Staabi- ja sidepataljon

Staabi- ja sidepataljon
Staabi- ja sidepataljoni embleem
Tegev	21. november 1918 – 1. oktoober 1940 Taastatud 29. oktoobril 1993
Riik	Eesti
Kuuluvus	Eesti kaitsevägi
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon
Osa	Diviis
Garnison/staap	Ämari tee 11-9, Ämari, 76102 Harju maakond
Tähtpäevad	21. november 1918
Ülemad
Praegune ülem	kolonelleitnant Veiko Raaper

Staabi- ja sidepataljon (varem staabi- ja sideüksuste väljaõppekeskus, üksik-sidepataljon) on Eesti kaitseväe diviisi koosseisu kuuluv pataljonisuurune väeüksus, mille ülesandeks on kaitseväe juhtimisstruktuuride sideühenduste tagamine ja sidealane väljaõpe. Staabi- ja sidepataljoni kutsutakse tihti lühidalt Sidepataljoniks.

Pataljon paikneb Ämari Lennubaasis.

Alates 2023. aasta 31. juulist on Staabi- ja sidepataljoni ülem kolonelleitnant Veiko Raaper.

Ülesanne

Staabi- ja sidepataljoni ülesanne rahutingimustes on tagada üleriigiliselt kaitseväe peastaabi, väeosade ja Kaitseliidu vaheline side ning oma alluvusse kuuluvate sõjaaja ja reservüksuste ettevalmistamine. Lisaks peab pataljon tagama kaitseväele strateegilise side- ja infotehnoloogilise toetuse ning ellu viima kaitseotstarbelise side, infotehnoloogia ja elektroonilise sõja arendusprojekte. Pataljon vastutab objektikaitse, korrapidamis- ja vahiteenistuse korraldamise eest väeosas ja kaitseväe peastaabis. Sõja ajal ei asu sidepataljon eesliinil, vaid tagab võitlevate üksuste ja peastaabi vahelise side.

Struktuur

Staabi- ja sidepataljon kuulub diviisi koosseisu. Pataljon koosneb staabist, sidekoolist, staabikompaniist, sidekompaniist ja staabikaitseteenistusest.

Ülemad

Üksik-sidepataljoni ülemad

• 10. november 1993 – 1. oktoober 1994 kolonelleitnant Eldor Luhaväli (eluaastad 1933-1996)
• 1. oktoober 1994 – 16. jaanuar 1995 nooremleitnant Leo Oja
• 16. jaanuar 1995 – 7. juuli 1997 kapten Artur Suzik
• 7. juuli 1997 – 12. oktoober 1998 leitnant, hiljem kapten Ilmar Tamm
• 13. oktoober 1998 – 3. mai 1999 leitnant Leo Oja
• 3. mai 1999 – 21. juuni 2004 major, hiljem kolonelleitnant Urmas Pau
• 22. juuni 2004 – 31.detsember 2006 major Vitali Lokk
• 1. jaanuar 2007 – 10. juuli 2008 major Andres Hairk
• 11. juuli 2008 - 31. detsember 2008 kolonelleitnant Veikko Kannel

Staabi- ja sidepataljoni ülemad

• 1. jaanuar 2009 – 1. august 2011 kolonelleitnant Veikko Kannel
• 1. august 2011 – 23 juuli 2012 kolonelleitnant Andres Hairk
• 23. juuli 2012 – 21. juuni 2013 major Aleksei Latt
• 21. juuni 2013 – 1. august 2018 kolonelleitnant René Innos
• 1. august 2018 – 23. Juuli 2021 kolonelleitnant Priit Averkin
• 23. Juuli 2021 -- 31. Juuli 2023 kolonelleitnant Taavi Otsalainen
• 31. Juuli 2023 -- .... kolonelleitnant Veiko Raaper

Ajateenijate väljaõpe

Sõduri baasväljaõpe on kõikidel sõduritel ühine. Pärast baaskursuse läbimist suunatakse osa sõdureid nooremallohvitseri väljaõppesse ja osa autojuhikursustele. Sõdurite edasine õpe on kompaniides erinev. Sidekompaniis keskendutakse sidealasele väljaõppele, sõdureid õpetatakse püstitama raadio- ja kaabliühendusi võimalikult kiiresti ja korrektselt. Staabikompanii keskendub staabi püstitamise ja turvamise oskusele.

Sümboolika

Staabi- ja sidepataljoni vapilinnu jalge ees paiknevad nooled sümboliseerivad elektrit, tähed pea kohal eri side liike: telefon, telegraaf, raadio, signaalvahendid, postituvid ja sidekoerad.

Staabi- ja sidepataljon on üks väheseid väeosi, millel on säilinud originaallipp. Praegu asub see Viimsis, Eesti Sõjamuuseumis – Kindral Laidoneri Muuseumis.

