Mine sisu juurde

Küüditamine

Allikas: Vikipeedia
Küüditatute mälestuskivi Paldiski raudteejaamahoone ees

Küüditamine (ka deporteerimine, deportatsioon) on inimeste sunniviisiline ümberasustamine. Massiline küüditamine võib olla toime pandud genotsiidi täidesaatmisel.[1]

Küüditamised Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditamised Nõukogude okupatsiooni ajal

[muuda | muuda lähteteksti]
2016. aastal Võru raudteejaama juures avatud mälestusmärk aastatel 1941–1952 Võrumaalt küüditatutele

Eestist küüditati üle 30 000 inimese Nõukogude okupatsiooni ajal Siberisse ja teistesse piirkondadesse, et hävitada Eestis nõukogude võimu aktiivsed ja potentsiaalsed vastased ning nende lähedased ja perekonnaliikmed, kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda juba eos igasugune mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest[2].

Juuniküüditamine algas 14. juunil 1941. Selle käigus deporteeriti üle 10 000 inimese. Täisealised mehed kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus vangilaagrites. Naised ja lapsed saadeti asumisele Kirovi ja Novosibirski oblastitesse. Neist jäi ellu umbes pool küüditatute arvust. Samal ajal toimusid massiküüditamised ka Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas ja Moldovas.

Läänemaailmas mälestati juuniküüditamise päeva, 14. juunit, Ikestatud Rahvaste Päevana.

30. juunist 1. juulini 1941 pandi Lääne-Eesti saartel toime uus küüditamisaktsioon (juuliküüditamine), mille käigus viidi ainuüksi Saaremaalt ära 654 inimest, kellest üle 400 (naised ja lapsed) pääses tänu Saksa vägede kiirele edasitungile kuuajalise vangistuse järel Tallinnast tagasi koju.

15. augustil 1945 toimunud sakslaste küüditamisoperatsiooni käigus saadeti Eestist Permi oblastisse asumisele 407 sakslast ja nende perekonnaliiget.

Märtsiküüditamine algas 25. märtsil 1949. Selle käigus deporteeriti üle 20 000 inimese, enamasti naised ja lapsed. Suurem osa neist saadeti Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse.

1. aprillil 1951 küüditati Eestist Operatsiooni Sever käigus Siberisse 282 Jehoova tunnistajat.

Küüditamisi korraldasid okupatsioonivõimud, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad, koos kohalike abilistega. Relvadega ähvardades sunniti inimesi oma kodudest lahkuma ja toimetati loomavagunites minema. Nende vara konfiskeeriti.

Alates 1956. aastast lubati küüditatutel Eestisse tagasi tulla, kuid nende vara ei tagastatud. Vara tagastamine sai võimalikuks alles pärast okupatsiooni lõppu ja Eesti taasiseseisvumist.

Varasemaid küüditamisi Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditamised Nõukogude Liidus

[muuda | muuda lähteteksti]

2 = hemšinniKüüditamine Lõuna-Gruusiast ning 1000 lazuurid[küsitav] 2 = lazuuriKüüditamine Adžaari ANSV-st küüditati Usbeki, Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.

  • Oktoober–november 1947, Teise maailmasõja tulemusel NSV Liiduga liidetud Kaliningradi oblastist, NSV Liidu MN määruse nr. 3547-1169с ja NSV Liidu SM käskkirja №001067 alusel deporteeriti oblastist 30 000 saksa elanikku, Saksamaale Nõukogude okupatsioonitsooni[7]
  • 22.–27. mai 1948 – operatsioon "Kevad" – 40 000 inimest Leedust küüditati Krasnojarski kraisse, Irkutski oblastisse ja Burjaadi-Mongoli ANSVsse.
  • Juuni 1948 – 58 000 kreeklast ja Armeenia dašnakid[küsitav]

2 = dašnakkiKüüditamine küüditati Musta mere rannikult Kasahstani.

