Mine sisu juurde

Rohtlahaukur

Allikas: Vikipeedia
Rohtlahaukur

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentia
Sugukond Oravlased Sciuridae
Perekond Rohtlahaukur Cynomys
Rafinesque, 1817
Liigid

Rohtlahaukur (Cynomys) on Põhja-Ameerika rohumaadel elavate näriliste perekond, mis kuulub oravlaste sugukonda. Rohtlahaukureid on viis liiki. Eesti keeles on levinud ka nimetus "preeriakoer".

Käitumiselt mõnevõrra sarnased loomad Euraasia mandril on suslikud ja ümisejad,[1] Lõuna-Aafrikas aga surikaadid (kuigi taksonoomiliselt on nad kauged).

Etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Rohtlahaukurid on nimetuse saanud oma elukoha ja hoiatushüüde järgi, mis kõlab nagu koera haukumine. Nimetus võeti kasutusele juba 1774. aastal.[2] Perekonna Cynomys nimi tuleneb kreeka keelest ning tähendab koerhiirt. Ettevõtetes, kus töötatakse boksides, kasutatakse vahetevahel terminit "prairie dogging" (rohtlahaukur ing k prairie dog), viidates tegevusele, mil mitu töötajat samaaegselt üle boksi seina piiluvad. See meenutab rohtlahaukurite käitumist häire korral.[3]

Esimene liigikirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mustsaba-rohtlahaukurit kirjeldati esimest korda Lewise ja Clarki ekspeditsioonil 1804. aastal. Lewis kirjeldas liiki detailsemalt aastal 1806 ning kutsus neid haukuvateks oravateks.[4]

Välimus

[muuda | muuda lähteteksti]
Valgesaba-rohtlahaukur

Rohtlahaukurid on üsna turske kehaehitusega, kasvavad umbes 30–40 cm pikkuseks (saba kaasa arvatud). Kehakaalus, mis jääb vahemikku 0,5–1,5 kg, esineb suguline dimorfism (kaalu erinevus sugude vahel 105–136%[5]). Valgesaba-rohtlahaukuritel esineb tugevaim suguline dimorfism, mustsaba-rohtlahaukuritel on sugude erinevus aga kõige väiksem. Suguline dimorfism on väikseim emaste tiinusperioodil, mil isased on paaritumisest väsinud. Suurim esineb aga perioodil, mil emased ei toida enam poegi piimaga ning isased hakkavad rohkem sööma.

Ökoloogia ja käitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Rohtlahaukurid on herbivoorid, söövad vahetevahel ka putukaid. Toituvad mitmesugustest rohuliikidest, samuti juurikatest, seemnetest, puuviljadest ja pungadest. Neile meeldib süüa päikesepaistelisel päeval. Vihmase ja külma ilmaga eelistab ta pigem söömata joomata oma urus magada. Talvel täiendavad tiined emased oma dieeti lumega, et saada lisavett.[6]

Levila ja elupaik

[muuda | muuda lähteteksti]

Rohtlahaukurid elavad Põhja-Ameerika rohumaadel. Liik peab muutliku kliima tõttu taluma üpris ekstreemseid tingimusi. Elupaiku ähvardavad sageli lumetormid, üleujutused, rahe, põud ja tulekahjud, seega urud on nende jaoks hädavajalikud. Rohtlahaukurite elupaigas võivad suvised temperatuurid tõusta kuni 38 kraadini ning talvised langeda kuni −37 kraadini Celsiuse järgi.[7] Urgudes on temperatuur suvel 15–25 kraadi ja talvel 5–10 kraadi Celsiuse järgi.

