust väga oluliseks. Mitmed ooperi muusikanumbrid tulid kordamisele ning muutusid populaarsed väljaspool teatrimaja. Bellini protežee ja kaunite kunstide toetaja printsess Cristina Belgioioso eestvedamisel koostasid ja esitasid näiteks kuus Pariisis elavat rahvusvaheliselt tunnustatud pianisti Ferenc Liszt, Frédéric Chopin, Henri Herz, Carl Czerny, Johann Peter Pixis ja Sigismund Thalberg ooperi II vaatuse Riccardo ja Giorgio patriootliku dueti "Suoni la tomba" alusel oma klaverivariatsioonid "Hexaméron – Morceau de Concert" ("Symphonie Fantastique").

Ooperist sai "Pariisi hullus". Kahe kuu jooksul kuni hooaja lõpuni etendati 17 korda. Kuni 1909. aastani mängiti üksnes Théâtre-Italienis üle 200 korra. Londonis oli ooper esietendusel juba 1835. aasta mais. La Scala avas selle tükiga sama aasta detsembris karnevalihooaja. Järgnesid Palermo, Napoli, Rooma, Messina ja teised Itaalia teatrid oma lavastustega. 1836. aastal oli "Puritaanid" ettekandmisel Madridis, Berliinis ja Viinis. Aastatel 1836–1845 esitleti ooperit igal aastal eri linnades.

Ooper püsis pärast väljatulekut ligi 100 aasta jooksul vahetpidamatult maailma ooperilavade püsirepertuaaris. Õieti pole see kunagi pikaks ajaks sealt välja langenudki, ehkki nõuab eriti kõrgetasemelist lauljate kvartetti. 20. sajandi viimasel veerandil vähenes küll ooperi esitamise sagedus väljaspool Itaaliat tunduvalt ja seda peamiselt sobivate lauljate kokkusaamise raskuste tõttu. Itaalias on aga teos püsinud vahetpidamatult teatrite mängukavas.

Eestis on "Puritaane" esitatud vaid ühel korral, 2007. aastal Estonias kontsertettekandena.

Peamised osad

lord Gualtiero Valton (bass), Elvira isa
Sir Giorgio Valton (bass), Elvira onu
lord Arturo Talbo (tenor)
Elvira (sopran), Arturo kihlatu
Sir Riccardo Forth (bariton), puritaanide juht
Sir Bruno Robertson (tenor)
kuninganna Enrichetta di Francia (metsosopran), Charles I lesk

Ooperi sisu

Tegevus toimub Plymouthi lähedal asuvas puritaanide kindluses 1640. aasta paiku Oliver Cromwelli valitsemise ajal kui Cromwelli toetanud range usulise elukorraldusega puritaanid võitlesid hukatud kuningas Charles I poolehoidjate kavaleride (rojalistide) vastu.

I vaatuse sündmused arenevad Playmouthi kindluses, Elvira eluruumis ja Arturo relvahallis. Kindluse kindralkuberner lord Gualtiero Valton on puritaanlaste üks juhte. Ta hoiab enda juures pantvangis kuningas Charles I leske Enrichettat (Henrietta Maria). Lord Valtoni tütar Elvira armastab lord Arturo Talbot, kes on aga rojalist. Lord Valton on aga lubanud tütre puritaan Sir Riccardo Forthile. Elvira ongi juba Riccardoga kihlatud.

Valton on siiski vastu tahtmist nõus tütre abiellumisega Arturo Talboga ega tee noormehele takistusi pääseda kindlusesse. Alustatakse pulmaettevalmistusi. Talbotit aga vaevab kahtlus, kas abielluda või alluda Stuartitele antud vandele ning aidata kõigi poolt hüljatud kuninga Charles I lesel Enrichettal, keda peetakse kuninglikuks spiooniks, põgeneda. Arturo saab teada, et kuningannat ootab surmanuhtlus, kui Valton teatab, et Enrichettat oodatakse Londonis.

