Somme'i lahing

See artikkel räägib 1916. aasta Briti-Prantsuse ühispealetungist Esimeses maailmasõjas; samanimeliste kohta vaata lehekülge Somme'i lahing (täpsustus).

---

Somme'i lahing
Osa Esimese maailmasõja läänerindest
Toimumisaeg	1. juuli – 18. november 1916
Toimumiskoht	Somme'i jõgi, Somme, Prantsusmaa 50° 1′ 0″ N, 2° 41′ 0″ E
Tulemus	Kumbki pool ei saavutanud märkimisväärset edu
Osalised
Briti Impeerium Austraalia Bermuda Kanada India Newfoundland Uus-Meremaa Lõuna-Aafrika Lõuna-Rodeesia Ühendkuningriik Prantsusmaa Saksa Keisririik
Väejuhid või liidrid
Douglas Haig Ferdinand Foch Henry Rawlinson Émile Fayolle Hubert Gough Joseph Alfred Micheler Baieri kroonprints Rupprecht Max von Gallwitz Fritz von Below
Jõudude suurus
1. juuli 390 000 (13 diviisi) 330 000 (11 diviisi) Juuli – november 1 530 000 (50 diviisi) 1 440 000 (48 diviisi) 1. juuli 315 000 (10 1⁄2 diviisi) Juuli – november 1 500 000 (50 diviisi)
Kaotused
ca 420 000 ca 200 000 ca 434 000– 500 000

Inglased kaevikus Somme'i lahingus

Somme'i lahing toimus Esimeses maailmasõjas 1916. aastal prantslaste, inglaste ja sakslaste vahel.

Somme'i lahing peeti 1. juulist 18. novembrini 1916 Somme'i jõe kallastel Põhja-Prantsusmaal. Inglased ja prantslased ründasid kokku 86 diviisiga, sakslastel oli vastas 67 diviisi. 15. septembril kasutasid inglased Somme'i lahingus esimest korda tanke. Liitlaste pealetung takerdus ja nad kaotasid 794 000, sakslased 538 000 meest (nende hulgas nii hukkunud, haavatud, vangivõetud kui ka teadmata kadunuks jäänud). Kumbki pool ei saavutanud edu. See oli suurima võitlejate arvu ja kõige suuremate inimkaotustega lahing Esimeses maailmasõjas.

Tank Mark I

Tank Mark I

Tankid töötati välja väga salajastes tingimustes. Nimetust "tank" kasutati julgeolekukaalutlustel ("tank” tähendab inglise keeles paaki, tsisterni), et petta vastase luuret ja mitte ära anda selle masina peamist eesmärki. Ametlikes dokumentides räägiti ainult aparaadist, mis transpordib Vene vägedele vett. Kõige esimene tankimudel oli Mark I ning esimest korda kasutati seda Somme'i lahingus 15. septembril 1916. Vägedel olemasolevast 49-st Mark I tüüpi tankist oli liikvel ainult 18 ja lahingus osales neist ainult 5.

Kui Mark I ilmus lahingus, siis kõigepealt see andis psühholoogilist mõju vastasele ja kui masinad jõudsid sakslaste kaevikuliinini, siis nad olid juba tühjad, kuna sakslased ei teadnud, kuidas neid tõrjuda. Masina peal olid kuulipildujad ja 57 mm kahur. Masina soomus pidas vastu ainult käsitulirelvadele ning sakslased said üsna varsti aru, et tanke saab kahjustada kaudtule ja käsigranaatidega.

Tankide vähesuse tõttu ei saavutatud rindel täielikku läbimurret. Sellegipoolest ilmnesid uue tehnika võimalused ja oli selge, et tankidel on sõjapidamises suur tulevik. Seega tuli hakata mõtlema, kuidas neid arendada ja efektiivselt kasutada.

Planeerimine ja ettevalmistused

Operatsioon Somme'i jõel – üks element Antanti plaanist 1916. aastal, mille käigus pidi toimuma koordineeritud pealetungid Venemaa, Itaalia ja Prantsusmaa sõjateatris. Chantilly konverentsil otsustati, et Vene ja Itaalia väed alustavad pealetungi 15. juunil ning Prantsuse ja Britti väed 1. juulil 1916.

Plaan oli vastu võetud 10. veebruaril ning kolme Prantsuse ja kahe Briti armeega alustati pealetungi eesmärgiga purustada sakslaste väed Põhja-Prantsusmaal. Verduni lahingu tõttu kaotas Prantsusmaa kümneid diviise ning Somme'i plaani hakati korrigeerima. Pealetungirinde pikkus lühendati 70 kilomeetrilt 40 kilomeetrile ja peamine roll oli Briti 4 armeel ja 6 Prantsuse armeel saavutada toetus löök. Üldise juhtimisega tegeles kindral Foch.