Eluviis

[muuda | muuda lähteteksti]
Mustsaba-rohtlahaukurite urg

Rohtlahaukurite urud on 5–10 m pikad ning ulatuvad 2–3 m maa alla. Uru sissekäigu diameeter on ligikaudu 10–30 cm, sissekäike võib olla 1–6. Sissekäik võib olla kas maaga paralleelne auk või olla ümbritsetud mullakuhjaga. Kuhi võib ulatuda 0,2–0,3 m kõrgusele, mõnel juhul ka 1 m kõrgusele. Kuhjad on rohtlahaukuritele vaatepostiks, mida nad kasutavad lähenevate kiskjate märkamiseks. Samuti on need kaitseks üleujutuste eest, võimalik, et tagavad ka ventilatsiooni. Rohtlahaukurite urgudes on erinevate funktsioonidega kambrid: õhukamber, kamber öiseks ajaks, talveks ja poegade jaoks. Kiskjate eest põgenedes kasutavad rohtlahaukurid umbes 1 m sügavusi kambreid.[8]

Talvitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Talveund magavad valgesaba-, gunnisoni ja utah' rohtlahaukur, teised liigid mitte. Sõltuvalt laiuskraadist ja kõrgusest võib talvitumine alata juba hilissügisel, kuid tavaliselt siiski talvel. Valgesaba-rohtlahaukurite talvitumine kestab kõige kauem, alates oktoobrist kuni märtsi-aprillini. Kuigi mehhiko rohtlahaukur ja mustsaba-rohtlahaukur ei maga talveund, veedavad nad talvel paar nädalat urus.[6]

Suvine aeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Suvel veedavad täiskasvanud rohtlahaukurid enamik aega päevast urust väljas. Mõne allika järgi veedavad nad 95% päikselisest ajast urust väljas, teiste allikate kohaselt aga 1/3–1/4 ajast urus. Uruväliste tegevuste alla kuulub perekonnaliikmete tervitamine, kiskjate lähenemise jälgimine ja puhkamine. Rohtlahaukurid võivad veeta 40–50% oma ajast olles valves, et potentsiaalset ohtu märgata. Ilm mõjutab aega, mis rohtlahaukurid urus veedavad. Väga palavaga teevad rohtlahaukurid perioodilisi käike urgu, kus nad naudivad jahutavat varjualust. Samuti lähevad rohtlahaukurid urgu ekstreemsetes ilmaoludes.[6]

Sotsiaalsus

[muuda | muuda lähteteksti]
Suudlevad rohtlahaukurid

Rohtlahaukurid on väga sotsiaalsed loomad. Nad elavad suurtes kolooniates või isegi "linnades", kus elavad koos mitmed perekondlikud seltsingud, võttes enda alla sadu aakreid maad. Mustsaba- ja mehhiko rohtlahaukurite perekondi kutsutakse kildkondadeks, valgesaba-, gunnisoni utah' rohtlahaukurite puhul kutsutakse neid klannideks. Kildkondade isendeid peetakse omavahel lähedastemaks kui klanniliikmeid.[9] Tähtis on ka "nuusutamisrituaal": kui kohtuvad kaks rohtlahaukurit, hakkavad nad üksteist nuusutama.[10] Perekonnaliikmed suhtlevad omavahel "suudeldes" ja üksteist sugedes.[7][8]

Rohtlahaukurite linn võib koosneda 15–26 perekonnast. Perekonnas on tavaliselt üks täiskasvanud suguküps isane, 2–3 täiskasvanud emast ning 1–2 isast ja 1–2 emast poega. Emased jäävad oma sünniperekonda kogu eluks ning on seega gruppide stabiilsuse aluseks. Isased aga lahkuvad sünnikohast suguküpseks saades, et leida uus perekond, mida kaitsta ja kus paarituda. Mõnes perekonnas on ühe isase kohta liiga palju emaseid, sel juhul on perekonnas juures üks isane. Mõnes sellises perekonnas on isaste vahel sõbralik läbisaamine, mõne puhul aga antagonistlik suhe. Viimase puhul ei ole, vastupidi esimesele, isased omavahel suguluses.[8]

Rohtlahaukurid magavad kambris gruppides. Magamispositsioon on kas ette painutatud kehaga istuv või selili lamav, toetades pea teisele rohtlahaukurile.[6]

Keskmine rohtlahaukuri territoorium on 0,05–1,01 hektarit ning on tavaliselt piiritletud kivide või puudega.[8] Territooriumi kaitseb seal elav isane, kahel pool piiri on isaste suhted vaenulikud. Kohtudes rohtlahaukurid jõllitavad üksteist, ajavad saba üles, plagistavad hambaid ja nuusutavad üksteist. Selliseid interaktsioone võib päeva jooksul juhtuda 20 korda ning need kestavad 5 minutit. Kaklevad rohtlahaukurid hammustavad, löövad või rammivad teist liigikaaslast.[8] Kui konkurent on sama suur või väiksem, võivad ka emased kaklusest osa võtta. Kui ei, annavad emased spetsiaalse märguandega isastele konkurendist teada.

