Charlie Chaplin

Charlie Chaplin (1915)

Charlie Chaplini film "Pank" 1915. aastast

Charlie Chaplin 20. sajandi alguses

Charlie Chaplin 1920. aasta paiku

Charlie Chaplin (kodanikunimega Charles Spencer Chaplin; 16. aprill 1889 London – 25. detsember 1977 Corsier-sur-Vevey, Vevey ringkond, Vaud' kanton, Šveits) oli inglise komöödiafilmirežissöör, -stsenarist, -näitleja ja -produtsent.

Ta on tummfilmiajastu tuntumaid näitlejaid, kes mängis 83 filmis ja pälvis kolm Oscarit. Chaplini tuntumad filmid on "Kullapalavik", "Tsirkus", "Suurlinna tuled", "Moodsad ajad" ja "Suur diktaator".

Elulugu

Lapsepõlv

Chaplin sündis Charles Chaplin vanema ja Hannah Chaplini (sündinud Hannah Harriet Pedlingham Hill) teise pojana. Tal oli neli aastat vanem vend Sidney Chaplin. Mõlemad vanemad olid lauljad ja näitlejad. Isa oli alkohoolik ja jättis pere maha, kui Charlie oli kolmeaastane. Ta suri 1901. aastal tsirroosi.

Ema sai väljaspool abielu 1892 poja George Wheeler Drydeni, kelle isa oli laululooja ja laulja Leo Dryden. See lõhkus Chaplinite abielu. Dryden võttis oma poja pärast selle sündi endale. Ema oli sajandivahetusel varieteeteatri näitleja ning õpetas oma pojale laulmist ja tantsimist. 1895 haigestus ta skisofreeniasse, millest ei paranenudki. See lõpetas ema lavakarjääri ja ta elas kuni surmani 1928. aastal psühhoneuroloogiahaiglas.

Charles Chaplin hakkas laval esinema juba pisikesena. Ta ei saanud head haridust ja ta ei õppinud muud ametit peale näitlemise. Charlesi koolitee Londoni lõunaosas oli kaootiline ja katkes sootuks pärast seda, kui isa pere hülgas ja ema hulluks läks.

Noormehe esimene töökoht oli juuksurisalongis, kus ta pidi habemeajamist soovivate klientide põski vahuga katma. Seejärel pühkis ta varieteeteatris pärast vaatemängu põrandaid ja sai komöödiates mängida ka tillukesi tummrolle.

Näitlejana

USA-sse jõudis ta esimest korda 1910 impressaario Fred Kamo trupiga, mis koosnes noortest koomikutest. Kamot on nimetatud tordiga-näkku-nalja leiutajaks. 1912 naasis trupp Inglismaale, aga juba viis kuud hiljem oktoobris sõitis teisele ringreisile USA-sse ja 1913. aasta lõpul lahkus trupist, et hakata filminäitlejaks koomilistes lühifilmides.

Chaplin töötas kiiresti välja Hulkuri, tegelaskuju, keda ta paljudes filmides mängis. Sellega saabus kiiresti Chaplini ülemaailmne kuulsus.

Chaplin polnud rahul töötamisega teiste käe all. Ta tundis, et ei saa teha niisuguseid filme, nagu talle meeldib. Koos teiste sama probleemi käes olevate näitlejatega, nimelt David Griffithi, Douglas Fairbanksi ja Mary Pickfordiga asutas ta filmistuudio United Artists. See osutus äriliselt üsna edukaks ja tagas Chaplini vabaduse filmide tootmisel. Chaplin töötas United Artistsi juhatuses kuni 1950. aastate alguseni.

United Artistsis tehtud filmid muutusid varasematega võrreldes pikemaks ja harvemaks: enne valmis igal aastal palju filme, nüüd tuli üks film mitme aasta kohta. Kuid just nende filmide põhjal ongi Chaplin tänapäeval kõige tuntum: "Kullapalavik" (1925), "Tsirkus" (1928), "Suurlinna tuled" (1931), "Moodsad ajad" (1936) ja "Suur diktaator" (1940).

