Juhan Viiding

Juhan Viiding (pseudonüüm Jüri Üdi; 1. juuni 1948 Tallinn – 21. veebruar 1995 Rapla) oli eesti luuletaja, näitleja ja lavastaja.

Elukäik

Juhan Viiding sündis Tallinnas kirjanik Paul Viidingu ja tõlkija Linda Viidingu pere neljanda lapsena. Pärast Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkooli lõpetamist õppis ta 1968–1972 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris (V lend). Seejärel töötas Eesti Draamateatris.^[1]

Ta on töötanud õppejõu ja esimese lennu riikliku eksamikomisjoni esimehena Viljandi Kultuurikolledžis.^[2]

1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale. 21. veebruaril 1995 lõpetas ta elu enesetapuga.

Looming

Tema luule on avaldanud mõju paljudele üle mitme aastakümne. Esimesed luuletused avaldas ta Jüri Üdi nime all, mis ei olnud mitte ainult varjunimi kirjandusmaailmas, vaid ka luuletaja alter ego. Tema luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Viiding on avaldanud 8 luulekogu.^[1]

Jüri Üdi luulepõimik "Aastalaat" avaldati 1971. aastal ühiskogus "Närvitrükk" (koos Johnny B. Isotamme, Joel Sanga ja Toomas Liiviga) (Loomingu Raamatukogus 1971. aastal). Samal aastal ilmus tema debüütkogu "Detsember". Sellele järgnesid Jüri Üdi nime all "Käekäik" (1973), "Selges eesti keeles" (1974) ja "Armastuskirjad" (1975). Aastal 1978 ilmunud kogu "Ma olin Jüri Üdi" oli esimene, mille ta avaldas Juhan Viidingu nime all. Samas oli seal säilmeid Jüri Üdi kirjandusstiilist, mida paljud lugejad ka tähele panid. Aastal 1980 ilmus "Elulootus", 1983 "Tänan ja palun" ning 1991 "Osa".

Juhan Viiding töötas Eesti Draamateatri näitlejana. Ta mängis mitut tähtsat rolli, näiteks Hamletit ja Peer Gynti. ^[1] Tema oskus luulet hingeliselt väljendada tegi laval temast legendi.

Juhan Viiding on kirjutanud näidendeid ("Olevused"), filmistsenaariume ("Nipernaadi", 1983; "Suflöör", 1993) ning esinenud lauljana (ansamblis Amor Trio jm). Ta kirjutas ja tõlkis lavastustele laulusõnu ("Kolm põrsakest ja hea hunt", "Buratino", "Kabaree").^[1]

1998. aastal ilmus mahukas kogumik "Kogutud luuletused". 2004. aastal ilmus viiest CD-st koosnev kogumik ("Juhan Viiding") tema luule ja lauludega.

Juhan Viidingu luuletekste on korduvalt viisistanud Olav Ehala ("Vana mehe laul", "Ma mustas öös näen...", filmi "Nukitsamees" algupärane muusika) ja ansambel Ruja ("Elupõline kaja", "Põhi, lõuna, ida, lääs...", "Omaette“ jpm).^[3]

Luule retseptsioon

Juhan Viidingu olemust ja luulet on püüdnud kirjeldada ning analüüsida kümned kirjandus- ja kultuuriinimesed.

Marin Laak on väitnud, et Juhan Viidingu looming on täis vastuolusid. Ta üritas oma ajast ees olla, kuid ometigi kujutab tema luule kõige paremini 1970. ja 1980. aastate meeleolu. Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletused on märkamatult osaks saanud meie igapäevaelust. Ka noored õpivad pähe tema luuletusi, tõenäoliselt ei tea paljud neist, kes on sõnade "Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht…!" taga. Viidingu luuleread äratavad meis kõigis äratundmishetki. Eestlane ei armasta nutta ja hädaldada, sellisel moel on ka Viidingu tekstides palju sarkasmi ja valusat huumorit ehk irooniat. Kõik, mida luuletaja tahab öelda, paneb ta kirja oma luulesse, selline oli ka Juhan. ^[4]

Juhan Viidingu tütar luuletaja Elo Viiding on öelnud, et on raske ette kujutada Juhanit kirjutamas kellestki teisest peale enda. Tegu ei ole pealiskaudsuse, hoolimatuse või isekusega, kuid Juhaniga suhtlemine eeldas teatavat samastumist, loomelaadiga sarnanemist ning sisse- ja kaasaelamist. Elo Viidingu arvates on Juhani loojanatuuri juures kõige huvitavam nähtus eitamine, mis kõige lihtsamalt tähendab jaatamise vastandit. Üks eitus Viidingu luules on näiteks ühtsuse ehk ühtse ammendava tähenduse ja tõlgendamise eitamine. Paljud tema luule lugejad väidavad, et tema luuletustel on sõnum ning ta on teatud mõttes "sõnumitooja", kuid vähesed neist oskavad konkreetselt öelda, mis on see sõnum ning tõde, millest Juhan kirjutab. Võimalusi on palju. ^[5]

