Duklja
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2015) |
Duklja (montenegro keeles Дукља), ka Doclea või Diocleia (kreeka keeles Διοκλεία Diokleia), oli päriliku maaga keskaegne riik, mis hõlmas umbes tänapäeva Kagu-Montenegro territooriumid Kotorist läänes Bojana jõeni idas ning Zeta ja Morača jõe läteteni põhjas.
Duklja oli esialgu Ida-Rooma riigi vasall, kuid 9. sajandil sai sellest Serbia vürstkonna osa Vlastimirovićite dünastia võimu all. Pärast Serbia annekteerimist Bütsantsi poolt 10. sajandi lõpul jäi Duklja kuni 1040. aastateni Bütsantsi võimu alla, kui kohalik isand Stefan Vojislav suutis saavutada oma võimu all sõltumatuse enamusele mereäärsest piirkonnast; Duklja muutus kõige võimsamaks riigiks, seda valitses Vojislavljevići dünastia.
Aastal 1060 annekteerisid Vojislavljevićid Raška (sisemaa, millest hiljem sai Serbia tuumik) ja määrasid sinna vasallvalitsejad. Konstantin Bodini surmaga aastal 1101 asus dünastia kõrvalharu Raškat sõltumatult valitsema ja aastal 1189 liidendati Duklja viimasega – kui Serbia suurvürstkonna kroonimaa, järgnevalt tuntud kui Zeta, mis jäi nii kuni Serbia tsaaririigi languseni. Serbia tsaaririigi langusega sai Zeta aastal 1356 Balšićite võimu all sõltumatuks ja oli aastatel 1421–1427 taas Serbia despootkonnaga liidendatud.
Nimi
Doclea oli algselt Rooma riigi linna nimi tänapäeva Podgorica (Ribnica) kohas, mille ehitas Rooma keiser Diocletianus, kes pärines sellest Rooma Dalmaatsia piirkonnast. Romaniseerunud illüüri hõim docleatae, mis piirkonda asustas, tuletas oma nime linna nimest. Järgnevatel sajanditel hüperkorrigeerisid roomlased nimeks Dioclea, oletades valesti, et i kadus labase kõnemustri tõttu. Duklja on selle piirkonna nime hilisem slaavi versioon, mis omistati vürstkonnale Bütsantsi süseräniteedi all.
Geograafia
De Administrando Imperio (948–952) (DAI) järgi hõlmas Diokleia (Διοκλεία) "suuri, asustatud linnu": Gradetai, Nougrade ja Lontodokla. Gradetai võis olla Starigrad, Nougrad võis olla Prevlaka, samas Lontodokla asukoht pole kindel.
Hilisema, mõnevõrra kahtlase allika, Duklja preestri kroonika (DPK) järgi valdas valitseja nimega Hvalimir, kes oli väidetavalt Jovan Vladimiri (u. 990–1016) esivanem, Zetat ja selle linnu ning järgmisi krahvkondi: Lusca (Luška), Podlugiae (Podlužje), Gorsca (Gorska), Cupelnich (Kupelnik), Obliquus (Oblik), Prapratna, Cermeniza (Crmnica) ja Budua (Budva) koos Cuceva (Kučevo) ja Gripuli (Grbalj).
12. sajandist alates hakkas mõiste Zeta asendama nime Duklja.
Ajalugu
Duklja teoses De Administrando Imperio
Duklja asustati valdavalt slaavlaste poolt 7. sajandil, kuigi piirkond oli avaaride ja slaavlaste röövretkede sihtkoht 6. sajandist. 10. sajandi De Administrando Imperio järgi, mille kirjutas Bütsantsi keiser Konstantinos VII Porphyrogennetos, toimus slaavlaste teine rändelaine Balkanile u. aastatel 610–640. Olles mägine piirkond, pakkus see võib-olla varjupaika eelslaavi rahvastikule.