24. mail 1930 anti Vabaduse platsil sidepataljonile pidulikult üle väeosa lipp. Annetajad olid Järva maavalitsus, Paide ja Türi linn. 1940. aasta sügisel, kui okupatsioonivõim oli asunud hävitama Eesti Vabariigi relvajõude, viis leitnant Leonhard Hindoala salaja sidepataljoni lipu oma pruudi Liidia Mägi juurde hoiule. Liidia hoidis lippu võõrvõimude eest peidus aastakümneid ning kui Eesti Vabariigi iseseisvuse püsimises ei olnud enam kahtlust, julges proua Mägi tuua lipu avalikkuse ette. 30. juunil 1998 annetas ta lipu Eesti Sõjamuuseumile – Kindral Laidoneri Muuseumile.

Pataljoni aastapäeval, 21. novembril 1994 kinkis president Lennart Meri staabi- ja sidepataljonile taas lipu, mis oli originaali ligilähedane koopia. Ligilähedaseks sai pidada annetatud lippu sellepärast, et polnud veel teada esimese lipu säilimine.

21. novembril 2006 andis Järva maavanem sidepataljonile üle väeosa originaallipu täpse koopia ning 1994. aastal annetatud lipp anti 23. juunil 2008 hoiule Järvamaa Muuseumile.

Traditsioonid

Pataljoni sünnipäeva tähistatakse 21. novembril. Igal aasta 21. juunil viiakse pärg Raua tänava kooli juurde, et mälestada sõdureid, kes langesid seal 1940. aastal punaväelaste ja sidepataljoni sõdurite vahel peetud lahingus. Vabariigi aastapäeval ja võidupühal viiakse pärjad kindralite kalmudele Kaitseväe kalmistul.

Sport

Staabi- ja sidepataljon on edukas spordis, olles korduvalt võitnud Kaitseväe meistrivõistlused. Paljud endised ja praegused Eesti tippsportlased on kuulunud pataljoni koosseisu. Eesti noored tippsportlased saavad oma ajateenistuse läbida sidepataljoni spordirühmas, kus neile tagatakse võimalus jätkata sporditegemist, nii et nende sportlaskarjääri ei tekiks kaitseväeteenistuse tõttu auk.

Staabi- ja sidepataljoni saavutused erinevates võistlustes on eeskujuks ka teisele Kaitseväe üksustele, nimelt kuulub pataljonile Kaitseväe meistrivõistluste esimene koht aastatel 2005, 2006, 2007, 2008, 2009, 2010, 2012 ja 2015. Staabi- ja sidepataljonis on jõusaal, võrk- ja korvpalliplats ning takistusriba, kuigi neid võiks renoveerida ja juurde ehitada. Staabi- ja sidepataljonis on aega teeninud paljud tippsportlased, nende hulgas Indrek Sei, Raiko Pachel, Dmitri Budõlin, Ain-Alar Juhanson, Andrus Värnik, Raio Piiroja, Margus Hunt ja paljud teised. Samuti on staabi- ja sidepataljoni koosseisus kehakultuuri- ja spordiarenduskeskuse spordirühm, kuhu kuuluvad Heiki Nabi, Tõnu Endrekson, Kaspar Taimsoo, Andrei Jämsä, Marko Albert ja Ainar Karlson. Selle suuruse ja komplekteerituse spordialade lõikes määrab Kaitseväe juhataja arvestades Kaitseväe, riikliku ja rahvusvahelise saavutusspordi vajadusi.

Ajalugu

Sidepataljon luges oma sünnipäevaks Tallinna traadita telegraafi ehk sädetelegraafijaama tegevuse alustamist 21. novembril 1918, eraldi pataljoniks sai sidepataljon 15. märtsil 1924. Pärast Eesti okupeerimist sidepataljon likvideeriti 1. oktoobril 1940, nii selle ohvitserid kui ka vara arvati Punaarmee koosseisu. Sidepataljon taasasutati üksik-sidepataljoni nime all vabariigi valitsuse otsusega 29. oktoobril 1993.

Eesti okupeerimisel 21. juunil 1940 toimus pataljoni ja sõjaväeosa üle võtma tulnud eesti kommunistide, Nõukogude vägede ja Eesti sõjaväelaste vahel Sidepataljoni lahing, kus hukkus kaks Eesti sõjaväelast.

Ehitisi, mida pataljon kasutab, nimetati sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal Ülemiste kasarmuteks. Kasarmud on ehitatud enne Esimest maailmasõda ja neis asus Tsaari-Venemaa sõjaväe koosseisus Dvinski (Dünaburgi) 91. polk. Tsaaririik lagunes, võimu haarasid enamlased, eestlased tegid ühiskonda lagundavas punase revolutsiooni tingimustes katse luua rahvusväeosad, ka need kasutasid senise Dvinski polgu kasarmuid. Sidepataljon kolis nendesse kasarmutesse 1928. aastal.