Operatsiooni plaan oli nagu raske ja veniv lahing, mille mõte oli sakslaste kaitse läbimurdmine aste astme kaupa ühest piirist teiseni, sellise printsiibiga, et kaudtule üksused puhastavad ja jalavägi pressib peale.

Tehnilised ja materjali ettevalmistused toimusid 5 kuud, mehitatud oli vajalik infostruktuur, iga suurtüki relva kohta oli mürsu kogus 1700 kuni 3000. Kaudtule relvade läbimurde ajal oli ligikaudu 3500. Üle 300 lennuki ja paralleelselt üksustega läbisid taktikalisi ettevalmistusi, kuidas teostada rünnakuid kaudtule toetusega.

Sakslaste kaitsest läbimurde lõik oli mehitatud 2 armee poolt, keda juhtis kindral von Below. Sakslastel oli piisavalt aega, et oma kaitsepositsioonid ette valmistada. Sakslased jõudsid ehitada betoon punkrid, tugipunktide süsteeme, iga positsioon oli kaetud 30-40 meetrise lõiketraadiga ja suur rõhk oli pandud kuulipilduja pesadele.

Lahingu käik

1. juuli alustasid liitlased pealetungi sakslaste kaitseliinile pärast viiepäevast kaudtule ettevalmistust (umbes 1,6 miljonit mürsku). Liitlaste kaudtule eesmärk oli hävitada sakslaste kaitsetõkkeid ja suruda maha sakslaste kaitse eesliini, et liitlased saaksid kerge vaevaga sakslaste kaitseliinile sisse. Lisaks sellele pidi Briti armee 46 ja 56 pataljon teostama põhjatiival diversioonirünnakuid eesmärgiga hävitada saksa vägede tagalat ja seeläbi kurnata vastast. Lisaks sellele plaaniti kasutada suitsukatet sakslaste eesmise liini peale, eesmärgiga pimestada sakslasi ja lihtsustada oma pealetungi veelgi rohkem. Pealetungi ajal pidi kaudtuli toetama liitlasi üks etapp eespool ja kui sakslaste eesliinile on sisse rünnatud kannab suurtükk oma kaudtule järgmise liini peale (üks samm edasi). Juba esimesel päeval britid kaotasid 21 tuhat sõdurit ja 35 tuhat haavatut, eriti kõrge number oli ohvitseride seas, kuna nende vorm oli väga hästi eristatav tavalisest sõdurist ja seersandi koosseisust.

Liitlaste plaan ei õnnestunud nagu see oli planeeritud ja tulemuseks oli täielik häving. Liitlaste plaan toetus liiga palju kaudtule üksuste peale, mis ei olnud aga piisav ja olid ebakvaliteetsed mürsud. Suurtükk ei suutnud hävitada sakslaste kaitsetõkkeid ja paljud mürsud mis maha lasti üldsegi ei plahvatanud. Lisaks sai saatuslikuks jalaväe ja kaudtule üksuste vaheline põhimõtteliselt olematu sidevõimekus ja kommunikatsioon.

Planeeritud suitsukate mis pidi toetama liitlaste pealetungi ja pimestama vastast ei olnud sakslaste eesliini peal vaid eesliini ees ja see oli pigem takistuseks liitlasvägedele. Britid olid ise pimedad ja kaotati suunataju ja paljud eksisid suitsu sisse ära. Lisaks sellele kartsid liitlasväed anda käsitulirelvadest kattetuld, sest arvati et võidakse lasta oma üksusi.

Saades aru, et rünnak on ebaõnnestunud, sest sakslaste tõkked on endiselt heas korras ja oodatud tulemust ei saavutatud olid liitlasväed sunnitud taanduma tagasi oma positsioonidele. See info aga ei jõudnud suurtükivägedele ja kaudtuli kandus sakslaste järgmisele liinile jättes eesmise liini ilma maha suruva tuleta. Sakslastel ees oma üksusi ei olnud ja said vabalt tulistada liitlasi ja tapeti rohkelt liitlaste sõdureid (57 tuhat).

Pealetung edenes väga aeglaselt ja suurte kaotustega. Juuli lõpus britid viisid sisse 4 uut diviisi ja prantslased 5. Sakslased hakkasid samuti tugevdama enda vägesid, ning pidi Verdunist osad väed ära tooma, et peatada liitlaste pealetung. Augusti operatsioonis osales juba 51 liitlaste diviisi ja 31 sakslaste diviisi, ning 500 liitlaste ja 300 sakslaste lennukit.