Sigimine

[muuda | muuda lähteteksti]
Mustsaba-rohtlahaukuri pojad

Kopulatsioon leiab aset urus. See vähendab riski, et konkureeriv isane neid segaks, ning on kaitseks kiskjate eest. Emaste paaritumisvalmidust näitab enda genitaalide lakkumine, tolmu sees kümblemine ja hiline urgu sisenemine. Genitaalide lakkumine on kaitse sugulisel teel levivate haiguste ja genitaaliinfektsioonide eest ning kümblemine aitab ära hoida kirpe ja muid parasiite.[11]

Rohtlahaukuritel on paaritushüüe, mis koosneb 2–25 haugatusest, mille vahel on 3–15-sekundiline paus. Paaritumisedukuse tõstmiseks võivad emased paarituda isastega väljaspool nende perekonda. Paaritumisjärgselt ei ole isane emasest enam seksuaalselt huvitatud, kuid ei lase teisi isaseid emasega paarituma.[11]

Pojad

[muuda | muuda lähteteksti]

Mustsaba-rohtlahaukurite puhul hooldab isane kõiki poegi.[12] Mitme vanema hoolitsus on rohkem levinud utah' ja gunnisoni rohtlahaukurite puhul. Tehes enamiku hoolitsustööst, kaitseb emane ka kambrit ja korjab pesa jaoks rohtu. Isaste roll on kaitsta territooriumi ja hooldada urge.[8] Teiste närilistega võrreldes on nende poegade arv väga väike. Emasloomad sünnitavad vaid korra aastas, pesakonnas on keskmiselt 4 poega.[3] Pojad veedavad esimesed kuus nädalat urus. Täiskasvanuks saavad nad viiekuuselt. On teada, et isased, kes võtavad üle perekonna, tapavad eelnevad pojad, et emase innaaeg kiiremini tuleks.[8] Emased võivad tappa suguluses oleva emase pojad, et vähendada konkurentsi ja suurendada toidukogumisala, kuna poegadeta emane ei ole nii kaitsev oma territooriumi suhtes.

Hoiatushüüded

[muuda | muuda lähteteksti]
Hoiatushüüe

Rohtlahaukurid on kiskjatega hästi kohanenud, nad märkavad neid juba kaugelt ja hoiatavad liigikaaslaseid spetsiaalse häälitsusega. Rohtlahaukurid ajavad end kahele tagajalale püsti, et kaugemale näha. Constantine Slobodchikoff on kindlaks teinud, et rohtlahaukuritel on keerukas vokaalne kommunikatsioonisüsteem, kirjeldamaks spetsiifilisi kiskjaid. Hoiatushüüded annavad edasi informatsiooni, millise kiskjaga on tegemist, kui suur ta on ja kui kiiresti ta läheneb. See rohtlahaukurite omadus annab mõista, et neil on hästi arenenud kognitiivsed võimed. Samuti on Slobodchikoff märkinud, et rohtlahaukuritel on vokaalsed märguanded ka teiste potentsiaalsete ohuallikate jaoks.[13]

Pole täpselt selgunud, kas rohtlahaukurid on isekad või altruistlikud. Võib-olla on hoiatussignaalid hoopis selleks, et iseennast kaitsta. On ka võimalik, et hüüded tekitavad teistes rohtlahaukurites paanikat ja segadust ning nad on seega kiskjatele paremini nähtavad.[8]

