Halapaju

Halapaju
	; Õitsev halapaju
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Malpiigialaadsed Malpighiales;
Sugukond	Pajulised Salicaceae;
Perekond	Paju Salix;
Liik	Halapaju;
Binaarne nimetus
	Salix acutifolia; (Willd.)
Sünonüümid
	Salix coerulescens Turcz. unresolved; Salix daphnoides subsp. acutifolia (Willd.) Ahlfv.; Salix violacea Willd.;

Halapaju (Salix acutifolia) on mitmeaastane heitlehine põõsas või lehtpuu paju perekonnast.

Nomenklatuur ja süstemaatika

Enamasti peetakse halapaju eraldi liigiks Salix acutifolia. Liigi autor on Carl Ludwig Willdenow. Sünonüümid on Salix violacea Willd. ja Salix coerulescens Turcz.^[2]

Liigiepiteet acutifolia tähendab 'teravalehine'.

Mõned autorid, sealhulgas Soome botaanikud, peavad halapalju härmpaju alamliigiks (Salix daphnoides ssp. acutifolia)^[3]^[4]^[5]^[6]. Alamliigi autor on Frederik Elias Ahlfvengren.

Levila

Halapaju kasvab pärismaisena Soomes, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Venemaa Euroopa-osas, Põhja-Kaukaasias, Lääne-Siberis, Kasahstanis, Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis.^[7]

Seda kasvatatakse ka kultuurtaimena.

Eestis kasvab halapaju kõrgete hõredate põõsastena Peipsi liivadel ja Lõuna-Eesti jõgede ääres (Koiva ja Piusa jõgi^[8]) või ka istutatult elamute juures.^[9]

Välimus

Halapaju on 1–12 m (tavaliselt 3–8 m^[10]) kõrgune puu või põõsas. Võrsed on halapajul punakaspruunid kuni lillakaspunased. Tal on tumepruunid või tumepunased^[9] (erepunased või kollakad) sinaka kirmega^[9] pikad, peened^[9] ja hargnevad oksad. Oksad on sageli rippuvad^[9].

Ovaalse kujuga pungad on punased või tumepunased, pikkusega kuni 6 mm pikad. Lantsetjad, kiiljad lehed (harva joon-lansetjased), mille pikkus on 6–15 cm ja laius 0,7–1,2 cm. Alt on nad hallid, ülevalt tumerohelised ja teravad. Rootsud on kollakas-punased, pikkusega 1 cm.

Urvad on silindrilise kujuga 2,5–3,5 cm pikkused. Nad on hõbevalget värvi^[9]. Halapaju on kahekojaline taim ja tema urbade järgi ei ole algul võimalik vahet teha, kas oksad on pärit isas- või emastaimelt.

Halapaju õiel on kaks tolmukat^[viide?], üks lindikujuline tagameenääre, munakujuline paljas sigimik, pikk emakakael ja pikergune emakasuue. Emasurvad saavad heleroheka värvuse just väljaulatuvatelt emakasuudmetelt.

Ökoloogia

Tavaliselt kasvab veekogu kallastel (jõgede, järvede, ojade kallastel).^[11]

Halapaju õitseb vara, koos paiselehega^[9]. Õitsemise ajal, mis kestab nädal-paar, annavad isasurbadele värvi kollased tolmukapead. Pajude isastaimed on kevadel väga olulised mesilaste õietolmuga varustajad, emastaimedelt saab ainult mett.

Kasutamine

Pikemalt artiklis Pajukoor

Rahvameditsiinis

Lehtedest valmistatakse salitsiini sisaldusega teed või vesitõmmist, mida kasutatakse palavikuvastase ainena.^[11] Salitsiin on glükosiid, mis moodustub salitsüülhape organismi sattumisel. See hape on keemiliselt sarnane aspiriinis sisalduva happega, aga nendel on erinevused toime suhtes.^[12]

Taime koorest valmistatakse ürditeed, millel on soodne toime seedimisele. Tee taastab isu ja omab kõhulahtisuse vastaset efekti. Samuti selle vesitõmmisega ravitakse artriiti, neuralgiat, ja üldist valu.^[12]

Vastunäidustused

Halapajust valmistatud droogi ei tohi kasutada kui inimesel on suurenenud tundlikkus salitsülaatide suhtes või kui inimene võtab verd vedeldavaid ravimeid.

