Ankur

See artikkel on vahendist, millega ujuvat eset paigal hoitakse; elektrimasina ankru kohta vaata artiklit Ankur (elektrotehnika); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Ankur (täpsustus).

---

Traditsiooniline admiraliteet-tüüpi risttokiga ankur 18.-19. sajandi vahetusest (muuseumis)

Ankur on piisava raskusega või haakuvusega ese, mille keti või trossi (merenduskeeles otsa) abil veekogu põhja laskmisega hoitakse paigal vabas vees ujuvat laeva, ujuvvahendit või muud ujuvat eset.

Vees trossi (otsa) küljes kaasa ujuvat ja vee takistuse mõjul laeva või muu ujuvvahendi triivi tuules ja laines vähendavat eset nimetatakse triivankruks või tormiankruks.

Ankrud

Holli ankru joonis. a – säär, b-b –tokk, c – seekel, d – käpp, e – küüs

Väike kokkupandav klapp-tragiankur

Ankrud jagunevad vastavalt üldotstarbele põhjaankruteks, mis on mõeldud ujuva objekti paigal hoidmiseks ja lisaks ujuvateks triivankruteks, mis on mõeldud ujuva objekti stabiilsuse säilitamiseks ja triivi vähendamiseks lainetuses või tuules.

Põhjaankrute põhitüüpe

• Admiraliteedi ankur – traditsiooniline ajalooline risttokiga ankur, mida tänapäeval võidakse kasutada vanemate väikeste laevade varuankruna
• Holli ankur – põhiliselt suurtel laevadel kasutatav
• Danforth ankur – põhiliselt suurtel laevadel ja ka väikelavadel kasutatav
• Matrossovi ankur – sõjalaevadel kasutatav
• Seenankur – pikemaajalisel kinnitamisel ja allveelaevadel kasutatav
• Bruce- ehk trefoilankur – peamiselt väikelaevadel kasutatav
• Delta- ehk sahkankur – väikelaevadel kasutatav
• Tragiankur – pikemaajaliseks või kiireks ja tugevaks kinnitamiseks kasutatav mitmekäpaline
• Klapp-tragiankur – väikelaevadel ja paatidel kasutatav ja kergelt kokkupandav

Pikema kestusega kasutuse eesmärgil hoopis põhja uputatavat betoonelementi. Sellist pikemaajaliseks kasutamiseks mõeldud hea pidavusega ankrut nimetatakse ka surnud ankruks.

Praktiliselt võib sõltuvalt vajadusest, asjaoludest ja tingimustest kasutada käepärase lihtsa ankruna ka kivi, liivaga täidetud anumat või näiteks hammasratast. Sellise lihtsa "raskusankru" puuduseks on vajalik suurem mass võrreldes spetsiaalselt konstrueeritud haakuva ankruga ja ebakompaktsus.

Ankru kaal

Ankru pidavus tagatakse lisaks ankru kujule ankru piisava kaaluga ja vastavalt vee sügavusele välja lastava ankruketi või ankruotsa kaaluga. Väikese laeva või paadi ankruots (ankruliin) ei tohiks olla ujuvast materjalist ja sellele on soovitav lisada ankru juurde alg-raskuseks lühike (sõltuvalt aluse suurusest u 1–3 m) ketijupp.

Väiksemale laevale sobiva ankru ligikaudse massi saab arvutada valemiga:

Laeva pikkus meetrites + laeva laius meetrites + laeva mass tonnides = ankru mass kilogrammides.

Näiteks: kui laeva pikkus on 10 m, laius 3 m ja mass 7 t, siis sobiva ankru mass on 20 kg.

Ankruotsale ketijupi lisamisega on võimalik üldjuhul ankru valemijärgset massi (ja ka suurust) vähendada.

Ankruseadmed

Väiksema laeva ankrupeli. Ankrukett jookseb välja otse teki-klüüsist ilma vahetoruta

Suure laeva ankrupeli

Ujuvvahendi ankruseadme eesmärk on tagada ankru hõlbus veeskamine ja hiivamine ning kinnitumine. Paatidel ja väikestel kergetel laevadel eraldi ankruseadet sageli pole, kuid suurematel ja raskematel on see praktiliselt vältimatu. Ankruseadmed jagunevad ehituslikult põhiliselt:

• ankrupelid – kerimine toimub horisontaalasendis (külili) paikneva vints-trumliga
• ankrukepslid – kerimine toimub vertikaalasendis (püsti) paikneva vints-trumliga.

Laeva vööri läbilõige-mudel ankruseadmetega

Jõuajamilt ja teenindamiselt on ankruseadmed:

• mehaanilised – mootoriga, tänapäeval tavaliselt elektri- või hüdroajamiga
• manuaalsed – käsiväntade või -hoobadega (väiksematel alustel).