Rohtlahaukurid, kelle sugulased on lähemal, tekitavad hüüdeid tihedamini ning võivad ennast kiskjale paremini nähtavamaks teha. Kiskjal on aga tegelikult raske aru saada, milline rohtlahaukur heli tekitab, kuna nende hüüded tunduksid nagu tulevat teisest suunast. Samuti, kui rohtlahaukur tekitab ohusignaali, ei jookse teised urgudesse, vaid seisavad küngastele, tehes end kiskjale nähtavaks. [8]

Tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ökoloogid loevad rohtlahaukureid tugiliikide hulka. Nad on tähtsad saakloomad, olles põhiliseks toiduks mustjalg-tuhkrule, välerebasele, kaljukotkale, vöötkährile jt. Preeriatüllile on rohtlahaukuri urud vajalikud pesa tegemiseks. Mõningad mäletsejad nagu ameerika piison, harksarvik, mustsaba hirv eelistavad süüa rohtlahaukurite poolt kasutatud maa-alal.[14] Urusüsteemid aitavad vihmavett põhjavette suunata, et vältida äravoolu ja erosiooni. Samuti aitab see parandada karjatamise tõttu tekkinud mulla liigset tihenemist.

Probleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

Rohtlahaukureid peetakse kahjuriteks ning neid aetakse põllumaadelt välja, kuna kahjustavad saaki (rohtlahaukurid puhastavad oma uruümbruse taimedest).[15]

Rohtlahaukuri elupaigad ja populatsioon on vähenenud linnastumise tõttu. Sellegipoolest on rohtlahaukurid kohanemisvõimelised ning jätkavad urgude uuristamist linnades.

Rohtlahaukureid hävitati, kuna kardeti, et hobused võivad rohtlahaukuri urgu astudes oma jala murda.[16] Samuti kardeti, et nad levitavad muhkkatku.[17]

2003. aasta keskel imporditi Ghanast USA-sse aafrika hamsterrott, kelle tõttu nakatusid Madisoni ja Wisconsini osariigis mitmed rohtlahaukurid ahvirõugetesse ning nakatusid ka inimesed. See tõstatas rohtlahaukurite müügi, vahetuse ja transpordi keelustamise küsimuse USAs.[18] Kuigi haigus ei levinud edasi metsikutele rohtlahaukuritele, keelustas nende impordi ka Euroopa Liit.[19]

Rohtlahaukurid on vastuvõtlikud muhkkatkule, mitmed kolooniad on selle tõttu hävinud.[20][21][22][23] 2002. aastal avastati Texases vangistuses hoitud rohtlahaukuritel tulareemia.[24] 2008. aasta 8. septembrist on rohtlahaukurite püüdmine, müümine ja transportimine taas lubatud.[25] Mitmes USA osariigis keeld siiski kehtib. Rohtlahaukurid elavad vangistuses 8 aastat või kauemgi.[26]

Kinnistes tingimustes

[muuda | muuda lähteteksti]
Mustsaba-rohtlahaukur Philadelphia loomaaias

Kuni 2003. aastani püüti eksootilisteks lemmikloomadeks põhiliselt mustsaba-rohtlahaukureid Kanadas, USAs, Jaapanis ja Euroopas. Suure vaakumseadeldisega eemaldati nad noorte poegadena urust.[27][28] Paaritada on neid vangistuses raske, loomaaias aga kergem. Levinud viis nende püüdmiseks oli siiski otse loodusest.

Lemmikloomadena on neid üsna keerukas pidada, kuna nad vajavad palju tähelepanu ja spetsiifilist dieeti. Innaaja vältel võivad nad muutuda agressiivseks. Nad on väga sotsiaalsed loomad, kes võivad inimest kohelda kui oma koloonia liiget ning isegi oma nimele reageerida.