Juulist kuni septembrini vene sõja teatris edenes läbimurre kagu rindes Austria vägede vastu (Brussilovi läbimurre), ning Saksamaa pidi tulema appi Austria armeele ja sakslaste võimalus manööverdada kahe rinde vahelt oli piiratud. Augustis sakslaste reservis oli alles 1 diviis. Saksamaa ei olnud suutlik lahinguid pidama kahel operatsioonil prantsusmaa sõja teatris ja 2 septembril peatasid oma pealetungi Verdunis.

Lahing kestis 18. novembrini, kuid kumbki pool mingit sõjalist edu selles ei saavutanud. Lisaks kasutasid liitlased selles lahingus esimest korda ajaloos tanke kuid halva kvaliteedi ja vähese kogemuse tõttu nad suurt edu lahingus ei toonud.

Lahingu tulemused

Prantslaste ja brittide pealetungi operatsioon Somme'i jõel oli üks kõige suurimatest operatsioonidest Esimeses maailmasõjas. Seda tuntakse kui kogu sõja verisemat lahingut ja Briti armee häbiplekiks. Nelja kuu jooksul lahingus võttis osa 51 brittide, 32 prantslaste ja 67 sakslaste diviisi, kuni kümme tuhat kaudtule relva, umbes üks tuhat lennukit.

Liitlaste vägedel õnnestus tungida läbi rindest 10 km laiusel lõigul sakslaste alale. 17. veebruaril 1917. aastal sakslaste väed oli viidud Hinderburgi liinile, ning seetõttu liitlased said endale suurt ala.

Mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi operatsiooni ajal: prantslased – 204 253 inimest, britid – 419 654 inimest, kokku 623 907 inimest, nendest 146 631 inimest surnud ja lahingus kadunud. Sakslaste kaotuseks hinnatakse 465 000 – 650 000 inimest, nendest 165 055 inimest surnud ja lahingus kadunud. Briti diviisidel enamus sõdurid oli suhteliselt vähe välja õpetatud ja ei olnud kogemust, ning sakslaste diviisides sõdis kaadri koosseis. Sakslaste jaoks need kaotused olid nii suured, et peale Somme'i ja Verduni lahinguid ei suutnud nad enam taastada endist lahinguvõimekust ja vägede moraali.

Taktikaline ettevalmistus operatsiooni alguses oli prantslastel sobilikum pealetungiks, võrreldes brittidega. Kui prantslased suutsid kiiresti edeneda koos kaudtule toetusega sakslaste positsioonidele, siis britid samal ajal olid aeglasemad, sest igal võitlejal oli kaasas liiga kohmakas ja raske varustus, mis kaalus umbes 30 kilogrammi, ning nende üksusi väga hästi tõrjuti kuulipildujaga.

Strateegiline tähtsus

Ajaloolased arvavad, et lahingu strateegiline tähtsus oli selles, et kui sakslaste staap läks kokku maismaal, siis otsustati tugevdada rünnakuid allveelaevadega Atlanti laevastiku vastu, mis omakorda ajendas USA-d liituma Antantiga.

Allikad

• Sheldon, J. (2006) [2005]. The German Army on the Somme 1914–1916 (Pen & Sword Military ed.). London: Leo Cooper. ISBN 1-84415-269-3.
• Sheffield, G. (2011). The Chief: Douglas Haig and the British Army. London: Aurum Press. ISBN 978-1-84513-691-8.
• Philpott, W. (2009). Bloody Victory: The Sacrifice on the Somme and the Making of the Twentieth Century. London: Little, Brown. ISBN 978-1-4087-0108-9.
• Doughty, R. A. (2005). Pyrrhic Victory: French Strategy and Operation in the Great War. Cambridge, MA: The Belknap Press of Harvard University. ISBN 0-67401-880-X.
• Harris, J. P. (2009) [2008]. Douglas Haig and the First World War (repr. ed.). Cambridge: CUP. ISBN 978-0-521-89802-7.
• Wendt, H. L. (1931). Verdun 1916 Die Angriffe Falkenhayns im Maasgebiet mit Richtung auf Verdun als strategisches Problem [Verdun 1916 The attacks by Falkenhayn in the Meuse area towards Verdun as a strategic question] (in German). Berlin: Mittler. OCLC 503838028.
• Andrew Robertshaw (2006) Somme 1 July 1916: Tragedy and triumph (Campaign) ISBN 978-1846030383
• А. И. Дерябин. Первый танковый бой на Сомме. Описание действий танков и схема ТБД. 2016, сборник статей. [ First tank battle in Somme. Description of tank actions and schemes] (In Russian)
• Apocalypse, World War I. TV series made up of 5 French documentaries created by Isabelle Clarke and Daniel Costelle, and narrated by Mathieu Kassovitz.
• The Battle of the Somme. BBC.