Filmimuusika

Alan Croslandi 1926. aastal linastunud "Don Juan" oli esimene täispikk film, kus kasutati sünkroonitud filmimuusikat ja heliefekte

Filmimuusika on üks filmiheli (inglise keeles film score) komponente. Tehnilises mõttes asub filmiheli filmi heliribal.

Filmimuusika võib koosneda kas konkreetse filmi jaoks komponeeritud või ka varem loodud muusikast, loodus- või tehiskeskkonna helidest, heliefektidest, filmi tegelaste kõnest ja muudest helidest.

Filmimuusika puhul püritakse tavaliselt filmi nähtavate ja kuuldavate osiste tiheda sisulise seose suunas.

Filmimuusika kui muusikažanr ei ole määratud ühegi konkreetse muusikastiili või -vormiga.

Filmi saateks on filmiajaloo algusest peale kasutatud muusikat. Kui insener Emile Reynaud demonstreeris 1892. aastal Pariisis "optilist teatrit" ehk seadet, mille abil näidata liikuvaid joonistusi, toimus see klaverimuusika saatel. Seega ei ole tummfilm kunagi olnud päris "tumm".

Esimese spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud muusika lõi prantslane Gaston Paulin.

Filmimuusika tüpoloogia

Richard Raskin (1991) on pakkunud välja järgmise filmimuusika (filmiheli) tüpoloogia:

Diegeetiline heli (diegetic sound) – heliallikas on tegelasele teada või oletatav või tegelase vaimus (mind):
1. Tegelikud helid (actual sound) – helid, mida igaüks, kes käesolevas olukorras viibib, peaks olema võimeline kuulma
  1. kaadrisisesed helid (on-screen) – helid, mille allikas on nende kuuldavaks tegemise ajal nähtaval. Tekst, mida tegelane räägib kaameras; nähtaval oleva kiriku või kirikukellade heli; saksofoni heli samal ajal, kuid tegelane mängib kaadris saksofoni
  2. kaadrivälised helid (off-screen) – helid, mis pärinevad allikast, mis küll ei ole helide kuuldavaks tegemise ajal nähtav, kuid mida on võimalik pidada käesoleva olukorra osaks. Võib olla kontrapunktiline. Teise tegelase hääl, mida tegelane kuulub enne, kui tegelane nähtavale ilmub või hoopis teisest toast. Kaadriväline heli võib moodustada kaadrisisese heliga kontrapunkti, afektiivse kontrasti
  3. transitsionaalsed helid (transitional) – kattuvad helid, mis ühendavad kaht järjestikust stseeni või registrit (register). Transitsionaalsed helid võivad olla diegeetiliselt kinnitunud (anchored) kas ühe või mõlema stseeni/registri külge
  4. erinevalt kuuldavad (differentially audible) – helid, mis on küll objektiivselt olemas, kuid mida teatud tegelane mingites tingimustes ei kuule.
2. Subjektiivsed helid (subjective sound) – helid, mis esinevad teatud tegelase mõtetes (mind) ning mida teised kohalolevad tegelased ei ole võimelised kuulma
  1. sisemine hääl (inner voice) – kuuldav mõte, sisemonoloog, mis kulgeb tegelase vaimus (mind) nüüd ja praegu või surnud tegelase hääl, mida edastavad näiteks inglid
  2. kõneldud kirjutamine (spoken writing) – tegelase hääl, mida on kuulda, kui ta loeb kuuldavalt teksti, mida ta kirjutab
  3. ettekujutatav heli (imagined sound) – heli, mida tegelane kujutab ette end kuulvat
  4. moonutatud heli (distorted sound) – heli, mille puhul tegelase vaimne seisund määrab selle, kuidas ta seda kuuleb
  5. meenutatud heli (remembered sound) – heli on seotud tegelase mälus oleva sündmusega
Mittediegeetine helid (non-diegetic sound) – väljastpoolt filmi loo piire pärinevad:
1. Loo jutustamine (narrative voice-over):
  1. homodiegeetiline heli (homodiegetic) – loo jutustamine filmi loo (fiction) ühe tegelase, näiteks esimese isiku, häälega
    1. intradiegeetiline/raamitud heli (infradiegetic/embedded) – loo kuuldav jutustamine tegelase poolt, kes asub samas keset lugu ennast, ühele või mitmele teisele loo tegelasele. Seda tüüpi jutustajad on tegevuse ajal tavaliselt kaadris, mistõttu nende tekst moodustab lihtsa kaadrisisese heli. Seda ei tohi segi ajada sisemise häälega. Intradiegeetiline/raamitud heli kuulub diegeetiliste helide hulka.
    2. ekstradiedeetiline/raamiv heli (extradiegetic/framing) – kõnelev hääl kuulub küll tegelasele, kuid on pärit hilisemast ajast, võrreldes konkreetsel ajal filmis toimuvate sündmustega. See on tegelase otsekui tagasivaade möödunule.
  2. heterodiedeetiline heli (heterodiegetic) – loo jutustamine häälega, mis ei kuulu ühelegi filmi loo (fiction) tegelasele (tavaliselt kolmas isik). Jutustaja ei ole nähtav. Seda tüüpi jutustaja juhib vaataja loo juurde, mille osaline ta ise polnud. Jutustaja juhib loo juurde vaataja, mitte filmi tegelase.
2. Taustmuusika (background music) – muusika, mis ei ole pärit ei salvestisemängijalt, elavalt orkestrilt või mõnelt muult allikalt, mis on filmi loo (fiction) osa. Lisaks paljudele muudele funktsioonidele toimib muusika märguandjana (cue), näiteks rääkides meile tegelase vaimsest seisundist või edastades unenäkku signaale reaalsusest.