See artikkel on täielikult või osaliselt tõlgitud artikli(te)st Prairie dog.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ [1] "Rohtlates elavad loomad"
  2. ↑ Online Etymology Dictionary, prairie.
  3. ↑ Deck, Annie. Revolt of the Cube-Berts. Business First of Buffalo. 14 Jan. 2000.
  4. ↑ "Journal of the Lewis and Clark Expedition, Tuesday July 1st 1806". Libtextcenter.unl.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2009. Vaadatud 9.02.2009.
  5. ↑ Hoogland, J.L. (2002). "Sexual Dimorphism of Prairie Dogs", Journal of Mammology, 84(4): 1254–1266.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Long, K. (2002) Prairie Dogs: A Wildlife Handbook, Boulder, CO: Johnson Books.
  7. ↑ 7,0 7,1 Chance, G.E. (1976). "Wonders of Prairie Dogs", New York, NY: Dodd, Mead, and Company.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 8,7 8,8 Hoogland, J.L. (1995) The Black- tailed Prairie Dog: Social Life of a Burrowing Mammal, Chicago, IL: The University of Chicago Press.
  9. ↑ Haynie, M., Van Den Bussche, R. A., Hoogland, J.L., & Gilbert, D.A. (2002) "Parentage, Multiple Paternity, and Breeding Success in Gunnison's and Utah Prairie Dogs", Journal of Mammalogy, 84 (4): 1244–1253.
  10. ↑ [2] "Ühis-rohtlahaukur"
  11. ↑ 11,0 11,1 Hoogland, J.L. (1998) "Estrus and Copulation of Gunnison's Prairie Dogs", Journal of Mammalogy, 79(3):887–897.
  12. ↑ Foltz, D., and Hoogland, J.L. (1981) "Analysis of the Mating System in the Black- Tailed Prairie Dog (Cynomys Ludovicianus) by Likelihood of Paternity", Journal of Mammalogy 62(4):706–712.
  13. ↑ Slobodchikoff, C. N. (2002) "Cognition and Communication in Prairie Dogs", In: The Cognitive Animal (pp. 257–264), M. Beckoff, C. Allen, and G. M. Burghardt (eds) Cambridge: A Bradford Book.
  14. ↑ "Prairie Dog Coalition – Associated Species". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2013. Vaadatud 3. novembril 2011.
  15. ↑ Slobodchikoff, C. N., Judith Kiriazis, C. Fischer, and E. Creef (1991). "Semantic information distinguishing individual predators in the alarm calls of Gunnison's prairie dogs" (PDF). Animal Behaviour. 42 (5): 713–719. DOI:10.1016/S0003-3472(05)80117-4. ISSN 0003-3472.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  16. ↑ "The Diary of Virginia D. (Jones-Harlan) Barr b. 1866". Kansasheritage.org. 22. mai 1940. Originaali arhiivikoopia seisuga 31.01.2009. Vaadatud 9.02.2009.
  17. ↑ "Prairie Dogs – Desert USA". DesertUSA. Vaadatud 9.02.2009.
  18. ↑ "CDC: Questions & Answers About Monkey Pox". Vaadatud 18.04.2006.
  19. ↑ "Born Free: EU bans rodent imports following monkeypox outbreak". bornfree.org.uk. Juuni 2003. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.05.2006. Vaadatud 13.10.2011.
  20. ↑ "Plague and Black-Tailed Prairie Dogs". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. mai 2017. Vaadatud 3. novembril 2011.
  21. ↑ "Biologist Studies Plague and Prairie Dogs". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2008. Vaadatud 3. novembril 2011.
  22. ↑ Robbins, Jim (18. aprill 2006). "Endangered, Rescued, Now in Trouble Again". The New York Times. Vaadatud 22.05.2010.
  23. ↑ Hoogland, John L. (1995). The Black-Tailed Prairie Dog: Social Life of a Burrowing Mammal. University of Chicago Press. Lk 80. ISBN 0-2263-5117-3.
  24. ↑ "AVMA: Tularemia Outbreak Identified In Pet Prairie Dogs". Originaali arhiivikoopia seisuga 2.04.2006. Vaadatud 18.04.2006.
  25. ↑ Federal Register / Vol. 73, No. 174
  26. ↑ Prairie Dogs by Jen Green
  27. ↑ "CNN: What's that giant sucking sound on prairie?". Vaadatud 10.10.2009.
  28. ↑ Pilny, A. Prairie dog care and husbandry in Veterinary Clinics of North America: Exotic Animal Practice, Volume 7, Issue 2, Pages 269–282.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rohtlahaukur&oldid=6701494"