De Administrando Imperio on olnud laialt kasutatud allikas lõunaslaavi riikide varajase ajaloo rekonstrueerimisel. Porphyrogennetos kirjutas, et Duklja laastati avaaride poolt ja "taasasustati keiser Herakleios I ajal, nagu ka Horvaatia ja Serbia" (s.o. 7. sajandi esimesel poolel). Kuigi ta on selgelt öelnud, et naabervürstkonnad Serbia, Zahumlje, Travunija ja Paganija asustati 'ristimata serblaste' poolt, mainib ta, et Duklja asustati lihtsalt 'slaavlaste' poolt. John Van Antwerp Fine, Jr. väidab: "arvestades, et serblased asusid piirkondadesse piki selle piire, oli arvatavasti ka see serblaste piirkond". Annales regni Francorum (821–822) järgi põgenes mässuline Pannoonia hertsog Ljudevit Posavski frankide sissetungi ajal oma residentsist Sisakist serblaste juurde Lääne-Bosniasse, kes kontrollisid suurt osa Dalmaatsiast ("Sorabos, quae natio magnam Dalmatiae partem obtinere dicitur").
Horvaatide kohalolekut on samuti postuleeritud. Porphyrogennetos märgib DAI-s, et, pärast Põhja-Dalmaatsia asustamist osa horvaate "eraldus ja võttis kontrolli alla Illyricumi ja Pannonia". Ivo Banac pani ette, et esimest nimetataks Dukljaks. Kahtlane Duklja preestri kroonika, koostatud aastatel 1298–1301 tsistertslasest munga poolt Pavao I Šubić Bribirski teenistuses, viitab horvaatidele Lõuna-Dalmaatsias. Kui see ei ole pelgalt Bütsantsi segadus serblaste ja horvaatide vahel, võib see viidata väikese horvaadi hõimu olemasolule kuni 12. sajandi lõpuni.
Teadlased on arutanud pikalt selliste allikate usaldusväärsuse üle. Näiteks Florin Curta, teiste seas, vihjas, et DAI oli poliitiline dokument, mitte rangelt ajalooline. See tõenäoliselt näitab, et ranniku-župad olid 10. sajandi keskpaigas Serbia vürsti Časlav Klonimirovići võimu all.
Lõppude lõpuks pole Duklja päritolu täpselt teada, kirjalikud tõendid toetuvad sageli poollegendaarsetele sugupuudele. Pealegi, mis tegelikult kujutas inimesi (gens) keskajal, on rangelt arutatud. Pole kindlaid tõendeid, et serblaste või horvaatidena tuntud rahvad rändasid en masse sidusa rahvusena. Pigem hakkas mingi grupiidentiteet Balkanil moodustuma 7. sajandi lõpus, kui slaavi aadel moodustas liitude süsteemi. See langeb kokku avaaride hegemoonia lõpliku hääbumisega Balkani lääneosa üle. Samal ajal hakkasid bütsantslased Balkani osades taaslooma teatud kontrolli pärast keiserliku kontrolli kokkuvarisemist 7. sajandil. Bütsantsi Dyrrhachiumi teema loomine hõlbustas diplomaatilisi sidemeid idaroomlaste ja Aadria mere ranniku Sclaviniae vahel.
Nii Florin Curta kui ka John Fine, teiste seas, on väitnud, et etnonüümid, nagu serblane või horvaat, olid peamiselt poliitilised sildid, viitega duxile ja teda saatvatele aadlikele, samas madalamal tasemel nimetati samamoodi lihtrahvast, kes asustasid selliste juhtide valitsemise all olevat territooriumi (sageli nominaalselt ja mööduvalt). On vähe tõendeid, et keskaegses ühiskonnas oli kaasaegne mõiste rahvusest ja sellega seotud väärtustest. Pigem üldiselt oli identiteet juurdunud peamiselt oma klanni, külla ja piirkonda. Nagu Fine märgib, "selles suures slaavlastega asustatud piirkonnas, kes kõik rääkisid sama keelt, tekkisid teatud poliitilised üksused, ja kõigest poliitilised üksused". Duklja oli üks selline üksus ning selle ajalugu oli tihedalt põimunud Serbia/Raška ja Bütsantsi ning samuti Rooma ja 'lääne' riikide ajalooga. Duklja oli üks keskaegne serblaste riik ning oli tänapäeva Montenegro poliitiline ja kultuuriline eelkäija.