Helifilmi tulekuga ei läinud Chaplin kohe kaasa, erinevalt näiteks Walt Disneyst. Ka värvifilmiga ei läinud Chaplin kaua aega kaasa, erinevalt Disneyst. Chaplin tundis, et vaatajad ei võta Hulkurit enam omaks, kui see rääkima hakkab. Viimane film Hulkuriga peaosas, "Suurlinna tuled", valmis 1936 ja see oli endiselt tummfilm, kuigi Chaplin lisas sellele enda kirjutatud taustamuusika.

Ühelgi Chaplini tummfilmil ei olnud stsenaariumi, kõik nad improviseeriti etteantud teemal. Seetõttu võis filmi sisu töö käigus muutuda ja juba filmitud stseene tuli korduvalt muudetud kujul ümber filmida, sest nad oleksid muidu filmi teisenenud sisuga vastuollu läinud. Sedamööda, kuidas võtete käigus tekkis uusi ideid, tuli stseene lisada, muuta ja välja jätta. Peale selle oli Chaplin perfektsionist. Ta võis sama stseeni filmida kümneid kordi, isegi sada korda, enne kui sai kaadrid, mida ta tahtis. Kõik see venitas võtteperioodi. Sel põhjusel suutis Chaplin 1920. aastatel valmis teha ainult 3 filmi, aga teistest koomikutest Harold Lloyd 12 ja Buster Keaton veelgi rohkem. Kuigi kõik Chaplini filmid olid rahalises mõttes edukad, teenis Lloyd siiski kokkuvõttes sel ajal temast rohkem.

Chaplin oli vasakpoolsete vaadetega. Makartismi ajal kahtlustati, et Chaplin on salakommunist. Chaplin ei võtnud USA kodakondsust, kuigi ta USA-s aastakümneid elas ja töötas, vaid jäi Suurbritannia alamaks. USA-sse sisenemiseks vajas ta viisat. 1952 sõitis Chaplin Suurbritanniasse oma uue filmi "Rambivalgus" esietendusele ja talle ei antud enam sissepääsuluba USA-sse. Ta asus elama Šveitsi ja seal elas ta surmani. Alles 20 aastat hiljem, 1972 lubati tal taas USA-sse siseneda.

Ta näitles 83 filmis ning osales iseendana kahes ja iseenda kehastajana ühes filmis.

Eraelu

Ta eostas oma viimased seitse last siis, kui oli juba 70. eluaastates ning mitte kõik lapsed ei sündinud abieludest tema nelja naisega. Kolm tema naistest olid altari ette astudes alles teismelised. Teda tõmbas alati noorte tüdrukute poole ja mõned ta armukestest ei olnud jõudnud isegi teismeikka.

Tema esimene naine Mildred Harris oli kõigest 14-aastane, kui Chaplin teda filmirolli testis. Kaks aastat hiljem ei sünnitanud tüdruk ema pealekäimisel last ja veel kahe aasta pärast nad lahutasid.

Tema teise abielu probleeme võis ennustada juba 10 aastat enne selle teokssaamist. Chaplin oli lummatud Lita Greyst, kui tüdruk oli vaid kuuene ja ema tõi oma imelast sageli stuudiokatsetele. Mees võttis ta oma hoole alla ja hakkas ette valmistama filmitäheks, kui tüdruk oli 12-aastane. Stuudiobossid olid väga murelikud ja määrasid tüdrukule pideva saatja. Kui tüdruk oli 15, võttis Chaplin talt oma Hollywoodi-kodu vannitoas süütuse. Tüdruk jäi peagi rasedaks. Mees soovitas tal aborti teha, seejärel pakkus talle teise mehega abiellumise eest 20 000 dollarit, aga kui teda ähvardati isaduse kohtuasjaga, abiellus tüdrukuga. Kaks aastat hiljem ja pärast kahte last nad lahutasid ning Lita otsustas kõigi läbielatud alanduste eest endast kaks korda vanemale mehele tagasi teha. Ta müüs nende 40-leheküljelise lahutusavalduse avalikkusele üks dollar koopia eest; sealt selgus, et mehel oli abielu ajal viis regulaarset armukest ja palju üheöösuhteid.

Kolmandaks abikaasaks sai Paulette Goddar. Nad abiellusid välismaal, mehe jahi Panacea pardal. Kuigi ta maksis kaptenile, et too asjakohase lehekülje laeva logiraamatust välja rebiks, tunnistas ta hiljem, et nad on abielus.