Lisaks jõuajamile kasutatakse ankru kindlaks kinnitamiseks üleval-asendis ketipidurit ning täiendavalt võidakse keti ümber lõtkuga kinnitada ketikonn. Ankur tõstetakse ja fikseeritakse tavaliselt säärega laeva vööris asuvasse hoidikusse ehk ankruklüüsi, millest viib tavaliselt ankruseadmeni (ketipidurini) või tekile ankrutoru. Kui ankruklüüs koos ankruga asub laeva pardas vastava suurusega süvend-sisselõikes, nimetatakse seda ankruniššiks.

Laeva või muu aluse ankruketi minimaalne pikkus on määratud ehitusliku klassifikatsiooni alusel. Kindla vahekauguse tagant värvitakse ankruketile vastav hele märge või on vahele ühendatud erikujuline ketilüli (seekel), mis võimaldab määrata välja lastud või jäänud keti pikkust. Ankruotsa pikkus-märgistusena kasutatakse näiteks vastavat riideriba. Ankruketi hoiukohta laeval nimetatakse ketikastiks. Ankruketi lõpp kinnitatakse laeva ketikasti või selle juurde hõlpsalt avatava ketihalsiga.

Ketiratas

Ankurdamine

Suur sõjalaev ankrus vaikse ilmaga

Ankurdumise põhimõte ja ankrupoi

Tavapärase liigendiga ankru haakumine põhjal

Ankru-päevamärk laeva mastis

Ajutise ankurdumise eesmärke võib olla erinevaid. Näiteks laeva sadamasse sisenemise võimaluse ootamine, parema ilma ootamine, puhkamine või parda-abipaadiga maismaal käimine, aluse seadmete-mehhanismide plaaniväline remont või kontroll, varude täiendamine teiselt laevalt, valveülesannete täitmine.

Statsionaarselt ja reeglina "surnud ankrutega" ankurdatakse ujuvkaisid, ujuvdokke, tulelaevu, muuseumlaevu, poisid.

Tavapärane ankurdumine

Ankurdumiseks valitakse tuulte ja lainetuse eest võimalikult kaitstud, laevateest kõrvale jääv ja ankruketi või ankruotsa väljalaskmiseks piisavalt madal, kuid mitte alusele ohtlikult madal koht. Ankurdamiskohal peab olema ka sobilik merepõhja pinnase iseloom. Näiteks kivisele või liivasele põhjale ei pruugi ankur üldse kinnituda. Suurematele laevadele on sadamate läheduses määratud vastavad ankrualad, mis on kantud ka merekaardile.

Sadamates, rannikuvetes ja eriti väikelaevade puhul võidakse kasutada kinnitumise abivahendina ankrupoisid, mis on omakorda kinnitatud tugeva või raske ankru abil veekogu põhjale.

Ankurdamist juhib sillalt tavaliselt laeva vahiohvitser (tüürimees, kapten) ja teostab tekil pootsman. Ankurdamise alustamiseks pööratakse ujuvvahendi vöör esmalt tuule (lainetuse) suunas. Enne ankru vettelaskmist peab veenduma (eriti suurema aluse ja tiheda ümbritseva laevaliikluse korral), et langeva ankru alla ei jää teisi ujuvvahendeid ega inimesi. Ankruketti või ankruotsa tuleb pidamise garanteerimiseks välja lasta vähemalt 4 vee sügavuse pikkust. Ankru külge on hea kinnitada väike ujukpoi, mis jääb märkima ankru asukohta ja võib hõlbustada hiljem ankru hiivamist.

Ankurdamisel tuleb aluse masti heisata kerakujuline ankru-päevamärk, öösel vastavalt ujuvvahendi pikkusele navigatsioonituled:

• kuni 50 m – 1 valge ringtuli;
• üle 50 m – 2 valget ringtuld;
• üle 100 m pikkused laevad peavad lisaks valgustama lampidega oma välistekke.

Pärast ankrusse jäämist tuleb regulaarselt jälgida ja kontrollida maamärkide peilimise või elektroonilise positsioneerimissüsteemi abil, et ankur ei lohiseks põhjal ja laev ei triiviks ankrul.

Paatide ja väikeste laevade ankruid koos ankruotsaga võidakse mõnikord kasutada ajutiselt ka pehme põhjaga ranna ja soodsa ilma puhul (tavapäraste kinnitusotste asemel) otse kaldasse kinnitumiseks.

Ankru hiivamisel tuleb kett või ots enne vastavasse hoidikusse (ketikasti) paigutamist puhastada, et sinna satuks vähem mustust ja kett või ots säiliksid paremini.

Ankurdamine kahe ankruga

Manööver kahe ankruga vöörist ankurdades

Stabiilsemaks ankurdumiseks võidakse veesata kaks ankrut, mis jäävad vöörist veesates kettidega täisnurga all teineteisest eemale. Kahe ankru veeskamisel lastakse esmalt põhjale üks ankur, siis tehakse esimese ankru ketti mööda põhja kaasa lohistades manööver teise ankru veeskamise kohale, veesatakse teine ankur ja lastakse laeval triivida allatuult, kuni mõlema ankru ketti on välja antud võrdsel määral ja ketid on sirgunud. Merevägedes on sageli kasutatud sellist ankurdamisviisi ka suuremates sadamates, kus kai äärde jääb vaid laeva ahter. See hõlbustab kiiret kai äärest eemaldumist.