Varajane
Dukljast on enne 11. sajandit vähe teada. Peamine allikas varajaste lõunaslaavi riikide ajaloost on keiser Konstantinos VII De Administrando Imperio (koostatud enne 952. aastat). Töö ei maini Duklja kohta praktiliselt midagi peale selle, et seda asustasid slaavlased ja et seda valitsesid Bütsantsi keisrid. Tõenäoliselt ei olnud sõltumatut üksust enne 10. sajandi lõppu. Bütsantslased valitsesid rannikulinnu, nagu Doclea, Bar, Kotor, ja tagamaad nende ümber. Arheoloogiline tõend (isiklik pitser) viitab sellele, et kohalikud ametnikud valitsesid seda väikest piirkonda keisri nimel. Slaavi piirkonnad, mis ei olnud otseselt Bütsantsi võimu all (nagu Travunija), olid organiseeritud mitmeks župaks (laias laastus krahvkond), mida valitsesid kohalikud perekonnad.
Slaavlaste röövretki Ida-Rooma territooriumile on mainitud aastal 518 ja 580. aastateks olid nad vallutanud suuri alasid, tuntud kui Sklaviinia.
Vürst Višeslav (valitses 768–814), esimene nime järgi teadaolev Serbia monarh, valitses pärilikke maid (župa, "krahvkond") Neretva, Tara, Piva, Lim. Ta suutis ühendada mitu provintsi ja hõimu Serbia vürstkonnaks. Višeslavi järglane oli tema poeg Radoslav ja siis Prosigoj, kelle ajal "asustasid serblased suurt osa Dalmaatsiast" (Annales regni Francorum, 822). Vürst Vlastimir ühendas Serbia hõime kasvava bulgaaride ohu vastu veelgi, tema riik ulatus üle Edela-Serbia, enamuse Montenegro, Ida-Hertsegoviina ja Kagu-Bosnia. Vürst Petar Gojniković võitis Bosnia Tišemiri, annekteeris Bosna jõe oru. Edasi laienes ta piki Neretvat, annekteerides Paganija, kus näib, et ta sattus konflikti Mihajlo Viševićiga, Bulgaaria liitlase ja Zahumlje valitsejaga (sealhulgas Trebinje ja enamus hilisemast Dukljast). Mihajlo Višević kuulis võimalikust liidust Serbia ja bütsantslaste vahel ning hoiatas Simeoni. Simeon võitis Petarit ja järgnevatel aastatel toimus bulgaaride ja bütsantslaste vahel võimuvõitlus ülemvõimu pärast Serbias. Vürst Časlav Klonimirović valitses riigikeste konföderatsiooni, mis kattis ulatusliku ala, ühendades Bosnia, Hertsegoviina, Vana-Serbia ja Montenegro hõimud (liidendades Serbiaga (ι Σερβλια) Paganija, Zahumlje, Travunija, Konavle, Bosnia ja "Raška"). Ta võttis üle varem Mihajlo valitsetud piirkonnad, kes kaob allikatest aastal 925. Mõne allika järgi põhines Časlavi 'riik' Kotori tagamaal.