  • Märts 1949operatsioon "Priboi" – 90 000 inimest Balti riikidest, Lääne-Valgevenest ja Lääne-Ukrainast küüditati Krasnojarski kraisse, Jakuutiasse, Tjumeni oblastisse ja Kasahstani. (Eesti kohta vaata lähemalt artiklist Märtsiküüditamine.)
  • Mais 1950 – eestlaste ja lätlaste küüditamine vastavalt NSVL MN 12. detsembri 1949 määrusele nr 5881-2201ss, mille alusel tuli Pihkva oblastist Krasnojarski kraisse igaveseks ajaks eriasumisele saata 425 perekonda (1563 inimest).[8]
  • Märts 1951 – 9400 Jehoova tunnistajat, sealhulgas 4000 last, küüditati välja Balti riikidest, Moldaavist ja Lääne-Valgevenest ning Lääne-Ukrainast.
  • Oktoober 1951 – operatsioon "Sügis" – 16 150 inimest Leedust küüditati Tomski ja Krasnojarski kraisse.

Küüditamised mujal maailmas

[muuda | muuda lähteteksti]
Aita täiendada seda artikli alaosa!

Teise maailmasõja ajal küüditati Ameerika Ühendriikides kõik Vaikse ookeani läheduses elanud jaapanlased tükk maad ida poole.

Teise maailmasõja järel (peamiselt aastail 1945–1948) küüditati Saksamaast ida poole jäävatelt aladelt (sh Saksamaalt sõja tulemusena äravõetud aladelt) vähemalt 10 miljonit sakslast Saksamaale. Mitme allika kohaselt hukkus selle protsessi käigus vähemalt pool miljonit sakslast. Kuna Saksamaa oli sõja kaotanud riik, siis palju aastakümneid oli sakslaste küüditamisest rääkimine tabuteema.

Türgi on enam kui 70 viimase aasta jooksul korduvalt küüditanud Türgi idaosas elavaid kurde Türgi keskosasse, viljatutele või väheviljakatele aladele. Kokku on küüditatud üle 2 miljoni (mõnedel andmetel aga üle 3 miljoni) kurdi. Pärast Teist maailmasõda toimunud küüditamiste alusel on Türgi kõige enam inimesi küüditanud riik maailmas.

2022. aastal toimub küüditamine Venemaa okupeeritud Ukraina aladelt Venemaal asuvatesse filtreerimislaagritesse. Küüditatute edasine saatus on jäänud ebaselgeks.

  1. Artikkel 49, III jagu OKUPEERITUD TERRITOORIUMID, Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon Kaitstud isikute üksikud või massilised ümberasustamised, samuti nende deporteerimine okupeeritud territooriumilt okupeeriva riigi või mõne muu riigi territooriumile, olgu see okupeeritud või mitte, on mis tahes põhjusel keelatud.
  2. Toomas Karjahärm, Toomas Karjahärm: Laagritesse viiduist hukkus ja hukati 90%, Delfi.ee, 14. juuni 2012
  3. Pullerits, Heivi (koostaja). "Tartu: ajalugu ja kultuurilugu". Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 33
  4. "Puhjalane jäädvustas venelaste hävitustöö. Postimees, 17. september 2008". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. september 2008. Vaadatud 12. aprillil 2009.
  5. Katrin Kõpp, Narva elanikkonna küüditamine Põhjasõja ajal, Tartu Ülikool Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Ajaloo ja arheoloogia instituut Arhiivinduse osakond, Tartu 2021
  6. Arhiivikeskuse digiarhiiv Dspace: Narva elanikkonna küüditamine 1708. aastal[alaline kõdulink]
  7. ДВА ПРИКАЗА НКВД/МВД ПО БЫВШЕЙ ВОСТОЧНОЙ ПРУССИИ (1945 – 1947 гг.), Государственный архив Российской Федерации. Ф. 9401с. Оп. 12. Д. 229.Л. 104–106.
  8. Aigi Rahi-Tamm, Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis (Tartu, 2004), lk 39

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]