Lõpuks abiellus ta kauni mustajuukselise Oona O'Neilliga. Neiu oli 54-aastase Chapliniga 1943. aastal altari ette minnes vaid 18-aastane ja sünnitas mehele kaheksa last. Mees suri 88-aastaselt esimesel jõulupühal Veveys, nende kodus Genfi järve kaldal.

Tunnustus

Chaplin pälvis kolm Oscarit: ühe parima muusika kategoorias ja kaks elutöö Oscarit. Esimest korda anti Oscareid välja 1929, aga enamik Chaplini filmidest jääb varasemasse aega. Peale selle väljendas Chaplin Oscarite suhtes põlgust, kasutades näiteks esimest võidetud auhinda uksekoputina. Seetõttu on mõneti arusaadav, miks Chaplini selliseid suurteoseid nagu "Suurlinna tuled" ja "Moodsad ajad" ei esitatud Oscari kandidaadiks üheski kategoorias.

Esimest korda jagati Oscareid 16. mail 1929. Kategooriad ja hääletamisprotseduur polnud veel välja kujunenud. Esialgu oodati, et Chaplin võidab mitmes kategoorias, sest ta seati oma filmiga "Tsirkus" üles parima filmi, parima komöödiafilmi, parima näitleja ja parima originaalstsenaariumi kategoorias, kuid hiljem tõmbas akadeemia tema nime kõikjalt maha ja andis talle selle asemel elutöö Oscari mitmekülgsuse ja geniaalsuse eest "Tsirkuse" näitleja, stsenaristi, režissööri ja produtsendina.

1941. aastal nimetati film "Suur diktaator" Oscari kandidaadiks viies kategoorias, neist Chaplin kandideeris stsenaristi ja näitlejana, aga ei võitnud kumbagi.

1948 nimetati Chaplin Oscari kandidaadiks filmi "Härra Verdoux" stsenaristina, aga ei võitnud seda.

Charles Chaplin (1965)

1972 pälvis Chaplin elutöö Oscari 43 aastat pärast esimest. Akadeemia sõnul sai ta selle mõõtmatu mõju eest, mis tal on olnud sellel sajandil liikuvate piltide muutmisel kunstivormiks. Rahvas tervitas teda püsti seistes 20 minutit kestnud ovatsiooniga, mis on Oscarite ajaloo kõige pikem ovatsioon.

1973. aastal pälvis Chaplin Oscari filmi "Rambivalgus" muusika eest. Film valmis küll juba 1952, aga Chaplini tollaste poliitiliste probleemide tõttu ei näidatud seda Los Angeleses nõutud nädalat, mis võimaldanuks filmi Oscaritele esitada sel ajal. Alles pärast seda, kui film 1972 uuesti välja anti, sai sellele auhindu andma hakata.

Kui 1961 avati Hollywoodi kuulsuste allee, ei olnud Chaplin esimeste seas, kes sinna oma tähe said. Alles 1970, kui vasakpoolsuse vaenamine USA-s oli vähenenud, sai Chaplin sinna oma tähe.

Suurbritannia kaalus esimest korda Chaplini rüütlikslöömist 1931 ja teist korda 1956. Mõlemal korral pani välisministeerium sellele otsusele veto: Chaplini väidetavate kommunistlike vaadete pärast ja samuti tema väidetava amoraalsuse pärast: ta oli kaks korda abiellunud 16-aastase neiuga. Kardeti, et Chaplini rüütlikslöömine madaldab rüütliseisust ja kahjustab suhteid USA-ga. Alles 1975 tõsteti 85-aastane Chaplin rüütliseisusse.

1976. aastal valiti ta Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks.

1999. aastal avaldatud edetabeli "AFI's 100 Years...100 Stars" (Ameerika Filmiinstituut) tulemuste põhjal asub näitleja meesstaaride edetabelis 10. kohal.

Kirjandus

• Charles Chaplin. "Minu elulugu", tõlkinud Sirje Ainsaar ja Milvi Tall, Tallinn, Eesti Raamat 1990, 512 lk; ISBN 5-450-01657-3
• Stephen Weissman "Chaplini elu". Tõlkinud Karin Suursalu. Tallinn, Tammerraamat 2010, 272 lk; ISBN 9789949449743

Välislingid

• charliechaplin.com
• Charlie Chaplin andmekogus IMDb (inglise)