Mine sisu juurde

Ilmarine AS

Allikas: Vikipeedia

Ilmarine oli Eesti metallitööstusettevõte.

Ettevõte sai nime terasest maailma taeva tagunud müütilise Soome ja Eesti sepa Ilmarise järgi.

F. Wiegandi masinatehase masinatsehh, 1881–1883[1]
F. Wiegandi masinatehase administratiivhoone, 1881–1883[2]
F. Wiegandi masinatehase valukoja lõunafassaad[3]
Kronoloogia

1859–1918

[muuda | muuda lähteteksti]

1859. aastal asutas Friedrich Wiegand Rakveres vasksepatöökoja, mis tootis peamiselt Eesti viinaköökidele piirituse tootmise seadmeid. Varem oli Wiegand tegelenud kaubandusega, importides ja paigaldades analoogilisi seadmeid.

1861. aastal viidi töökoda üle Tallinna, kus aja jooksul hakati valmistama ka vesiveskite seadmeid, aurumasinaid, tehaste sisseseadeid, rehepeksumasinaid ja muid põllutööriistu.

1889. aastal avas Wiegand müügikontori Moskvas ning hakkas tarnima oma tehase toodangut Venemaa keisririigi viinatehastele. Sajandivahetusel hakati tootma Venemaal kuulsaks saanud naftamootoreid Russ.

Enne I maailmasõda olid peamised toodanguartiklid aurumasinad, suhkruvabrikute seadmed, pumbad, sillakonstruktsioonid. Remonditi ka laevu. Sõja ajal tegevust ei toimunud.

1919–1938

[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastal moodustati Eesti Vabariigi toonaste juhtfiguuride initsiatiivil tehase baasil aktsiaselts Ilmarine (A/S Ilmarine rauavalamise ja masinaehituse tehas). ASi Ilmarine asutajate seas olid insener Karl Ipsberg, ärimees Konrad Mauritz, Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts, Madis Jaakson jt, juhatuse esimeheks valiti Johan Laidoner. Hakati valmistama Eestimaa vajadusteks kivipurustus- ja tee-ehitusmasinaid, teehöövleid, põlevkivi- ja fosforiiditööstuse seadmeid ja muid masinaehitustooteid. Jätkus ka naftamootorite Russ valmistamine. 1924 suvel omandas AS-is enamusaktsiad perefirma "J. Puhk ja Pojad" (vennad Joakim, Eduard, Voldemar ja Aleksander Puhk). ASi Ilmarine edasises arengus sai olulisemaks Joakim Puhki tegevus. 1933. aastal valmistati terasest keskkütteradiaatoreid, toodeti osasid veduritele, vagunirattaid, õlimahuteid, bensiinijaamu, sildade kandekonstruktsioone, kaitseväe tellimusel mürsukesti jne.

1939–1968

[muuda | muuda lähteteksti]

II maailmasõja ajal remonditi põhiliselt seadmeid ja masinaid. 22. septembril 1945, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu "vastu tulles Tallinna II Masinaehitustehase töötajate soovile, määras: Anda Tallinna II Masinaehitustehasele uueks nimeks Masinaehitustehas „Ilmarine""[4]. 1945. aastal jätkus põlevkivitööstusele ja põllumajandusele vajalike seadmete valmistamine. Koostöös Tallinna Polütehnilise Instituudi teadlastega konstrueeriti ja toodeti uusi turbakogumismasinaid ja briketitööstusele vajalikke seadmeid. Valmistati ka trammivaguneid. 1951. aastal anti Ilmarise tehas NSV Liidu Raskemasinaehitusministeeriumi alluvusse. 1952. aastal spetsialiseeriti tootmine ümber jõujaamakatelde abiseadmete valmistamisele. Toodeti poolmehaanilisi küttekoldeid ja nende elektromehaanilisi automaatikaseadmeid. 1951–1956 oli tehase Ilmarine direktor Vladimir Käo.

1969–1988

[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmarine oli ainuke tehas NSV Liidus, mis oli spetsialiseerunud katlaagregaatide abiseadmete tootmisele. Valmistati tahmapuhureid, haaveljoapuhasteid, gaasimasuudipõleteid, rotatsioonpihustiga põletusseadmeid, vedelkütusepihusteid, süüte- ja kaitseseadmeid ning nende töö juhtimiseks vajalikke automaatikaseadmeid. Tähtsal kohal tehase toodangus olid ka tarbekaubad ja majapidamisseadmed, näiteks metallist köögipliidid, malmist emailitud kööginõud, juhitavad lastekelgud, murukäärid, soojaveeboilerid.

1989–2008

[muuda | muuda lähteteksti]

Varises plaanimajandus, kadus hiiglasuur turg. Järgnesid ettevõtte erastamine ning sage omanikevahetus. Tulemuseks oli tootmismahu drastiline vähenemine. Alles 2006. aastal, pärast aastaid kestnud vaikelu, algas aktiivne tegevus. Kahe aastaga on saavutatud märkimisväärne areng. On lisandunud alumiiniumi töötlemine. Alumiiniumist valmivad tehases busside osad, lootsilaevade roolimajad, kütusemahutid, rambid jm. Masinaehituses on põhitoodanguks paberi- ja puidutöötlemistehaste sisseseaded.

Aktsiaseltsi Ilmarine hoone Rannavärava puiesteel, 1920. aastad

F. Wiegandi masinatehase hoone

[muuda | muuda lähteteksti]

F. Wiegandi masinatehase hoone Tallinnas Rannavärava puiestee 21 rajati kolmnurksele krundile Põhja puiestee ja Suur-Patarei tänava vahel aastatel 1881–1883, hoone arhitekt oli Nikolai Thamm vanem. Tehase hoone on kahekorruseline, masinatsehh ja administratiivhoone rajati Põhja puiestee äärde. Hoone fassaadid on säilinud esialgsel kujul.

Tehase valutöökoda asus aga krundi sügavuses. Tehast laiendati aastatel 1889 ja 1898–1899 insener August Mickwitzi juhendamisel, tehasehoonetele lisati katlamaja, uus korsten, tsehhihoone kahekorruseline pealeehitis.

1912. aastal ehitati insener A. Bürgeri projekti järgi kahekorruseline paekivist mehaanikatöökoda Rannavärava puiestee ja Suur-Patarei tänava nurgale. Hoone tänavapoolsete fassaadide mustalt tahutud paest seinapindadega moodustavad kontrasti akende klombitud paest ümarkaarsed rustikaalsed sillused. Hoone nurki rõhutavad puhtalt tahutud paest püstised seinalõigud omapäraste sakmeliste tornikestega.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]