Mine sisu juurde

Erich Heckel

Allikas: Vikipeedia
Erich Heckel. Ernst Ludwig Kirchneri maal (umbes 1907)

Erich Heckel (31. juuli 1883 Döbeln – 27. jaanuar 1970 Radofzell, Lääne-Saksamaa) oli saksa maalikunstnik, graafik ja skulptor.[1] Ta oli kunstirühmituse Die Brücke asutajaliige. See ekspressionistidest koosnev rühmitus oli 20. sajandi alguse Saksamaal mõjukas. Erich Heckel on kõige enam tuntud oma maalide ja puulõike meetodi poolest. Tema kunsti võib pidada ekspressionistlikuks.[1]

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Erich Heckeli isa oli raudteeinsener ning see tagas talle mugava lapsepõlve.[2] Erich Heckel oli introvert ja tundliku loomuga poiss.[2] Lapsest saati oli E. Heckel huvitatud arutelust kunsti ja filosoofia teemade vastu.[3] Näiteks keskkoolis tema ja Karl Schmidt-Rottluff, kes oli tulevane Die Brücke liige, astusid kooli väitlusklubisse. Seal nad arutlesid kunstnike ja kirjanduse üle. Enne ülikooli astumist oli tal plaanis hakata luuletajaks või kirjanikuks. Väga vähe on infot selle kohta, kus Erich Heckel õppis maalikunsti ning kas tal oli kunstiga seotud haridust enne ülikooli.

1904. aastal asus Erich Heckel õppima arhitektuuri Dresdeni tehnikakõrgkoolis. Samas koolis käisid ka Ernst Ludwig Kirchner, Karl Schmidt-Rottluf ja Fritz Bleyl, kes hiljem koos Erich Heckeliga moodustasid rühmituse Die Brücke. Die Brücke moodustati tänu sellele, et kunstnikud jagasid ühiseid kunstilisi ja filosoofilisi arusaamu.[3] Mõned ajaloolased on väitnud, et Die Brücke asutamine oli Saksa ekspressionismi algus.[4] Rühmituse eesmärgiks oli teha kunsti, mis oli originaalne ning ignoreeris ka püsti seatud kunsti standardeid nagu näiteks Saksamaal levinud uusromantism.[3]

1910 lõpetas Heckel õpingud Dresdeni tehnikakõrgkoolis, asus tööle Wilhelm Kreisi arhitektuuribüroosse. Die Brückes täitis Hekcel ka näiteks laekahoidja ja sekretär rolli. Hiljem määrati ta rühmituses ka vahekohtunikuks, lahendades grupi siseseid tülisid. 1914. aastal proovis Erich Heckel vabatahtlikult Saksa sõjaväkke astuda, kuid ta soov lükati tagasi, kuna ta oli kõlbmatu. Ta pressis edasi oma sooviga teenida Saksamaad ning talle anti see võimalus. Ta määrati kiirabiüksusse Flandrias, mis oli kasulik ta karjäärile, kuna ta polnud eesrindel ning sai oma üksuses kunstiga tegelda. Samuti eemalehoid otsesest lahingutegevusest aitas tal vältida vaimseid traumasid, mis tekkisid teistel tema kaasaegsetel kunstnikel. Ta kujutas sõjas kogetut oma maali- ja graafikakunstis.[3] Pärast Esimest maailmasõda ta jätkas kunstiga tegelemist, rajades oma stuudio Berliini, kuid 1937. aastal kuulutasid natsid ta teosed mandunuks ning üle 700 tema teose konfiskeeriti Saksamaa muuseumitest.[3] 1945. aastal ühe pommitamise käigus purustati Erich Heckeli ateljee ning enamus ta kunstitöödest hävis.

Pärast sõda asus ta elama Bodeni järve äärde, kus ta uuesti hakkas graafilist kunsti valmistama. Samuti sai ta pärast sõda suure tunnustuse osaliseks, kuna teda hakati pidama üheks Saksamaa kõige mõjukamas kunstnikuks. Ta sai aastal 1949 Karlsruhe Kunstiakadeemia professoriks, kus ta oli kuni 1955. aastani. Ta suri 27. jaanuaril 1970 Radolfzellis, temast vanemaks elas ainult üks Die Brücke liige, Karl Schmidt-Rottluf.[3]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Erich Heckeli varajast kunsti on raske hinnata, kuna enamus tema töid sellest perioodist on kaduma läinud.[1] E.L. Kirchner kirjeldas hästi, milline oli E. Heckeli varajane kunst: "Täielik keskendumus säras Heckeli silmades, kui ta esimest korda tuli minu ateljeesse, et maalida akte ja vestelda Zarathustrast".[5] E.L. Kirchner hindas E. Heckelit väga kõrgelt, väites, et ta on grupi kõige intelligentsem kunstnik.[5] Erich Heckel oli oma varajases kunstis intensiivne ning emotsionaalne, mis oli tingitud tema rahulolematusest ühiskondliku korraldusega.[5] Kunst oli üks võimalus, kuidas ta sai seda välja elada. Ta oli iseõppinud kunstnik nagu K. Schmidt-Rottluf, mistõttu ta proovis ning testis erinevaid võtteid.[6] Erich Heckeli varajane kunst koosnes teravatest joontest, mis omakorda seguneb elavate värvidega. Sellist kompositsiooni näeme me teostes nagu "Suplejad rannas" (1913) või "Tüdruk nukuga" (1910).[6] 1913. aastal on Erich Heckeli teostes näha ka edasiarengut, näiteks teoses "Klaasist päev" on näha pintslitõmmete rahulikkust, mida me ei näe näiteks teoses "Suplejad rannas", kus on pigem lühikesed ja närvilisemad pintslitõmbed.[7] Samuti inimfiguur sobib keskkonda paremini ning on loomulikumas asendis, teoses "Suplejad rannas" on inimesed juhuslikult paigutatud.[7] Värvid on teoses "Klaasist päev" tugevamad ja selgemad. Erich Heckeli jaoks oli väga oluline teema kujutada inimese keha looduses.[6]

