Philippikos
| Philippikos | |
|---|---|
 Philippikuse solidus | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 4. november 711 – 3. juuni 713 (1 aasta, 7 kuud) | |
| Eelnev | Justinianus II |
| Järgnev | Anastasios II |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Vardan |
| Sünniaeg |
teadmata Pergamon |
| Surmaaeg | 713 (oletatavasti) |
| Vanemad | Nikephoros |
Philippikos või ladinapäraselt Philippicus (kreeka keeles: Φιλιππικός), sünninimega Vardan, oli Bütsantsi keiser aastatel 711–713. Ta oli kolmas keiser perioodist Kakskümmend Aastat Anarhiat. Philippikose võimuletulekuga lõppes lõplikult ligikaudu sada aastat Bütsantsi valitsenud Herakleioste dünastia.
Päritolu ja võimuletõus
[muuda | muuda lähteteksti]Philippikos, kelle sünnijärgne nimi oli Vardan, pärines Armeeniast ja kuulus pealinna küllaltki tuntud aristokraatlikku perekonda. Tema isa oli omal ajal senaatoriks. Vardan ise oli keiser Justinianus II ajal õukondlane. Kuni sündmusteni, mis viisid ta troonile, polnud Vardan eriti millegagi silma paistnud. Üldiselt on teda iseloomustatud kui haritud inimest, kes suutis paljudel teemadel vabalt arut leda. Samas aga olevat tal puudunud igasugune pealehakkamine n[1]ing energia. Ka keisriks ei saanud Vardan mitte isikliku pealehakkamise toel, vaid tänu pimedale juhusele, mis viis ta õigel ajal õigesse kohta. Üle kõige pidas Vardan lugu luksusest ning naudingutest. Üldse aga on Philippikos heaks näiteks sellest, et teatud asjaolude kokkulangemisel võib juhus tuua võimule täieliku tühisuse.[1]
Vardani tee troonile algas sellega, et ta pagendati Hersonesose linna, mida parasjagu keiser Justinianus II soovis vallutada ja hävitada, et kätte maksta oma pagendusaastate eest. Esimene laevastik ei saanud ülesandega hakkam ning keiser saatis teele teise laevastiku, mille juhid kutsuti linna läbirääkimistele. Seal nad aga tapeti ning linlased kuulutasid uueks keisriks väljasaadetud vardani, kes sai endale nimeks Philippikos. Justinianus II sattus raevu ning saatis teele juba kolmanda laevastiku, mis pidanuks linna maatasa tegema ja kõik elanikud tapma. Linna ei õnnestunud hävitada ning hirmust keisri viha ees läks vägede ülemjuhataja Philippikose poolele üle.[1]
Seejärel võtsid mässulised tee Konstantinoopoli poole. Justinianus II sai sündmustest teada, kui oli parasjagu pealinnast väljas. Algas võidujooks pealinna, mille võitis Philippikos. Kõik järgnev toimus üsna kiirelt, kuna Justinianusega jäänud sõdureid õnnestus suhteliselt kerge vaevaga veenda keisrit maha jätma: Justinianuse julmus oli suutnud külvata vaid hirmu, kuid mitte truudust. See saigi tema jaoks saatuslikuks ning ta jäi sisuliselt toetuseta. 711. aasta 7. detsembril võeti Justinianus kinni ning hukati. Tema pea saadeti Philippikosele.
Valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene tegu, millega uus keiser alustas oma valitsemist, oli Justinianuse ja Theodora alaealise poja Tiberiose tapmine. Sellega lõppes ühtlasi ligikaudu sada aastat Bütsantsi valitsenud Herakleioste dünastia.[1]
Vardani-Philippikose lugu kinnitab veel üht seaduspärasust, mis on iseloomulik kõikidele usurpaatoritest keisritele. Kuna neil puudus seaduslik põhjendus trooni hõivamiseks, siis püüti seda tegu igati õigustada Jumala tahtega, mis oli ilmnenud ennustuse kaudu. Sedasorti seletus oli olemas ka Philippikose troonile asumise kohta.[1]
Tulevane keiser kasvas üles sügavalt usklikus ja ametlikku kirikut pooldavas perekonnas. Kord külastas ta ühte kloostrisse vangistatud munka, kes oli tuntud võime poolest näha tulevikku. See munk olevatki Vardanile ennustanud, et kunagi saab temast keiser. Selle peale hakkas Vardan protesteerima, kuid munk rahustas teda sõnadega: "Kui see on Jumala tahtmine, siis sul pole mingit põhjust sellele vastu seista. Aga kui sa hakkad valitsema, siis taasta õige usk ja sinu valitsemisaeg saab olema vägev ja pikaajaline." Selle õige usu all aga pidas munk silmas monofüsiitlust. Pärast Justinianus II esimest kukutamist läks Vardan uuesti munga juurde, et küsida talt, miks ennustus pole täitunud. Munk aga olevat talle vastanud: "Ära kiirusta!" Pikapeale hakkas Vardan ka ise uskuma talle ette kuulutatud helgesse tulevikku. Vähe sellest, ta rääkis munga ennustusest teistelegi ning peagi jõudsid kuulujutud ka tol ajal valitsenud Tiberioseni, kes andis käsu saata Vardan igaks juhuks pagendusse. Pärast Justinianus II võimu taastamist kutsuti vahepealse usurpaatori ohver paljude teiste seas pealinna tagasi. Et ta aga ei loobunud rääkimast laia suuga munga ennustusest, siis ta vangistati uuesti ja saadeti välja. Nii algaski Vardani teekond Krimmi, kus ta mitme juhuse kokkulangemise tulemusel kuulutati lõpuks keisriks. Kuna munga ennustus osutus tõeseks, otsustas Philippikos täita talle antud lubaduse. Saanud Justinianuse pea, mis kinnitas eelkäija hukku, teatas Phippikos, et ei astu enne üle keisripalee läve, kui hoone seintelt on hävitatud kõik, mis meenutab VI kirikukogu ning vahepeal ketserluseks kuulutatud monofüsiitlusest on saanud riigiusk.[1]