Filmimuusika kompositsioonitehnikad

Filmimuusika loomisel kasutatavad kompositsioonitehnikad:

juhtmotiivitehnika (saksa keeles Leitmotiv-Technik) – tegelase mõtte vahendaja
muusikaline kirjeldus (inglise keeles underscoring)
meeleolutehnika (inglise keeles mood-technics, saksa keeles Mood-Technik) – tegelase meeleolu vahendaja
mikimausing (inglise keeles Mickey-Mousing) – filmilinal toimuva täpne jäljendamine heliliste (muusikaliste) vahenditega

Filmimuusika vormid

Šveitsi muusikateadlane Hansjörg Pauli avaldas 1976. aastal filmimuusika vormidel põhineva analüüsimudeli, milles ta eristab kolme filmimuusika vormi^[1]:

parafraseerimine (Paraphrasierung) – "Parafraseerivaks nimetan ma muusikat, mille iseloom tuleneb otseselt pildist, pildi sisust." („Als paraphrasierend bezeichne ich eine Musik, deren Charakter sich direkt aus dem Charakter der Bilder, aus den Bildinhalten, ableitet.“). Parafraseeriv muusika dubleerib ja rekonstrueerib otseselt kinolinal nähtavat. Ekstreemne parafraseerimine viib ka ühe filmimuusika kompositsioonitehnikani nimega mikimausing.

polariseerimine (Polarisierung) – "Polariseerivaks nimetan ma muusikat, mis oma ühese iseloomu tõttu annab sisuliselt neutraalsetele või ambivalentsetele piltidele selge väljenduse suuna." („Als polarisierend bezeichne ich eine Musik, die kraft ihres eindeutigen Charakters inhaltlich neutrale oder ambivalente Bilder in eine eindeutige Ausdrucksrichtung schiebt.“) Selline muusika polariseerib ekraanil aset leidvaid sündmusi, muutes oma mõtte või meeleolu järgi sündmuste mõtet või meeleolu. Polariseerimine on midagi enamat kui lihtne parafraseerimine, see on filmi sündmuste asetamine teatud valgusesse.

kontrapunkteerimine (Kontrapunktierung) – "Kontrapunkteerivaks nimetan ma muusikat, mille ühene iseloom vastandub selgelt pildi enda ja pildi sisu ühesele iseloomule." („Als kontrapunktierend bezeichne ich eine Musik, deren eindeutiger Charakter dem ebenfalls eindeutigen Charakter der Bilder, den Bildinhalten klar widerspricht.“). Konktrapunkteeriv muusika vahendab tegevustiku sisule ja mõttele vastandlikke tähendusi ja meeleolusid. Sellega ironiseerib ta sündmuste üle ja loob võõrandumisefekti.

Filmimuusika funktsioonid

Filmimuusika funktsioon on toetada ja selgitada visuaali ning mõjutada vaataja taju ja emotsioone.^[2] Filmimuusika funktsioonide süstematiseerimisel on erinevaid lähenemisviise, järgnevalt on esitatud Josef Kloppenburgi jaotus. ^[3]

Süntaktiline funktsioon

Süntaktiline funktsioon (Syntaktische Funktion) võimaldab meil lihtsamalt mõista sündmuste struktuuri. Sündmuste järgnemine on seotud ka akustiliselt. Muusika võib luua näiteks sujuva ülemineku ühest stseenist teise või luua ühe stseeni sees terava eraldusjoone. Muusika võib aidata vaatajal paremini mõista tegevuse erinevaid liine. Muusika abil on võimalik esile tuua ka tegelastevahelist vaatekohtade muutumist, näiteks võib muusika abil toimuda üleminek tegelase A vaatepunktilt tegelase B vaatepunktile.

