Spaleer

Spaleer (inglise keeles espalier, hääldus es-pal-yer või es-pal-yay) on vana aianduskultuurne tehnika, kus üritatakse puitunud taime painutada lapikult (kahe dimensiooniliselt) kindlale raamile. Taimed on tavaliselt paigutatud erinevate mustritega kas seinale, aiale või postide vahele.

Spaleer ei ole ainult lehtdekoratiivne, vaid ka väga praktiline aedades, kus on vähe ruumi aga soovitakse meelepärast viljapuud kasvatada või luua õhuke, kuid kõrge hekk.

Ajalugu

Sõna espalier on prantsuspärane (sama kasutatakse ka inglise keeles), see tuleb itaaliakeelsest sõnast espalliera, mis tähendab kohta, kuhu oma õlga toetada.

Esimesed tähelepanekud on pärit Vana-Egiptusest, kus hauakambritest on leitud jooniseid, mis viitavad puude kasvatamisele sarnases stiilis (põhiliselt viigimarju). Laialdasemalt on tuntud, et spaleeri tehnika kujunes välja hoopis 16ndal sajandil Vana- Roomas, kus sooviti lossiaedades kasvatada eksootilisi vilju ning katta kivist seinu, selleks suunati taimed vastu päiksepoolsemat seina. Nii kasvades sai terve taim ühtlaselt päikest ja oli võimalik kasvatada ka selliseid taimi, mille viljad muidu külmas kliimas ei valmiks. Hilisem ja meile tuntum erinevate mustritega hekk kujunes välja umbes keskajal. Viinamarjaistandused on seda tehnikat juba sadu, kui mitte tuhandeid aastaid kasutanud.

Kasvatamine

Spaleerpuude kujundus hakkab pihta juba puukoolis, kui istikud on alles noored ja väiksed. Kui aga osta noored puud, mille oksad on painduvad, saab ka ise soovitud spaleerpuud kujundama hakata. Taim tuleks istutada võimalikult seina või aia äärde, taimede vahe peaks olenevalt puust ja soovitud mustrist olema 3–5 meetrit, siis on võradel ruumi kasvada. Esimestel aastatel on soovitatav kasutada tugesid, nii saab taime paremini vormida. Kui oksad on juba tugevad ja soovitud muster käes, pole tugede kasutamine enam vajalik. Peale paari aastat piisab ainult 1–2 korda aastas piiramisest (parim on piirata siis, kui lehti pole). Eesti kliimasse sobivad kõige paremini pärn, (ilu)õunapuu, pirnipuu ja maguskirss; lisaks võib spaleeris kasvatada ka pihlakat, pooppuud, tamme ja hobukastanit. Soojemas ja tuulevaikses kohas on võimalik ka mõnda eksootilisemat vilja kasvatada. Kindlasti ei tohiks peljata pügamist, kõik mitte sobivad oksad võib ära lõigata.

Stiilid

• Verrierpalmett – spaleerpuu tüüp, mida istutatakse seinte või müüride äärde ja mida kujundatakse kindla vormi järgi. Ilusa kuju eelduseks on regulaarne kärpimine ja suvine pintseerimine. See vorm sobib hästi luuviljalistele, õuna- ja pirnipuudele. Verrierpalmetil on alati paarisarv oksi, vahekaugus okstel 30cm ja tüvepikenduste vahel 40-50cm. Tuleb jälgida, et viljaoksad oleksid lühikesed.
• U-kujuline palmett – kõige lihtsamini loodav vorm. Esimese aasta lõikusega lõigatakse istik maapinnast 40cm kõrgusele. Sealt kasvavatest pikkadest võrsetest valitakse kaks, ülejäänud lõigatakse ära ja allesjäänud võrsed seotakse toe külge kinni.
• Lehvik – kõige parem on luuviljalisi ehk ploome, kirsse jt lehvikukujulise palmetina kujundada. Selles on kombineeritud okste tagasihoidlikum lõikus ja ülessidumine. Puid tuleb tugevamini tagasi lõigata ainult esimesel kevadel ning edasine hooldus seisneb põhiliselt okste ülessidumises. Kuna oksi ei ole vaja palju painutada, siis sobib see spaleerlõikuse tüüp hapra puiduga luuviljalistele (ploom, kirss).
• Kordonpuu – kas viltune, horisontaalne või vertikaalne, ühetüveline. Kordonpuid hakatakse kasvatama üheaastasest istikutest, mis istutatakse tugivõrestiku äärde umbes meetriste vahedega.  Lõigatakse eesmärgiga saada kiiresti terve tüve ulatuses hulganisti viljaoksi. See lõikustüüp sobib peaaegu kõigile õuna- ja pirnipuudele.
• Belgia tara - puul valitakse kaks põhi oksa ning neid hakatakse vaheldumisi teise taime okstega punuma, luues ruudustiku. Selline stiil võimaldab kasutada mitut erinevat vilja- või ilupuud samaaegselt, hoides hulgaliselt ruumi kokku. Kujundust on kõige parem hakata traataiale tegema, mille hiljem saab eemaldada.