Talbo valib vandele allumise ja otsustab põgeneda koos Enrichettaga. Kuninganna varjub Elvira pulmaloori taha ja Arturo toimetab ta valvuritele märkamatult ruumist välja. Põgenemisteele satub Riccardo, kes arvab, et Elvirat röövitakse. Mehed haaravad mõõgad, kuid kuninganna näolt eemaldunud loor teeb asja Riccardole selgeks. Ta lubab neil minna, kuna arvab, et nüüd on ta tee Elviraga abiellumiseks vaba. Elvira avastab põgenemise ja usub, et Arturo on ta hüljanud. See veendumus põhjustab mõistuse kaotuse.

II vaatus toimub ühes puritaanide kindluse ruumis. Pulmalised neavad Arturot. Arturo mõistetakse surma ja Riccardo saab käsu teda jälitada ja kinni võtta. Elvira ei tea oma peigmehe saatusest midagi. Talle seletatakse, et Talbo on neiu armastuse reetnud. Mõistuse kaotanud Elvira usub kuulvat mehe häält. Giorgio ja Riccardo on ahastuses Elvira hullumeelsuse pärast. Giorgio annab Riccardole mõista, et Arturo hukkamine tapaks ka Elvira, ja veenab teda konkurendi elu säästma. Riccardo küll esialgu keeldub, kuid lõpuks nõustub Giorgio ettepanekuga, seades tingimuseks, et Arturo ei tõsta nende vastu relva.

III vaatus areneb kindluse lähedal metsas. Talbo on taas teelahkmel kas põgeneda, sest teda ähvardab surm, või minna enne Elviraga jumalaga jätma. Ta kuuleb metsasalus harfimängu ja Elvira meeltesegast laulu. Eluga riskides otsustab Arturo mõrsjaga kohtuda. Taaskohtumine toob Elvira hetkeks mõistusele. Arturo seletab, miks ta lahkus koos kuningannaga, keda taheti hukata. Kostev trummipõrin viib Elvira taas meeltesegadusse. Arturo peab põgenema, kuid Elvira takistab teda ja hüüab appi. Arturo Talbo tuntakse ära ja võetakse kinni. Arturo surmaotsuse väljakuulutamine taastab täielikult Elvira mõistuse. Surmaotsust hakatakse täide viima. Kuid saabub heerold, kes teatab, et rojalistid said puritaanidelt lahingus lüüa ning Cromwell on kõikidele vangidele armu andnud. Arturo lastakse vabaks. Elvira ja Arturo Talbo abielluvad.

Elvira rolli esitajaid

20. sajandil on olnud Elvira rolli väljapaistvaimad esitajad Maria Callas, Joan Sutherland, Anna Moffo, Leyla Gencer, Virginia Zeani, Mirella Freni, Beverly Sills, Montserrat Caballé, Anna Netrebko jt.

Peamised muusikanumbrid

Koor "A festa!"
Riccardo aaria "Ah! per sempre io ti perdei"
Koor "Ad Arturo onore"
Arturo, Elvira, Giorgio ja Valtoni kvartett kooriga "A te, o cara, amor talora"
Elvira aaria kooriga "Dov`è Arturo?"
Koor "Ah dolor! Ah terror!"
Elvira, Enrichetta, Arturo, Giorgio ja Gualtiero kvintett kooriga "Son vergin vezzosa"
Giorgio aaria kooriga "Cinta di fiori e col ben crin disciolto"
Elvira, Giorgio ja Riccardo tertsett "Qui la voce sua soave mi chiamava"
Riccardo ja Giorgio duett "Il rival salvar tu dei"
Elvira aaria "Vien, diletto, è in ciel la luna!"
Riccardo ja Giorgio duett "Suoni la tromba"
Elvira ja Arturo duett "Finì... me lassa!"
Arturo, Elvira, Riccardo ja Giorgio kvartett kooriga "Credeasi misera!"

Allikad

Tiit Made. Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012
The New Grove Dictionary of Opera vol. III, London, 2004
Philip Gossett jt. Masters of Italian Opera, London, 1983