Väljenduslik funktsioon

Väljenduslik funktsioon (Expressive Funktion) on tõenäoliselt filmimuusika üks teadvustatumaid ja olulisemaid funktsioone. Filmimuusika tugevdab ja süvendab meie arusaamist filmi sündmustest. Filmimuusika võib näiteks väljendada, toetada ja rõhutada filmilinal nähtavaid tundeid. Muusika võib panna vaataja tundma, et stseen on nähtavast palju romantilisem, kurvem või rõhuvam. Filmimuusika kaudu toimub situatsioonikogemuse intensiivistumine. Filmimuusika väljendusliku funktsiooni täitmiseks kasutatakse tavaliselt kas meeleolutehnikat või muusikalist kirjeldust. Filmimuusika on vajalik, kuna ainult visuaalsete vahenditega pole võimalik saavutada vaataja jaoks vajalikku mõju. Muusika aintab vaatajal toimuvat soovitud viisil mõista ja tõlgendada.^[4]

Dramaturgiline funktsioon

Dramaturgiline funktsioon (Dramaturgische Funktion) on kõige paremini realiseeritav juhttoontehnika abil. Filmimuusika üks ülesandeid on tegelase iseloomustamine. Muusika võib kirjeldada tegelast nii üldiselt kui väljendada samal ajal ka tegelase teatud meeleolusid, nö mängides tema meeleolusid tegelase nimel. Näiteks on võimalik, et filmi tegelast esitav pilt ja teda kirjeldav muusika võivad olla vastuolus, tekitades pingelise ja ähvardava meeleolu. Nii on võimalik mõjutada vaataja arusaamist ja tõlgendust filmi kogu struktuurist. Tegu on otsekui muusikapoolse kommentaariga filmis toimuvale. Selle kaudu, mida muusika väljendab, võib toimuda sündmustikus pööre, sekkumine käesolevatesse tegevustesse, see võib teha vaataja teatud signaalide suhtes tähelepanelikuks või viidata millelegi, mis on toimunud minevikus.

Vaata ka

Viited

↑ Hansjörg Pauli: Filmmusik – Ein historisch-kritischer Abriß. In: H.-Chr. Schmidt (Hrsg.): Musik in den Massenmedien Rundfunk und Fernsehen. Perspektiven und Materialien. Schott, Mainz 1976, S. 91–119. ISBN 3-7957-2611-5
↑ Kompositionstechniken und Funktionen – Marina Ostwald, Claudia Ziegenfuß, Martin-Luther-Universität Halle-Wittenberg, Institut für Medien, Kommunikation & Sport, 24. November 2004.
↑ Filmmusik. Stil – Technik –Verfahren – Funktionen. In: Josef Kloppenburg (Hrsg.): Musik multimedial. Laaber, 2000. S. 21–56.
↑ Edmund Nick, Martin Ulner: Filmmusik. In: Friedrich Blume (Hrsg.): Die Musik in Geschichte und Gegenwart. Bd 4. Kassel/Basel 1955.

Välislingid

FilmSound.org. Learning Space dedicated to the Art of Film Sound Design

[1] Hansjörg Pauli: Filmmusik – Ein historisch-kritischer Abriß. In: H.-Chr. Schmidt (Hrsg.): Musik in den Massenmedien Rundfunk und Fernsehen. Perspektiven und Materialien. Schott, Mainz 1976, S. 91–119. ISBN 3-7957-2611-5

[2] Kompositionstechniken und Funktionen – Marina Ostwald, Claudia Ziegenfuß, Martin-Luther-Universität Halle-Wittenberg, Institut für Medien, Kommunikation & Sport, 24. November 2004.

[3] Filmmusik. Stil – Technik –Verfahren – Funktionen. In: Josef Kloppenburg (Hrsg.): Musik multimedial. Laaber, 2000. S. 21–56.

[4] Edmund Nick, Martin Ulner: Filmmusik. In: Friedrich Blume (Hrsg.): Die Musik in Geschichte und Gegenwart. Bd 4. Kassel/Basel 1955.

[1]

[2]

[3]

[4]