Benshi

Benshi (弁士) ehk tummfilmi jutustaja oli inimene, kes selgitas ekraanil toimuvat tegevust ja artikuleeris dialooge. Nad töötasid nii üksinda kui ka gruppides, kus kõnelejate rühm ehk setsumei (説明) tegutsesid tegelaste häältena. Üksik benshi pidi samuti oskama teha erinevaid hääletoone, nii madalaid kui ka kõrgeid, et publik saaks hääle järgi filmitegelastel vahet teha.

Benshi töö

Benshi kui osa filmikogemusest oli üldiselt ainulaadne Jaapanile, kuigi filmijutustajad olid olemas ka teistes riikides, nad ei olnud selle kindel osa. Sagedamini tummfilmiga käis kaasa muusika ja heliefektid, kuid Jaapanis oli see kõik sekundaarne benshile.

Jutustajal oli oma stsenaarium ja kirjeldus pildil toimuvast, kuid mõni benshi eelistas improviseerida, et etendusse oma iseloomu sisestada. Kuna filmid olid tihti ahelas, pidid nad samu olukordi erinevalt selgitama ja kommenteerima. Lisaks neil oli olemas trumm ja plaksutaja, mis lisas draamatilisust.

Benshi töö ei olnud ainult teatris vaid nad tegutsesid ka väljaspool, neil oli kohustus publikule filme reklaamida, neid kaasa haarata ja õpetada neid arusaama filmikunstist, sest see oli uus kunst, millest inimesed sel ajal veel ei mõistnud. Nende teatritöö oli pidevalt arengus, populaarsematel jutustajatel tekkisid ka omad stiilid, mis meelitasid vaatajaid.

Suurem osa algselt näidatud filmidest olid lääne päritolu, mis tähendas, et jaapanlased ei saanud nendest aru. Benshi-d olid seetõttu ühtlasi kultuuri tõlkijad ning nad selgitasid võõraid tavasid, igapäevaelu ja ajalugu. See võimaldas neil levitada ka propagandat ja oma ideoloogiaid, mida publik ei suutnud eristada tõest. Õpetaja roll muutus ajaga veelgi olulisemaks ja rahvas eelistas ning väärtustas neid rohkem kui kooliõpetajaid. Valitsusele see suundumus ei meeldinud, kuid seaduse abil oli neil vaid piiratud kontroll nende üle.

Tsensuur hakkas vaikselt kaduma ja hakati näitama keelatuid filme, kui benshi suutis narratiivi piisavalt muuta, et see ei läheks valitsuse uskumuste vastu. Benshid hakkasid koguni kontrollima, mida ja kuidas näidata, sest neil oli tohutu võim meedias.

Valitsus ei olnud ainuke, kellele ei meeldinud benshi kasvav võim, mõned filmitegijad ja -entusiastid arvasid, et nad rikuvad kunsti ‘puhtust’ ja liigselt sisestavad ennast narratiivi. Samuti pakuti, et nad ei ole piisavalt maailma näinud, et seda teistele selgitada, mis oli enamus benshi'de kohta õige. See opositsioon sai suuremaks 1910. aastatel, kui lääne filmid olid piisavalt lihtsad, et nendest arusaamine ei nõudnud kellegi sekkumist ja Jaapanis oli liigne sõltuvus jutustajatele, kes võtsid filmi au endale.

Benshi teke

Filmijutustaja roll sarnastas varasemate kogemustega teatris ja muudes meelelahutus toimumiskohtades, mis tähendas, et rahvas võttis selle omaks üsna kiirelt. See soodustas filmikunsti populariseerimist Jaapanis ja tõi endaga kaasa uue ajaviite laine. Benshi ja filmi suhe esineb varasemas etoki (絵解き) kunstis, kus samuti oli kaks taset, pilt ja selgitus, mille tuttavlikkus kandus edasi ja aitas kaasa benshi arengule. Veel sarnasus leidub gento (幻燈) ehk latern etenduses, kus valguse abil sai näidata erinevaid kujusid, mis samuti olid koos narratiiviga. Selle põhjal saab väita, et benshi teke oli loomulik areng filmikunstile, sest kultuuri traditsioonid tõlgendasid uut kunsti samal viisil nagu eelmisi.

Esimesed benshi'd olid teatri taustaga ning kõige esimene tuntud jutustaja oli Ueda Hotekein, kes paistis välja oma oskusega selgitada kõike toimuvat, isegi kui ta ise sellest parajasti aru ei saanud. Ta kindlustas oma positsiooni filmiga „Suudlus“ ("The Kiss"), mille pikkus oli üks minut ja Jaapani tsensuur sel ajal ei lubanud sündsusetu sisu, kuid Ueda Hotekein suutis selgitada suudlust kui tervitust, mis politsei arvates oli sobilik ning film järsult kasvas populaarsuses.

Tänu benshi'le arenes välja teatri ja filmi seguetendus, kus dialoogid olid näidatud etendusena ja tegevused filmina. See segu oli kooskõlas varasemate meelelahutus ootustega ja kiiresti kasvasid populaarsuses. Hilisemalt see kunst oli paljudele eelistatavam kui tavalise filmi vaatamine.

Populaarsuse kõrgpunkt

Publik oli harjunud benshi'dega nii palju, et filmikogemust ei peetud ilma nendeta täiuslikuks. Nii oli isegi helifilmi tekke järel 1920. aastatel tummfilmid jätkuvalt populaarsemad ja see jätkus kuni 1930. aastate lõpuni Helifilmid hakkasid domineerima alles siis, kui nende kvaliteet hakkas ületama benshi etenduste oma.

Populaarsuse haripunktis olid benshi'd sama populaarsed, kui mitte populaarsemadki kui filmid. Filmi plakatite kõrval olid alati suured benshi lipud, mis näitasid filmiga kaasnevat jutustajat, mis meelitas publikut tihemini kui filmid.