Tõus
Pärast Časlavi surma u. aastal 960 annekteerisid bütsantslased Raška (tagamaa) ning Serbia lagunes mitmeks väikeseks župaks ja esimese dünastia mainimine lõppes. Petar, kelle pitser on leitud, oli 11. sajandi vahetusel arvatavasti arhont Diokleias. Serbia diplomaatiline missioon, mis saadeti arvatavasti Dukljast, saabus Bütsantsi pealinna Konstantinoopolisse ja talletati aastal 993 kirjutatud Megísti Lávra kloostri hartasse. 1000. aastatel kerkis Jovan Vladimir mereäärsete župade valitsejaks. Tema õukond asus Baris Aadria mere rannikul ja tema kontrolli all oli Serbia Pomorje ("mereäärne"), sealjulgas Travunija ja Zahumlje. Tema riik võis ulatuda lääne- ja põhjasuunas, hõlmates ka Zagorje (Serbia ja Bosnia sisemaa) osi. Vladimiri kaalukas positsioon teiste slaavi aadlike suhtes piirkonnas selgitab, miks keiser Basileios meelitas teda Bulgaaria-vastasesse liitu. Olles seotud sõjaga Anatoolias, vajas keiser Basileios liitlasi sõjas tsaar Samuili vastu, kes valitses Bulgaaria tsaaririiki, mis laius üle Makedoonia. Kättemaksuks tungis Samuil aastal 1009 Dukljasse ja tuiskas läbi Dalmaatsia kuni Zadari linnani, liidendades oma riigiga Bosnia ja Serbia. Pärast Vladimiri võitmist pani Samuil ta vasallvürstiks. Me ei tea Vladimiri seotusest eelmise Serbia dünastiaga rohkem, kui on kirjutatud Duklja preestri kroonikas, Doclea valitsejate sugupuu on mütoloogiline.
Vladimiri mõrvas u. 1016. aastal Vladislav, Samuili vend ja järglane. Viimane tähtis selle perekonna liige, tema onu Dragimir, tapeti mõne Kotori kodaniku poolt aastal 1018. Sel samal aastal võitsid bütsantslased bulgaarlasi ja ühe meisterliku löögiga võtsid tegelikult kogu Balkani tagasi.
Bütsantsi hegemoonia ja võitlus iseseisvuse eest (1020–1050)
Bütsantsi võit bulgaarlaste üle oli kriitiline areng Balkani ajaloos. Bütsantslased valitsesid enamust Balkanist – Bulgaaria, Serbia, Duklja ja Bosnia langesid tagasi Bütsantsi võimu alla esimest korda pärast 6. sajandit.
Lühiealisena nihutas Vladimiri mõju Balkani poliitikas Serbia võimukeskuse sisemaalt rannikule. See oli "uuenenud Serbia riik keskusega Dukljas". 11. sajandi jooksul ei kuule me eriti palju sündmustest sisemaal. Kesk-Serbia oli arvatavasti Sirmiumi strategose (kuberneri) Konstantinos Diogenese haldusalas. Mõned ajaloolased viitavad, et Dukljat valitseti otse Dyrrhachiumi strategose poolt, samas teised usuvad, et kohalikul vürstil (kelle nimi pole säilinud) lubati jääda valitsema Bütsantsi vasallina. Mõlemal juhul oli slaavi aadel Bütsantsi kontrolli all.
1030. aastatel, nagu on kirjutanud Ioannes Skylitzes ja Στρατηγικὸν τοῦ Κεκαυμένου, juhtis "Travunija serblane" Stefan Vojislav, kes kandis tiitlit "Dalmaatsia, Zeta ja Stoni arhont ja kastra toparches", "serblasi, kes ütlesid lahti Bütsantsi võimust". DPK järgi oli ta Vladimiri vennapoeg. Aastal 1034 võttis ta "Duklja", kui bütsantslastel toimus parajagu troonivahetus. Bütsantslased maksid kätte, saates väed Dyrrhachiumist ja vangistades Vojislavi, kes viidi Konstantinoopolisse vangi. Tal õnnestus põgeneda ja alustada vastupanuvõitlust Duklja mägedest. Ta võitis mitut Bütsantsi ekspeditsiooni ja vabastas enamuse Dukljast. Slaavi mäss Belgradis, mille organiseeris Petar Deljan 1030. aastate lõpul, töötas Vojislavi kasuks, juhtides tähelepanu Dukljalt kõrvale. Ta kasutas seda võimu maksma panemiseks oma pealinnast Skadarist ja laiendas oma võimu Dukljast Travunijasse ja osaliselt Zahumljesse. Ta piiras Bütsantsi linna Dyrrhachiumit ja vallutas seda ümbritsevad maad.
