Hiireviu
| Hiireviu | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Haukalised Accipitriformes |
| Sugukond |
Haugaslased Accipitridae |
| Perekond |
Viu Buteo |
| Liik |
Hiireviu |
| Binaarne nimetus | |
|
Buteo buteo Linnaeus (1758) | |
 ██ aastaringne kohalolek ██ pesitsusalad ██ talvitusalad | |
Hiireviu (Buteo buteo) on haugaslaste sugukonda viu perekonda kuuluv lind.
Liik kuulub Eestis III kaitsekategooria alla.[2]
Hiireviu rahvapärased nimetused on Eestis ka vihmakull, vihmaviu, viukull,[3] rotikull ja jänesekull.[4]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Hiireviu kehapikkus on 46–57 cm, tiibade siruulatus 100–120 cm.[5][6] Tiiva pikkus on isaslinnul 34–37 cm ja emaslinnul 37–40 cm.[4] Emaslind on märksa suurem kui isaslind.[5] Isaslinnu kehamass on 620–910, emaslinnul 880–1000 grammi.[4] Lääne-Euroopas ja Ida-Aasias on hiireviud suuremad kui Ida-Euroopa, Lääne-Siberi, Vahemere maade ja Atlandi ookeani saarte isendid.[5]
Jalgade ülaosa on kaetud helepruuni sulestikuga, alumine osa ja varbad on paljad ja kollakad, küünised on mustad.[7]
Hiireviul on jässakas keha, lühike saba ja ümar pea. Hiireviu värvus võib piirkonniti varieeruda, kuid tavaliselt on kehapool tumepruun, alaosa aga pruun koos valgete tähnidega.[7] Samuti on tiibade alaküljel lai valge joon, millega ristuvad katkendlikud pruunid triibud. Konksus nokk on tipus must, eestotsast kollakas. Emas- ja isaslindude sulestik on samasugune, kuid emaslinnud on oluliselt suuremad.[8]
Noorlindudel on vanalindudega võrreldes sulestikus rohkeim heledaid toone, eriti pea peal.[8] Nende alapool on tavaliselt ilma põikmustrita, rinnal ja mõnikord kõhu all on tume pikitriibutus. Ülapoolel on silmatorkavad heledad suleäärised. Noorlinnu vikerkest on pruun, nokk ja küünised mustad, vahanahk ja jalad kollased.[5] Noorlindude sulestiku värvus ühtlustub vanalindude omaga, kui nad saavad vanemaks kui 16 kuud.[8]
Lendava hiireviu saab ära tunda tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad niisugused, et nende siruulatus oleks võimalikult suur, seevastu hiireviu tiivad on nii-öelda suure kandepinnaga. Peale selle on hiireviule iseloomulik hääletult mõne lagedama paiga kohal tiirlemine.[7]
Levik ja arvukus
[muuda | muuda lähteteksti]_(2).jpg)
Hiireviu pesitseb Euraasia metsa- ja metsastepivööndis.[4] Lisaks võib teda kohata mõnel Atlandi ookeani idaosa saarel: Assooridel, Kanaari saartel, Madeiral ja Roheneemesaartel. Põhja- ja Ida-Euroopas ning Aasias on hiireviu rändlind, kes talvitub Pakistanis, Indias, Hiina lõunaosas, Indohiina poolsaarel, Aafrika kesk- ja lõunaosas jm.[5][6]
Pesitsusterritooriumi kogupindala on ligi 17,6 miljonit km² ja liigi hinnanguline arvukus on 4 miljonit isendit.[9]
Hiireviu on Eestis kõige arvukam haugaslane, kelle isendite arv sõltub eelkõige peamiste saakloomade (hiirte) arvukusest. Viimastel aastatel on meil hinnatud pesitsevate hiireviude asurkonna suurust 5000–6000 linnupaarile. Meil on hiireviu rändlind, kes saabub märtsi lõpul ja lahkub septembris.[4] Talveks jäävad Eestisse 500–3000 hiireviud.[10]
Neeruti maastikukaitsealal pesitses 1989. ja 1990. aastal 9 paari hiireviusid. See teeb keskmiseks pesitsusterritooriumi suuruseks vaid 133 hektarit. Kõik sealsed pesad leidis Marek Vahula.[11]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]_konnaga_2012.jpg)
Hiireviud toituvad peamiselt väikeimetajatest (hiired, mutid, mügrid), linnupoegadest, roomajatest, konnadest, korjustest, väiksematest värvulistest ja kanalistest (söögiks kõlbavad ka noored kodukanad).[6] Ta sööb ka jäneseid, karihiiri ja linnupoegi.[5]
Saaki jahib hiireviu enamasti avamaastikul, varitsedes metsaserval puu otsas.[7] Ta võib saaki varitseda ka õhus käratult tiireldes.[4]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Hiireviu pesitseb kõrge puu otsas, tavaliselt metsaserva või sihi lähedal.[5] Pesapuuks on tavaliselt kuusk või mänd, harvem lehtpuu. Sama pesa kasutatakse sageli mitu aastat järjest, kusjuures iga pesitsuskorra eel lisatakse pessa värskeid oksi.[4] Pesa ehitatakse jämedatest okstest ja raagudest ning ääristatakse roheliste oksakeste ja kuluga.[5]
Täiskurn valmib aprillis, Ida-Siberis mai algul. Kurnas on 2–4, harva 5 muna. Mune on rohkem siis, kui toitu on rohkem. Munad on kirjud, kastanpruunide tähnidega valkjal või rohekal taustal.[5] Teise kirjelduse järgi on munad valged ja kaetud roostepruunide, kollaste ja hallikate laikudega.[4]
Hauvad mõlemad vanemad, aga emaslind rohkem. Haudumine kestab umbes 35 päeva.[5]
Linnupojad lendavad pesast välja 42–49 päeva vanuselt.[5] Eestis kooruvad pojad mai lõpul ja lennuvõimestuvad juuli algul.[4]
Neeruti maastikukaitseala ühes pesas rõngastas pojad esmakordselt 12. juunil 1982 Avo Mumm. Tegu on vanima hiireviupesaga Eestis, mis püsib puus ja mida viud on kasutanud tänapäevani. Samas pesas lennuvõimestus 1999. aasta juulis (Marek Vahula vaatlus) 5 viupoega.[12]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ (2010). Buteo buteo. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
- ↑ "III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine". www.riigiteataja.ee. Vaadatud 25.04.2011.
- ↑ Hiiemäe, Mall (2016). Väike linnuraamat rahvapärimusest. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus. lk 51
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 "Hiireviu, täiendav info". bio.edu.ee. Vaadatud 25.04.2011.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 "Loomade elu", 6. kd., lk. 134, tahvel 1:9
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "Hiireviu (Buteo buteo)". www.miksike.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.04.2008. Vaadatud 25.04.2011.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 "Hiireviu". bio.edu.ee. Vaadatud 25.04.2011.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 "Hiireviu". www.looduspilt.ee. Vaadatud 25.04.2011.
- ↑ "Common Buzzard Buteo buteo". www.birdlife.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 23.01.2013. Vaadatud 25.04.2011.
- ↑ "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14.12.2011. Vaadatud 21.06.2011.
- ↑ Marek Vahula, "Mägede Linnud". Voldik. Rakvere. 2010
- ↑ Marek Vahula, "Vanim hiireviu pesa püsib puus". Eesti Loodus. 9.2012
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hiireviu |
 |
Vikisõnastiku artikkel: hiireviu |
- Hiireviu andmebaasis eElurikkus
- Hiireviu pesakaamera 2016
