Rone kirik

Rone kirik (rootsi keeles Rone kyrka) on keskaegne kirik Rones Ojamaal. Gooti kirik valmis 14. sajandi algupoolel ja kuulub Rootsi kiriku Visby piiskopkonnale.

Ajaloost

Tõenäoliselt ehitati gooti kirik varasema romaani ehitise asemele, millest on säilinud uuema kiriku müürides üksikuid fragmente. Pühakoja vanimad osad on pikihoone ja kooriruum, mis valmisid u 1300. aastal, umbes samast ajast pärineb ka torni alumine osa. Torni laiendati 14. sajandi keskpaigas ja see on ehituslooliselt kiriku noorim osa. Hoone on säilinud sestpeale muutumatul kujul. Arhitekt Eiler Graebe juhtimisel renoveeriti kirikut aastail 1913–1915 ja 1954–1955.

Arhitektuur

Kirik on ehitatud ühtlaselt gooti vormides. 14. sajandist pärinev torn on 60 meetrit kõrge ja selle ehitajaks peetakse kiviraidurit või meisterkonda (kunstiajaloolaste antud nimega nimega Egypticus), kes tegutses ka Öja, Stånga, Dalhemi ja Gothemi kirikute ehitusel. Tornil on allkorrusel kolmes küljes arkaaditaolised aknaread ja kesksambaga teravkaaraknad kahel ülejäänud korrusel, neljale viilule toetuv tornikiiver on ülaosas kaheksatahuline. Torni nišis asuva põhjaportaali paremal põsel on laeva kujutav reljeef, vasakul reljeef pühast Botvidist kalaga - motiiv, mis esineb ka teistes Egypticuse ehitistes. Kaks portaali kiriku lõunaseinas on samuti raiddekooriga kapiteelidega astmikportaalid.

Kiriku sisemus on kaunistatud seinamaalingutega. Vanimad maalingud pärinevad 1300. aastast ja kujutavad endast dekoratiivset taimemotiivistikku, mis rikkalikem on kooriruumi võlvidel. Hilisemad maalingud on 15. sajandi keskpaigast ja neid seostatakse nn Kannatusloo meistriga, kes töötas ka mujal Ojamaal. Maalingud kujutavad stseene Kristuse lapsepõlvest ja Aabrahami ning Iisakit ohvrimäel. Akendes on säilinud osi keskaegseist vitraažidest, millest osasid arvatakse pärinevat isegi varasemast romaani kirikust. Kolmes idaaknas olnud originaalvitraažid asendati 20. sajandi algul koopiatega.

Sisustuses on säilinud 1400. aastatest pärit võidukaaregrupp triumfiristi ja Maarja ning apostel Johannese figuuridega, kohaliku meistri töö. Kiriku varade hulgas on keskaegne pluviaal. Muu sisustus on reformatsioonijärgsest ajast: altariretaabel 1694. aastast ja kantsel 1595. aastast. Ristimiskivi on 1664. aastast, hästi säilinud kirikupingid 17.–18. sajandist.^[1]