Esimene Kreeka Vabariik

Kreeka ajutine administratsioon (1822–1827) Kreeka Riik (1827–1832) Προσωρινὴ Διοίκησις τῆς Ἑλλάδος Ἑλληνικὴ Πολιτεία 1822–1832
Lipp Kreeka Riigi vapp (1828-1832)
Valitsusvorm	Vabariik
Pealinn	Náfplio
Religioon	Õigeusk
Ajalugu ja sündmused Kreeka iseseisvussõja algus 1821 Iseseisvuse väljakuulutamine 01.01.1822 Autonoomia tunnustamine 22.03.1829 Iseseisvuse tunnustamine 03.02.1830 Konstantinoopoli leping 07.05.1832
Riigikeeled	Kreeka keel
Rahaühik	Fööniks
Eelnev Järgnev Osmanite riik Ida-Kreeka aeropaag Lääne-Kreeka senat Peloponnesose senat Samose militaarpoliitiline süsteem Kreeka kuningriik Samose vürstiriik

Esimeseks Kreeka Vabariigiks nimetatakse ajutist Kreeka riiki Osmanite riigist eraldumiseks peetud Kreeka iseseisvussõja ajal. Selle nimetusega tõstetakse esile Kreeka kuningriigi rajamisele eelnenud revolutsioonilise režiimi põhiseaduslikku ja demokraatlikku loomust ning seostatakse seda perioodi hilisema Teise Kreeka Vabariigi ja Kolmanda Kreeka Vabariigiga.

Ajalugu

1821. aastal alanud Kreeka iseseisvussõja esimestel etappidel valisid mitmed piirkonnad enda piirkondlikud juhtivad nõukogud. 1822. aasta alguses asendas Piada linnas (praeguse nimega Nea Epidavros) kogunenud esimene riiklik assamblee need keskse administratsiooniga; sama organ võttis 1822. aastal vastu ka põhiseaduse, mis tähistab tänapäevase Kreeka riigi sündi. Piirkondlikud nõukogud jätkasid siiski oma tegevust ning tsentraliseeritud juhtimist ei õnnestunud kindlalt kehtestada enne 1824.–1825. aastat. Uut riiki, mida peale selle algset edu ähvardas lagunemine nii seestpoolt (aastatel 1824–1825 toimunud kodusõjad) kui väljastpoolt (Ibrahim Paša juhitud Türgi–Egiptuse armee), tollased suurvõimud ei tunnustanud.

Aastaks 1827 oli Kreeka revolutsioon küll riigi mandriosas peaaegu summutatud, kuid selleks ajaks olid suurriigid jõudnud kokkuleppele selles, et luuakse Otomani impeeriumi valitsemise all olev autonoomne Kreeka riik: nii, nagu oli ära määratud Londoni lepingus. Otomani impeerium aga keeldus seda vastu võtmast ning see viis omakorda Navarino lahinguni, mille tulemuseks oli Kreeka täieliku iseseisvuse kindlustamine.

Aastal 1827 pani Troizenis aset leidnud kolmas riiklik assamblee aluse Kreeka riigile (Ἑλληνικὴ Πολιτεία) ja valis krahv Ioannis Kapodistriase Kreeka kuberneriks. Seetõttu kutsutakse seda perioodi sageli ka kubermangu perioodiks (Κυβερνείο). Peale 1828. aasta jaanuaris Kreekasse saabumist püüdis Kapodistrias funktsioneerivat riiki luua ja lahendada sõjast laastatud riigi probleeme, kuid oli peagi mässitud konfliktidesse võimsate kohalike magnaatide ja pealikega.

Kapodistrias mõrvati poliitiliste rivaalide poolt 1831. aastal ning see viis riigi uuesti elavnenud võitlusteni. Tema järglaseks sai ta vend Augustinos Kapodistrias, kes aga sunniti kuus kuud hiljem tagasi astuma. Tollases pealinnas Nafplios toimunud viies riiklik assamblee visandas uue kuningliku põhiseaduse. Kolme "kaitsva jõu" (Suurbritannia, Prantsuse kuningriik ja Venemaa Keisririik) sekkumisel kuulutati Kreeka 1832. aasta Londoni konverentsil kuningriigiks ning riigi esimeseks kuningaks sai Baieri prints Otto I.

Riigipead

• Prints Alexandros Mavrocordatos (15. jaanuar 1822 – 29. märts 1823)
• Petros Mavromichalis (29. märts 1823 – 31. detsember 1823)
• Georgios Kountouriotis (31. detsember 1823 – 26. aprill 1826)
• Andreas Zaimis (26. aprill 1826 – 14. aprill 1827)
• Ioannis Kapodistrias (14. aprill 1827 – 9. oktoober 1831)
• Augustinos Kapodistrias (9. oktoober 1831 – 9. aprill 1832)
• Valitsuskomisjon (9. aprill 1832 – 2. veebruar 1833)

Vaata ka

• Kreeka ajalugu