Antifon
 |
|
Antifoon ehk antifon (kr ἀντίφωνον, ἀντί 'vastas' + φωνή 'hääl') on üldjuhul proosatekstiline kompositsioon lääne kirikulaulus, mis enamasti on seotud teatava psalmi või kantikumi laulmisega.
Tunnipalvuse repertuaaris valdavas osas miniatuurne ja lihtsa meloodikaga (nt vespri psalmi antifoon), aga esineb ka pikemaid ja keerukama meloodikaga (nt Maarja kiituslaulu antifoonid), missarepertuaaris on valdavalt keskmised (nt communio ehk armulaualaulu antifoonid) ja pikad antifoonid (nt introitus ehk algussalmide antifoon; lääne kirikulaulus on antifoon reeglina proopriumi ehk vastavalt kirikuaastale muutuva tekstikorpuse osa ja ladina kirikulaulus ulatub antifoonide repertuaar tuhandetesse üksustesse. Esineb eraldi kategooriaid, nt „O antifoonid“ ja „maarjaantifoonid“. Antifoon võib olla ka täiesti iseseisev muusikaline kompositsiooni, nt maarjaantifoon „Salve Regina“. Esineb ka stroofilise värsstekstiga antifoone, nt riimitud tunnipalvuses (rhymed office).
Ida kirikulaulus on antifoonil täiesti teistsugune tähendus. Antifoon on muusikaline osa jumalateenistuses, mida lauldakse antifonaalselt. Antifooni võib nt leida kolmest laulust koosneva muusikalise osana armulaualiturgia alguisast, aga ka tunnipalvustes, kus see tähendab antifonaalselt lauldud psalmi.
Antifooni mõiste on lääne kirikulaulus ambivalentne, sest seda terminit on erinevatel perioodidel mõistetud erinevalt. Antifoon on nimetuse saanud antifonaalsest laulmisest ehk „millestki, mida laulavad vaheldumisi kaks koori“. Psalmi esimene salm muutus iseseisvaks vormiosaks, mis tänapäevases praktikas kõlab lauldud psalmi alguses ja lõpus. Teatud perioodil ja kohati ka täna lauldakse antifooni ja psalmi või kantikumi salmide vahele. Tänapäevani lauldakse nii invitatooriumi antifooni matutiini ehk ööteenistuse alguses. Sellega tekib responsoriaalsele laulmisele sarnane refrääniline komponent. Oluline on aga tähele panna, et responsoriaalsel laulmisel on refrään defineerivaks tunnuseks, aga antifonaalsel laulmisel mitte.
Kristlikus liturgias kasutatav laulutüüp, kus vaheldumisi laulavad kaks koori (katoliku ja õigeusu kirikus) või vaimulik ja kogudus (luteri kirikus).
Katoliku kirikus on see Gregoriuse koraal, tavaliselt psalmitekstiga.