Üllataval kombel ei kohanud keisri radikaalne usupööre erilist vastasseisu. Selle taga võis olla nii pidevast võimuvõitlusest tekkinud stress ja hirm kui ka elanikkonna enamuse ükskõiksus raskesti mõistetava kirikusisese ning doomaatilisi peensusi puudutava vaidluse vastu. Samas keeldus Rooma paavst, kes ülepea pidas Philippikost usurpaatoriks, seda otsust tunnistamast. Kui Rooma jõudis Justinianus II pea ja koos sellega uue keisri portree ning ametlik teade Philippikose troonile asumisest, siis linn keeldus keisripilti vastu võtmast. Uue keisri nime ei mainitud ka jumalateenistustel ja tema kujutisega münti ei lastud käibele. Paavsti täielikult eitav suhtumine Philippikosse muutub veelgi arusaadavamaks, kui tuletada meelde, milliste auavaldustega oli teda mõni aeg tagasi vastu võtnud kukutatud Justinianus.[1]
Keiser armastas luksust ja naudinguid ning pärast oma usupööret andus ta neile täielikult. Selle peale kulusid ka kõik riigikassa varud, mis halvendas rängalt riigi olukorda.[1]
Välis- ja sisepoliitilised pinged
[muuda | muuda lähteteksti]Philippikos oli ellu viinud olulise siseriikliku ideoloogilise pöörde, mis jättis ta ilma paavsti tunnustusest ja halvendas ka riigi välispoliitilist olukorda. Philippikose valitsemise ajal kaotas Bütsants oma viimased valdused Aafrikas. Mis aga puudutab laiemalt keisririigiga seotud geopoliitilisi muudatusi siis kõige olulisemaks nende seas võib pidada araablaste jõudmist Hispaaniasse.[1]
Ometi ei lasknud keiser ennast millestki häirida, olid ju kõik munga ennustused täitunud, usupööre möödunud suhteliselt valutult ning ees paistis lubatud pikk ja kuulsusrikas valitsemisaeg. Seega võis keiser rahuliku südamega anduda naudingutele, kuigi tegelik riigi välispoliitiline olukord oleks nõudnud energilist tegutsemist. Samal ajal, kui keiser tundis elust täit mõnu, hakkasid bulgaarlased koondama Bütsantsi piiridele oma vägesid. Justinianus II oli olnud nende liitlane ning tema kukutamise ja tapmisega olid nad saanud kallaletungiks suurepärase ettekäände: maksta hukatud keisri eest kätte. Lisaks pidid ju bulgaarlased mõni aeg tagasi leppima vaid Konstantinoopoli nägemisega müüride tagant, mis veelgi võimendas nende ettekujutust linnas peituvatest rikkustest. Seega ei kulunud khaanil palju jõupingutusi, et veenda oma sõjamehi rünnakut alustama. Kallaletung oli hästi ajastatud. Sel ajal kolisid jõukad linlased oma suvevilladesse, võttes sinna kaasa, nagu bütsantsi autorid kirjutasid, "rikkalikud lauad". Ning et bulgaarlaste rünnak tabas Bütsantsi täiesti ootamatult, siis sattus suur osa nendest rikkustest rüüstajate kätte. Seejuures ei osutanud Philippikose ja tema eelkäijate aegsete segaduste ajal laostunud keisririigi sõjavägi sissetungijatele pea mingit vastupanu. Täielikust hävingust päästis Konstantinoopoli vaid linna võimsad müürid. Nende purustamiseks polnud bulgaarlastel vahendeid, pikaajalise piiramise organiseerimiseks aga nappis jõudu. Samal ajal rüüstasid riigi lõunapoolseid piirkondi araablased. Ka nende tagasitõrjumiseks ei võtnud keiser midagi ette. Kõik need sündmused suurendasid veelgi rahulolematust Philippikosega, valmistades ette soodsat pinnast järjekordsele riigipöördele.[1]
Atentaat ja võimult tõukamine
[muuda | muuda lähteteksti]713. aasta 2. juuniil tähistas Philippikos pidustustega hipodroomil oma sünnipäeva. Järgmisel päeval toimus muusika saatel suur väljasõit, millele järgnes pidulik lõunasöök palees. Selle lõppedes lahkus keiser oma magamistuppa. Samal ööl hiilis sinna üks lihtsõdur, ajas vindise keisri voodist välja, tungis talle kallale ja torkas keisril silmad peast. Kui teade öösel toimunust linnas levis, siis puhkesid üleüldised rahutused, mille käigus kuulutati välja uus keiser. Selleks oli väljapaistev õukondlane Artemios, kelle valitsejanimeks sai Anastasios.[1]
Toimunud riigipöörde üksikasjad pole teada. Teadmata on ka Philippikose edasine saatus, kuid tõenäoliselt suri ta paari kuu möödudes.[1]
| Eelnev Justinianus II |
Bütsantsi keiser 4. november 711 – 3. juuni 713 |
Järgnev Anastasios II |