Carolina Pihelgas

Carolina Pihelgas (sündinud 24. veebruaril 1986) on eesti kirjanik, tõlkija ja toimetaja.

Ta on ajakirja Looming toimetaja. Varem on ta olnud ajakirja Ninniku toimetaja (2011–2014) ja Värske Rõhu peatoimetaja (2013–2020).^[1]

Pihelgas on õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust ja religiooniantropoloogiat ning kaitsnud aastal 2012 magistritöö teemal "Meieisapalve eesti rahvausundis: lausung ja lausumine (M. J. Eiseni rahvaluulekogude põhjal)."^[2] Kuulub alates 2012. aastast Eesti Kirjanike Liitu.^[3]

Looming

Carolina Pihelgas avaldas oma esimese luulekogu 2006. aastal. "Sõrmemustrile" on 2024. aasta seisuga järgnenud veel viis luulekogu ja üks valikkogu. Pihelga tekstid on enamjaolt proosaluule vormis, mistõttu saab neid vaadelda ka kui lühijutte. ^[4]

Üleminekut luulest proosavormi juurde võib märgata luulekogus "Valgus kivi sees", kus domineerivad miniatuuridele sarnased lüürilised mõtisklused. Carolina Pihelgas ise nimetab kogu "Valgus kivi sees" "luhtunud romaaniks". Pihelgase luulekogudes on oluline seriaalsus ehk luuletekstidest moodustuv tervik.^[5]

2020. aastal ilmus Hasso Krulli koostatud valikkogu "Tuul polnud enam kellegi vastu", mis koondab Carolina Pihelga luuletusi alates 2006. aastast. Lisaks on valikkogus ka seni avaldamata luuletekste. Valikkogu järelsõnas väidab Krull, et Pihelga luules domineerib kolm komponenti: keha, mälu ja müüt. Neid on võimalik märgata pea igas luuletekstis.^[6]

Oma esimese romaani "Vaadates ööd" avaldas Carolina Pihelgas 2022. aastal. Lilli Luugi hinnangul kehtestas Pihelgas debüütromaani ilmumisega end lisaks luuletajale ka prosaistina. Sellegipoolest selgeid piire Pihelga luule ja proosa vahele tõmmata on keeruline.^[7] "Vaadates ööd" on mõneti järg proosaluulekogule "Valgus kivi sees", käsitledes samu teemasid. Pihelga loomingu temaatikat iseloomustavad kirjeldused mälestustest, igatsusest, kodust, vanematest ja lapsepõlvest.^[8]

"Vaadates ööd" räägib ema ja tütre lugu. Ema soovib lähemalt süüvida oma lapsepõlve ja uurida enda päritolu. Sellel teekonnal on talle abiks tütar, kellel on võimalik oma ema kohta rohkem teada saada. Romaan kulgeb erinevate aegruumide vahel: 1940ndate Venemaa, 1970ndad ja nullindad Eestis. "Vaadates ööd" on sageli võrreldud Ene Mihkelsoni loominguga.^[7]

2024. aastal ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas Carolina Pihelga teine romaan "Lõikejoon". Lühiromaanis keskendutakse lähisuhetele ja käitumismustridele, mis kanduvad tegelaste lapsepõlvest edasi täiskasvanuikka. Olulisel kohal on romaanis ruumiline kogemus, tegelaste traumad ja erinevad aistingud. Romaanile loob võlu Pihelga eriline poeetiline ja kujunditerohke keelekasutus. Kriitik Piret Põldver nimetab Carolina Pihelgat selle romaani arvustuses praegusaja üheks vägevamaks proosakirjanikuks.^[9]

Raamatud

Luule

2006 "Sõrmemuster"
2010 "Metsas algavad hääled"
2011 "Õnnekangestus"
2014 "Kiri kodust"
2017 "Pimeduse pisiasjad"
2019 "Valgus kivi sees"
2020 "Tuul polnud enam kellegi vastu" (valikkogu)

Proosa

2022 "Vaadates ööd" (romaan)
2024 "Lõikejoon" (lühiromaan)

Tõlked

2010 Pablo Neruda "Kapteni laulud"
2012 Miranda July "Siin oledki sa kõige rohkem oma"
2012 Tor Ulven "Sinagi kuulud kiviaega"
2014 Konstantinos Kavafis "Kogutud luuletused"
2016 Nikola Madzirov "Valgus ja tolm"
2017 Charles Bukowski "Ikkagi on tore olla Bukowski" (üks tõlkijatest)
2019 Pablo Neruda "Armastusluuletused"
2020 Ilya Kaminsky "Kurtide vabariik"
2022 Ilya Kaminsky "Odessa tantsud"

Lisaks on mitmed luuletõlked ilmunud perioodikas: inglise (Sylvia Plath, Anne Sexton, Rita Dove, Imtiaz Dharker, Carol Ann Duffy, Brian Patten, Mark Haddon, Warsan Shire, Safia Elhillo, Clifton Gachagua, Liyou Libsekal), norra (Gro Dahle, Rune Tuverud, Kristian Bergquist), rootsi (Bo Carpelan, Gösta Ågren, Elis Burrau), taani (Yahya Hassan, Signe Gjessing, Martin Glaz Serup), hispaania (Gabriela Mistral, Octavio Paz, Gloria Gervitz, Roberto Juarroz, Carlos López de Gregori, Clara Janés), katalaani (Jaume Subirana), saksa (Michael Augustin) ja kreeka keelest (Sappho).