Lisaks võidakse stabiilsesse asendisse ankurdada kahe ankruga niit, et üks ankur jääb vööri-, teine ahtri suunas. Kui ahtrist pole võimalik eraldi ankrut välja lasta, kinnitatakse vöörist välja lastav ja tahapoole ulatuv merepõhjal olev teine ankrukett tugeva kinnitusotsa abil laeva ahtri külge.

Ankru sümbolistlik tähendus

Ankur kui üldine kultuuriline sümbol

Ankur on sümboolset tähendust omanud juba sajandeid, kuna vanemas merenduses olenes tihti just sellest laeva saatus ja meeskonna elu. Seega sümboliseeris ankur turvalisust, stabiilsust, jõudu ja lootust. Briti muuseumis oleva etruski mündi ühele küljele on graveeritud ankur, teisele kaarikuratas.

Vanas Egiptuses kasutati ankrut naiselikkuse ja mehelikkuse kujutamiseks – alumine kumer osa sümboliseeris naiselikkust – naiselikku kumerust või kuusirpi, mis on samuti olnud naiselikkuse sümbol. Samas sümboliseeris püstine osa mehelikkust. Koos sümboliseerid need naiselikkuse ja mehelikkuse loovat jõudu

Renessansiaja kunstis esinesid ankur ja delfiin sümbolitena tihti koos. Delfiin sümboliseeris kiirust ning muretut edasiliikumist, samas ankur tähistas stabiilsust ja kahe jalaga maa peale jäämist. Kombineerituna tähistasid need tasakaalu kiire tegutsemise ja mõistlike otsuste vahel.

Nii minevikus kui tänapäeval on ankur olnud populaarne tätoveeringutel kasutatav sümbol. See on sümboliseerinud tugevat sidet merega, samuti jõudu, vastupidavust ja lootust. Tihti olid sellised tätoveeringud just kogenumatel meremeestel. Minevikus tähendas ankrutätoveering ka seda, et see meremees oli seilanud Atlandi ookeanil.

Tänapäeval sümboliseerib ankur eelkõige merendust, esinedes tihti merega seotud asutuste ja organisatsioonide sümboolikas (nt Eesti Merevägi, Rahvusvaheline Mereorganisatsioon). Samuti on ankur seotud stabiilsuse ja kindlustundega ("ankrusse heitma" – stabiilsesse eluetappi jõudma).

Ankur kristlikus ja varakristlikus kultuuris

Varakristlikus kultuuris oli ankur soositud sümbol. Kuna Rooma impeeriumi aegadel esines perioode, kus kristlasi rängalt taga kiusati, pidid nad oma uskumusi varjama. Ankrut, mille ülemine osa meenutab risti, kasutati risti varjatud sümbolina (ankurrist). Varakristlikus kultuuris oli ankur lootuse ja lunastuse sümbol. Tihti kombineeriti ankrut kaladega, kes sümboliseerisid Kristust.

Lisaväärtuse andis ankrule kui sümbolile see, et tagurpidi keeratuna moodustus temast Antoniuse rist – kreeka tähe tau kujuline rist.

Ankur on stabiilsuse sümbolina esinenud ka Uues Testamendis, kus lootust lunastusele kutsutakse "hinge ankruks".

„Et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse...“

– Uus Testament, He 6:18–19

Tuntud on ankru kasutamine kolmikus "usk, lootus ja armastus" lootuse sümbolina (usku sümboliseerib rist, armastust süda). Tavaliselt kasutatakse ankru kujutamisel selles kolmikus valget värvi. Selle põhjal on kujunenud näiteks Camargue'i rist Prantsusmaal. Ka "usk, lootus ja armastus" kui kolmik on pärit Uuest Testamendist.

„Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus.“

– Uus Testament, 1Kr 13:13

Ankur on püha Klemensi sümbol, kuna legendi järgi hukati püha Klemens keisri käsul nii, et visati ankru külge seotuna Musta merre. Sellepärast tuntakse ankrut, kui seda kasutatakse ristiusus sümbolina, ka püha Klemensi ristina.

Ankrut on tõlgendatud ka kui neitsi Maarja ja Kristuse sümbolite ühendamist: alumine osa meenutab noorkuud, mis on Maarja sümboliks (laiemalt võttes on Kuu muistne naiselikkuse sümbol, mille kristlus üle võttis ja kohandas), samas kui ülemine osa on rist ehk Kristuse sümbol.

Ankur heraldikas

Ankrut on kujutatud perekond Gernet' vapil.

Vaata ka

• Vöör
• Sildumine

Välislingid

• Ankur Merevikis