Erich Heckel jätkas kunstiga pärast Esimest maailmasõda, kuid stiili poolest ta muutus, ta kunst ja graafika polnud enam nii värvirikas ning tema teostes tõusid esile sünged toonid.[1] Kui võrrelda näiteks teost "Väsinud" (1913) ja "Autoportreed" (1918), siis inimese pea on kujutatud samasuguselt, aga värvitoonid on süngemad hilisemas teos.[8] Erich Heckel kujutas 1919–1922. aasta litograafiates oma naist Siddit (kodanikunimega Milda Frieda Georgi).[9] Need teosed on unikaalsed selle poolest, et taustal on kujutatud kunstniku portreed. E. Heckeli naise esinemine ta kunstis oli domineeriv pärast Esimest maailmasõda. Poliitiline olukord Saksamaal ning sõjas kogetud asjad mõjutasid E. Heckeli stiili ning ta läks üle esinduslikule stiilile vähendades isikliku käekirja osa selles.[10] Mitu kunstiajaloolast on välja toonud selle, et Erich Heckel andis oma kunstis edasi isiklikke tundeid, näiteks Nancy Sojka tõi välja selle, et teoses "Autoportree" (1918) sümboliseerib roheline värv probleeme, mida ta on pidanud läbi kogema.[11] Samuti annab ta edasi teostes inimeste tundeid või seisundit.[11] Näiteks MaryAnn Wilkinson väitis, et teos "Naine", mis on E. Heckeli abikaasa portree, kirjeldab milline on selle perioodi naine: tagasihoidlik, mõtlik ja hingestatud.[10] Kuid alati on ta selja taga kujutatud mees, mis vastas tolleaegsele mentaliteedile.[10]

"Tüdruk nukuga"

[muuda | muuda lähteteksti]

Tüdruk nukuga on Erich Heckeli üks kõige skandaalsemaid töid, kuna maalil kujutab ta 9-aastast tüdrukut hüüdnimega Fränzi.[12] Selle teose tõttu on Die Brücke liikmeid seostatud pedofiiliaga.[12] Selle töö puhul jääb silma värvikasutus, võrreldes seda teost E. Heckeli vanemate teostega, on näha värvide elavust. Tüdruk lebab paljalt punasel diivanil, ta juuksed on punakad ning ta keha on kollakat värvi. Taust maalil on samuti kollane. Kui võrrelda seda tema hilisemate töödega, on kõik elavam maalil ning pole süngeid värve. See maal on oluline ka Die Brücke rühmituse mõttes, kuna ka teised Die Brücke liikmed olid kütkestatud tüdrukute teadvustamata erootilisusest.[12] E. Heckel ühendab hästi selle, et ta kujutab Fränzit kui last, tuues mängu nuku motiivi, aga samas ka kui erootilist naist, kuna tüdruk lebab paljalt diivanil nagu Veenus skulptuuridel.[12] Ühes artiklis kirjeldati hästi selle teose kompositsiooni: "Heckel justkui nikerdaks Fränzit maalile, vahendades lapsepõlvele ühiskonna ootusi".[13] "Tüdruk nukuga" on mõjutatud eksootilisest kunstist, näiteks keha nurgelisus meenutas mõnda Aafrika kuju, nukk oli asendus Mikroneesia kunstis olevatele figuuridele ning Fränzi poos sarnaneb Indias asuva Ajanta templi seinamaalinguga, kus on kujutatud naisfiguure erootilistes poosides.[14] Kõikide nende eri kultuuride motiivide lisamine töösse võis olla plaanitud eesmärk, et panna vaatajaid mõtlema lapsepõlve ja seksuaalsuse suhtest.[15] Samuti proovis ta selle teosega murda Saksa maalikunstis kehtinud põhimõtteid.[15]

Mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Erich Heckeli ja teiste Die Brücke kunstnike tulemusena elustati puulõike graafikatehnika. Saksamaal.[1] Die Brückega koos oli ta ekspressionismi rajaja Saksamaal ning oma kaasajal oli ta skandaalne kunstnik, kuna maalis noori tütarlapsi, näiteks teos "Tüdruk nukuga" oli skandaalne ja tõi kaasa kahtlustusi, et Die Brücke liikmed on pedofiilid.[12] Erich Heckel kaasas oma töösse ka teisi kultuure, näiteks huvitasid teda Aafrika ja idamaised kultuurid.[14] Neid mõjusid on näha teostes nagu "Magav neegrinaine" või ta puidust skulptuuris "Kükitav naine". Die Brücke kogus inspiratsiooni sellistest primitiivsetest kunstistiilidest, et protestida kehtivate kunstistandardite vastu. Tema tööd on näitustel üle maailma, näiteks leiab tema töid New Yorki moodsa kunsti muuseumist või Hamburgi kunstimuuseumis, mis näitab tema olulisust tänapäeval. Erich Heckeli tööd kuulutati Natsi-Saksamaal mandunuks ja konfiskeeriti. Kunstiajaloolased on väitnud, et Erich Heckeli mõju väljendub ta töödes, kuna tihti ta vihjas või kasutas motiive, mis olid tollal unikaalsed, näiteks Aafrika puukujude mõjud, mille osas teda võib pidada pioneeriks. Kunstiajaloolased on osutanud, et E. Heckeli töödes ilmnevad primitiivsete kultuuride mõjud esinesid E. L. Kirchneri töödes kaks aastat hiljem, mistõttu võib väita, et ta oli rühmituses Die Brücke uuenduslik kunstnik.[16]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Britannica (Juuli 27 2020). "Erich Heckel". Britannica entsüklopeedia. Vaadatud 23.11.2020. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  2. ↑ 2,0 2,1 MaryAnn Wilkinson (2009). Erich Heckel's Woman (Portrait of the Artist's Wife. Ameerika Ühendriigid: The University of Chicago Press. Lk 61.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Saint Etienne Galerii (2020). "Erich Heckeli biograafia". Vaadatud 23.11.2020.
  4. ↑ Haim Gordon (2009). German Expressionist paintings and education. Saksamaa: Waxmann Publishing Co. Lk 51.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Dayna Lynn Sadow (1994). THE INFLUENCE OF WALT WHITMAN ON THE GERMAN EXPRESSIONIST ARTISTS KARL SCI-[MIDT-ROTTLUFF, ERICH HECKEL, MAX PECHSTEIN AND ERNST LUDWIG KIRCHNER. Ameerika Ühendriigid. Lk 35.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Dayna Lynn Sadow (1994). THE INFLUENCE OF WALT WHITMAN ON THE GERMAN EXPRESSIONIST ARTISTS KARL SCI-[MIDT-ROTTLUFF, ERICH HECKEL, MAX PECHSTEIN AND ERNST LUDWIG KIRCHNER. Ameerika Ühendriigid. Lk 36.
  7. ↑ 7,0 7,1 Dayna Lynn Sadow (1994). THE INFLUENCE OF WALT WHITMAN ON THE GERMAN EXPRESSIONIST ARTISTS KARL SCI-[MIDT-ROTTLUFF, ERICH HECKEL, MAX PECHSTEIN AND ERNST LUDWIG KIRCHNER. Ameerika Ühendriigid. Lk 38.
  8. ↑ Anthony Griffiths (1984). Print Quarterly. Lk 135.
  9. ↑ MaryAnn Wilkinson (2009). Erich Heckel's "Woman (Portrait of the Artist's Wife)". Bulletin of the Detroit Institute of Arts,. Ameerika Ühendriigid. Lk 58.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 MaryAnn Wilkinson (2009). Bulletin of the Detroit Institute of Arts. Ameerika Ühendriigid. Lk 62.
  11. ↑ 11,0 11,1 Nancy Sojka (2009). Self-Portraiture: Reflections on Lovis Corinth. Ameerika Ühendriigid. Lk 67.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Ritika Biswas (2016). A DANGEROUS BRIDGE: Examining Erich Heckel’s Subversion of ‘Primitivism’ as a Method of Questioning Bourgeois Notions of Childhood in Girl with Doll. Suurbritannia. Lk 5.
  13. ↑ Ritika Biswas (2016). A DANGEROUS BRIDGE: Examining Erich Heckel’s Subversion of ‘Primitivism’ as a Method of Questioning Bourgeois Notions of Childhood in Girl with Doll. Suurbritannia. Lk 7.
  14. ↑ 14,0 14,1 Ritika Biswas (2016). A DANGEROUS BRIDGE: Examining Erich Heckel’s Subversion of ‘Primitivism’ as a Method of Questioning Bourgeois Notions of Childhood in Girl with Doll. Suurbritannia. Lk 7,10,14.
  15. ↑ 15,0 15,1 Ritika Biswas (2016). A DANGEROUS BRIDGE: Examining Erich Heckel’s Subversion of ‘Primitivism’ as a Method of Questioning Bourgeois Notions of Childhood in Girl with Doll. Suurbritannia. Lk 16.
  16. ↑ The Heckel Centenary. Munich and Hoechst (1983). The Heckel Centenary. Munich and Hoechst. Inglismaa: Burlington Magazine Publications. Lk 788.


Asutajad
Teised
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Erich_Heckel&oldid=6670114"