Koostaja

2013 "Ma olen Jüri Üdi. Valik üdiluuletusi 1974–1990", koos Hasso Krulliga
2015 "Marie Underi "Sonetid". Viiskümmend tänapäeva luuletajat kõneleb Marie Underiga",koos Hasso Krulliga
2017 "Kivipilvede all. Tekste Värskest Rõhust 2005–2017"
2017 Charles Bukowski, "Ikkagi on tore olla Bukowski", koostanud Carolina Pihelgas, Anna-Magdaleena Kangro ja Hasso Krull
2018 "Sõnad on õhk. 13 intervjuud tänapäeva kirjanikega"
2020 "Hullunud Tartu. Vaikus"
2021 Katrin Väli, "Kasvab tagasi lindudeks: luuletusi 1978-2021", koostanud ja saatesõna Carolina Pihelgas

Tunnustus

2011 – Tartu kultuurkapitali loominguline stipendium
2012 – Gustav Suitsu luulepreemia ("Õnnekangestus")
2014 – ajakirja Keel ja Kirjandus artiklipreemia^[10]
2020 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Valgus kivi sees“)
2020 – Tartu linnakirjaniku stipendium
2020 – August Sanga nimeline luuletõlke auhind
2023 – Stipendium "Ela ja sära"

Nomineeritud auhinnale

2011 – "Metsas algavad hääled" oli üks kuuest Kultuurkapitali luulepreemia nominendist
2015 – "Kiri kodust" oli üks kuuest Kultuurkapitali luulepreemia nominendist
2015 – Konstantinos Kavafise "Kogutud luuletused" oli üks kuuest Kultuurkapitali tõlkepreemia nominendist
2020 – "Valgus kivi sees" oli üks kuuest Kultuurkapitali luulepreemia nominendist
2020 – Pablo Neruda "Armastusluuletused" oli üks kuuest Kultuurkapitali tõlkepreemia nominendist
2023 – "Vaadates ööd" oli üks kuuest Kultuurkapitali proosapreemia nominendist

Isiklikku

Tema isa oli biofüüsik Vello Pihelgas. Carolina Pihelgase elukaaslane on olnud Hasso Krull.

Viited

↑ Värske Rõhu uueks peatoimetajaks saab Carolina Pihelgas, Postimees, 21. august 2013
↑ "Usuteaduskonnas kaitstud magistritööd". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2012. Vaadatud 10. septembril 2012.
↑ Kirjanike Liidu uusi liikmeid Looming 6/2012
↑ Porovart, Laura (26. juuli 2019). "Mälestustes kohaloleku meistriklass". Sirp.
↑ Susi, Joosep (21. november 2023). "Nüüdisluuleruum, 1. Proosaluule". vikerraadio.err.ee. Vaadatud 2. aprillil 2024.
↑ Krull, Hasso 2020. Järelsõna. "Tuul polnud enam kellegi vastu". Tallinn: Kaksikhammas.
↑ ^7,0 ^7,1 Luuk, Lilli (aprill 2023). "Mälujäljed pimeduses". Vikerkaar.
↑ Grigorjeva, Sveta (6. jaanuar 2023). "Tolmust ja naistest". Sirp.
↑ Põldver, Piret (9. veebruar 2024). "Oli see armastus?". Sirp.
↑ Keel ja Kirjandus kuulutas emakeelepäeval välja artiklipreemiad. ERR kultuuriportaal 14.03.2014

Välislingid

Carolina Pihelgase ja Hasso Krulli luuletõlke blogi
Valik luulet. Looming 7/2017
Valik luulet. Vikerkaar 10-11/2018
"Carolina Pihelgas: vaatlen oma raamatutes, mida vägivald inimestega teeb" ERR kultuur, 18. veebruar 2024

[1] Värske Rõhu uueks peatoimetajaks saab Carolina Pihelgas, Postimees, 21. august 2013

[2] "Usuteaduskonnas kaitstud magistritööd". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2012. Vaadatud 10. septembril 2012.

[3] Kirjanike Liidu uusi liikmeid Looming 6/2012

[4] Porovart, Laura (26. juuli 2019). "Mälestustes kohaloleku meistriklass". Sirp.

[5] Susi, Joosep (21. november 2023). "Nüüdisluuleruum, 1. Proosaluule". vikerraadio.err.ee. Vaadatud 2. aprillil 2024.

[6] Krull, Hasso 2020. Järelsõna. "Tuul polnud enam kellegi vastu". Tallinn: Kaksikhammas.

[:0-7] 7,0 ^7,1 Luuk, Lilli (aprill 2023). "Mälujäljed pimeduses". Vikerkaar.

[8] Grigorjeva, Sveta (6. jaanuar 2023). "Tolmust ja naistest". Sirp.

[9] Põldver, Piret (9. veebruar 2024). "Oli see armastus?". Sirp.

[10] Keel ja Kirjandus kuulutas emakeelepäeval välja artiklipreemiad. ERR kultuuriportaal 14.03.2014

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]