Keemiline koostis

Lehed sisaldavad salitsiini, antokloore, parkaineid ja askorbiinhapet.^[11]

Viited

↑ "Salix acutifolia Willd". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2019. Vaadatud 18. juunil 2016.
↑ "The Plant List (2013), versioon 1.1". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2019. Vaadatud 18. juunil 2016.
↑ Leena Hämet-Ahti, Annikki Palmén, Pentti Alanko, , Peter M. A. Tigerstedt. Suomen puu- ja pensaskasvio, 2. muudetud trükk, Dendrologian Seura r.y., Helsinki 1992. ISBN 951-96557-0-0
↑ Leena Hämet-Ahti, Juha Suominen, Tauno Ulvinen, Pertti Uotila (toim). Retkeilykasvio, 4. muudetud trükk, Luonnontieteellinen keskusmuseo, Kasvimuseo, Helsinki 1998. ISBN 951-45-8167-9
↑ Ella Räty (toim). Viljelykasvien nimistö. Puutarhaliiton julkaisuja nro 363, Helsinki 2012. ISBN 978-951-8942-92-7
↑ M. Lagerström, T. Uronen. Pajut puutarhassa, Tammi 2005. ISBN 951-31-3244-7
↑ GRIN
↑ "Liigikirjeldused". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2016. Vaadatud 18. juuni 2016.
↑ ^9,0 ^9,1 ^9,2 ^9,3 ^9,4 ^9,5 ^9,6 Heljo Krall, Urvapajud
↑ Tõnu Ploompuu, Aasta puu EL 2006/3,Pajud – see on imelihtne!
↑ ^11,0 ^11,1 ^11,2 Pharmspravka.ru. (2016). Ива - PharmSpravka. Folia Salicis acutifoliae - листья ивы остролистной, vaadatud 28. aprillil 2016.
↑ ^12,0 ^12,1 Herbal Encyclopedia. (2010). Willow - Herbal Encyclopedia. Vaadatud 11. mail 2016.

Välislingid

Halapaju andmebaasis eElurikkus

Pajutibud kuulutavad kevadet, Vooremaa, 17.02.2009

[1] "Salix acutifolia Willd". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2019. Vaadatud 18. juunil 2016.

[2] "The Plant List (2013), versioon 1.1". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2019. Vaadatud 18. juunil 2016.

[Spp-3] Leena Hämet-Ahti, Annikki Palmén, Pentti Alanko, , Peter M. A. Tigerstedt. Suomen puu- ja pensaskasvio, 2. muudetud trükk, Dendrologian Seura r.y., Helsinki 1992. ISBN 951-96557-0-0

[Rk-4] Leena Hämet-Ahti, Juha Suominen, Tauno Ulvinen, Pertti Uotila (toim). Retkeilykasvio, 4. muudetud trükk, Luonnontieteellinen keskusmuseo, Kasvimuseo, Helsinki 1998. ISBN 951-45-8167-9

[5] Ella Räty (toim). Viljelykasvien nimistö. Puutarhaliiton julkaisuja nro 363, Helsinki 2012. ISBN 978-951-8942-92-7

[Pp-6] M. Lagerström, T. Uronen. Pajut puutarhassa, Tammi 2005. ISBN 951-31-3244-7

[7] GRIN

[8] "Liigikirjeldused". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2016. Vaadatud 18. juuni 2016.

[krall-9] 9,0 ^9,1 ^9,2 ^9,3 ^9,4 ^9,5 ^9,6 Heljo Krall, Urvapajud

[10] Tõnu Ploompuu, Aasta puu EL 2006/3,Pajud – see on imelihtne!

[:0-11] 11,0 ^11,1 ^11,2 Pharmspravka.ru. (2016). Ива - PharmSpravka. Folia Salicis acutifoliae - листья ивы остролистной, vaadatud 28. aprillil 2016.

[:1-12] 12,0 ^12,1 Herbal Encyclopedia. (2010). Willow - Herbal Encyclopedia. Vaadatud 11. mail 2016.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]