1917. aasta detsembrist kuni 5. aprillini 1918 tegutses 1. Eesti jalaväediviisi juures väikesekoosseisuline insenerirood. Kui Eestisse saabusid keiserliku Saksamaa okupatsiooniväed, demobiliseeriti eestlaste väeüksused. Sakslaste taandudes ja Punaarmee pealetungi oludes tuli taas asuda Eestit kaitsma ning 21. oktoobril 1918 lõi muude üksuste kõrval tollane Sõjaministeerium Tallinna Traadita Telegraafijaama, mida juhtis ülemleitnant Friedrich Olbrei. See päev on nüüd staabi- ja sidepataljoni asutamiskuupäev. Üksus muutis mitu korda nime, ent põhifunktsioon oli üks – tagada side tagala ja rinnete vahel.

15. märtsil 1924 liideti raadioside ja traatüksused Sidepataljoniks, mis kasutas 1928. aastani Mäekasarmuid (praegune Eesti Rahvusvaheline Kool, Juhkentali tn 18). Toonases väeosas olid olemas õppe-, töö- ja raadiokompanii ning helgiheitjate ja telegraaf-telefonikompanii. Juhuks, kui tehnika alt vedas, olid olemas tuvipost ja sidekoerad kulleritööks ja kaabliveoks lahinguväljal.

1. detsembril 1924 nurjati allohvitser veebel Artur Teeri juhtimisel riigikukutajate katse hõivata väeosa relvastus ja tehniline park. 1940. aastal oli allohvitser Teer üks esimesi arreteerituid ning mõrvatuid.

24. mail 1930 andis riigivanem Otto Strandmann sidepataljoni ülemale kolonelleitnant Friedrich Kapsile üle pataljoni lipu. Okupatsioonivõimu ajal lipp ei kadunud ega hävinud, vaid tänu leitnant Hindoalale suudeti see päästa ja 57 aastat peitis lippu oma kodus proua Lydia Mägi. Praegu eksponeeritakse originaallippu Eesti Sõjamuuseumis – Kindral Laidoneri Muuseumis ning pataljon kasutab selle lipu koopiat.

1940. aastaks oli Sidepataljonist saanud kaasaegne, kõigile standarditele vastava tehnikaga väeosa. Riigipööre tõmbas tulevikule kriipsu peale. 1940. aasta juuni keskel saadi korraldus anda Ülemiste kasarmud üle okupeerivale Punaarmeele. Vastumeelselt koliti Raua tänaval asuvasse koolimajja, kus 21. juunil oli väeosa sunnitud loovutama oma relvastuse.

Kui kommunistid aga hakkasid konfiskeerima ka sõdurite isiklikke esemeid, saapaid ja kelli, löödi nad pataljoni ruumidest välja. Selleks ajaks, kui riigikukutajad tagasi jõudsid, olid sõdurid leidnud mobilisatsioonivarud ning uuesti relvastunud. Tulevahetuses sai üks ajateenija raskelt haavata, ent kommunistid sunniti taganema. Tagasi tulid nad juba koos punaarmeelastega ja kuue soomusmasinaga – nüüd asuti koolimaja ründama raskekuulipildujate tule toetusel. Tulevahetus kestis paar tundi, sidepataljonlaste hulgas oli üks hukkunu ja kolm haavatut, punaväelaste ja mässajate hulgas oli kümmekond hukkunut. Surma sai nooremseersant Aleksei Männikus, haavadesse suri hiljem ka reamees Johannes Mandre.

30. septembrist 25. detsembrini 1940 formeeriti sidepataljonist üksik-sidepataljon, mis kuulus Punaarmee eesti 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse koosseisu ning tegi kaasa 1941. aasta ränga taandumise Venemaale.

Eesti kaitsejõudude sideüksus taasmoodustati peastaabi sidekompanii näol, mis asus Kosel ning kuhu kuulusid 22 ajateenijat. 29. oktoobril 1993 taasmoodustati Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega üksik-sidepataljon. Väeosa ülemaks määrati kolonelleitnant Eldor Luhaväli. Samal ajal võeti üle Ülemiste kasarmud, mille seisukord oli pärast Nõukogude armee lahkumist halb.

Pataljoni aastapäeval 21. novembril 1994 annetas president Lennart Meri staabi- ja sidepataljonile uuesti lipu, mis oli originaali ligilähedane koopia. Ligilähedaseks peeti annetatud lippu sellepärast, et polnud teada, et esimene lipp oli säilinud.

Seoses kaitsejõudude ümberkorraldamisega Eesti kaitseväeks sai ka üksik-sidepataljon 1. jaanuaril 2009 uue nime – staabi- ja sidepataljon. Alates 1. augustist 2018 kuulus see küberväejuhatuse alluvusse.

Välislingid

• Staabi- ja sidepataljon kaitseväe kodulehel