Mart Velskri Viidingu alter ego Jüri Üdi käsitluses on välja toodud, et Üdi eitab kõike militaarset. Tema patsifistlik meelelaad avaldub nii tema luules kui ka lähedaste mälestustes. Näiteks on filosoof Rein Ruutsoo maininud oma päevikus Üdi viha militarismi vastu. Üdile on sõda ja vägivald vastukarva, sellist meelestust ilmestavad näiteks luuletused "Tagala", "Sõda", "Sõja eelõhtul", "Klaperjaht" jpt. Militarismivastasust võib võtta ka laiemalt süsteemivastase positsioonina. Poliitilist allegooriat ja varjatud ridadevahelisi mõtteid leidub tema luules küll. Teatud paralleeli võib tõmmata Üdi ning isamaalisuse ja eestiaegsuse vahel, kuid on ekslik tema loomingut käsitleda rahvusliku vastupanuluulena. ^[6]

Luulekogud

"Aastalaat" (nelja autori kogus "Närvitrükk", LR, 1971)
"Detsember" (1971)
"Käekäik" (LR, 1973)
"Selges eesti keeles" (1974)
"Armastuskirjad" (LR, 1975)
"Ma olin Jüri Üdi" (1978)
"Elulootus" (1980)
"Tänan ja palun" (1983)
"Osa" (1991)
"Kogutud luuletused" (1998, täiendatud kordustrükk 2023)

Tunnustus

1978 – Ants Lauteri nimeline auhind
1980 – Eesti NSV teeneline kunstnik
1984 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Tänan ja palun")
1985 – Juhan Liivi luuleauhind ("Soov")
1991 – Eesti Teatriliidu aasta eripreemia

Isiklikku

Juhan Viidingu isa oli kirjanik Paul Viiding ja ema tõlkija Linda Viiding. Tema õed olid viiuldaja Reet Sein, näitleja ja muuseumiteadur Anni Kreem ning raadioajakirjanik Mari Tarand.

20. märtsist 1972 oli Juhan Viiding abielus Riina Viidinguga. Nende tütar on luuletaja Elo Viiding. ^[1] Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri V lennus olid tema kursusekaaslased näiteks Kersti Kreismann, Tõnis Rätsep, Helle Meri jpt. ^[7]

Kirjandus

Mari Tarand. "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga", Ilmamaa 2008, ISBN 9789985771099
Marin Laak, Aare Pilv. "Juhan Viiding, eesti luuletaja", Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2010, ISBN 9789949446742

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Eesti Teatriliit (2000). "Viiding, Juhan". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 28.02.2022.
↑ Seljamaa, Liis (30. märts 2023). "„Sellelt kursuselt võib kõike oodata, seal õpib geenius Gaute Kivistik."". Maaleht. Vaadatud 30. märtsil 2023.
↑ "Ruja laulud". Ruja koduleht. Vaadatud 28.02.2022.
↑ Marin Laak (29.08.2008). "Juhan Viiding". Sirp. Vaadatud 15.03.2022.
↑ Elo Viiding (05.09.2008). "Juhan Viidingu eitamine". Sirp. Vaadatud 15.03.2022.
↑ Mart Velsker (05.09.2008). "Kindral, aadlik ja Jüri Üdi". Sirp. Vaadatud 15.03.2022.
↑ "Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool". Vikipeedia. 2022. Vaadatud 28.02.2022.

Välislingid

Õhtu kahele: Marju Kuut ja Juhan Viiding Eesti Raadio, 1972
Väike luulesaade: Juhan Viiding Eesti Raadio, 1982
Avaleht → Lavastuslik → Juhan Viiding esitab oma loomingut Eesti Raadio, 1987
Trammisõit. Juhan Viiding Eesti Raadio, 1993
Jumalagajätt Juhan Viidinguga Õhtuleht, 1. juuni 1998
Marin Laak Juhan Viiding Sirp, 29. august 2008
Elo Viiding Juhan Viidingu eitamine Sirp, 5. september 2008
Andres Laasik: Vanema õe meenutus poeedi rahutust noorusajast, Eesti Päevaleht, 19. september 2008
Geeniuse lapsepõlve lugu Eesti Ekspress, 19. oktoober 2008
Juhan Viiding Eesti biograafiline andmebaas ISIK
Joosep Susi, Suitsu nurk VII – Jüri Üdi „Krauklis“. Sirp, 30. juuli 2021.

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Eesti Teatriliit (2000). "Viiding, Juhan". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 28.02.2022.

[2] Seljamaa, Liis (30. märts 2023). "„Sellelt kursuselt võib kõike oodata, seal õpib geenius Gaute Kivistik."". Maaleht. Vaadatud 30. märtsil 2023.

[3] "Ruja laulud". Ruja koduleht. Vaadatud 28.02.2022.

[4] Marin Laak (29.08.2008). "Juhan Viiding". Sirp. Vaadatud 15.03.2022.

[5] Elo Viiding (05.09.2008). "Juhan Viidingu eitamine". Sirp. Vaadatud 15.03.2022.

[6] Mart Velsker (05.09.2008). "Kindral, aadlik ja Jüri Üdi". Sirp. Vaadatud 15.03.2022.

[7] "Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool". Vikipeedia. 2022. Vaadatud 28.02.2022.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]