Aastal 1042 võideti veel üks Bütsantsi rünnak. Bütsantslased saatsid slaavi vasallpealike "koalitsiooni" Voislavi vastu. Koalitsioon koosnes Bosnia županist, Zahumlje knezist (vürst) Ljutovidist ja Raška županist. Peen vihje, et Bütsantsi domineerimise all oli "Raška" 1040. aastatel kerkinud veel üheks Serbia riigiks (laias laastus tänapäeva Lõuna-Serbia ja Kosovo). Vojislav saavutas ründajate vastu suure võidu. Ta kukutas Ljutovidi ja võttis piirkonna täielikult oma kontrolli alla. Duklja oli kahtlemata juhtiv slaavi riik.
Duklja kuningriik (1053–1100)
_half_XI_century.svg)
Vojislav suri arvatavasti aastal 1043. Tema viiest pojast tagas aastaks 1046 lõpuks võimu Mihailo. Ta oli osav diplomaat, ta edendas häid suhteid bütsantslastega abielludes ühe keisri sugulasega, teenides endale tiitli protostrator. Ta asus ka diplomaatilistesse suhetesse lääneriikidega, naites ühe oma poegadest, Konstantin Bodini Bari normannist kuberneri tütrega. Mihailo vallutas 1060. aastatel bütsantslastelt Raška ja pani valitsejaks ühe oma poegadest, Petrislavi. Aastal 1072 toetas ta veel ühte slaavi mässu Makedoonias, saates väe oma poja Konstantin Bodini juhtimisel. Pärast esialgset edu kuulutati Bodin Duklja preestri kroonika väitel Bulgaaria tsaariks Peter III-ks. Bütsantsi kättemaksuga püüti Bodin kinni, kuid vabastati alles tema isa palgatud Venezia palgasõdurite poolt.
Mihailo sai enda valitsusajal kuninga tiitli. Enamik uurijaid arvab, et see võis juhtuda 1077. aastal, kui temani jõudis paavsti legaat viitega talle kui slaavlaste kuningale. Kuid Curta vihjab, et Mihailo võis olla kuningas juba aastal 1053, kuna ta kuulutas end kuningaks millalgi pärast protostratori tiitli saamist keisrilt. Kuid ametlik tunnustamine kuningana keskaegses Euroopas vajas kinnitust kas paavstilt või Bütsantsi keisrilt. Mõlemal juhul oli ta kuningas aastast 1077.
Kui Mihailo aastal 1081 suri, sai tema järglaseks tema poeg Konstantin Bodin. Normannid ründasid Horvaatia Lõuna-Dalmaatsiat, vallutasid Dyrrhachiumi ja Ragusa. Bodinilt oodati keisri abistamist Dyrrhachiumis, selle asemel jäi ta jõude paigale (võib-olla osana kokkulepitud plaanist normannidega) ja jälgis bütsantslaste täielikku lüüasaamist. Oma valitsusaja alguses kulus energia võimu kindlustamiseks ja sekkumine Bütsantsi-Normanni asjadesse võttis Bodini tähelepanu riigi muudelt osadelt. "Duklja preestri kroonika" märgib, et Bodin saatis ekspeditsiooni Bosniasse ja Raškasse. Kuna tema isa Mihailo oli Raška juba varem vallutanud, pidi see Duklja kontrolli alt väljunud olema. Bodin marssis edukalt Raška vastu ja pani županiteks oma nõod Vukani ja Marko (Petrislavi pojad). Ta vallutas ka Bosnia ja pani ühe oma õukondlase Stipani tema nimel valitsema. Kuigi Bodinit tunnustati Duklja ja Dalmaatsia kuningana, pole tõendeid, et Bosnia, Zahumlje, Duklja ja Raška olid ühendkuningriiki liidendatud. Iga piirkond säilitas oma päriliku aadli, kuid oli Duklja poliitilise ja sõjalise tahte alluvuses.
Langus
Aastaks 1085 said bütsantslased ülemvõimu oma sõdades normannidega, vallutades tagasi Dyrrachiumi ja Ragusa. Aastal 1090 karistasid nad Bodinit selle julmuse eest, võib-olla teda teist korda vangistades, ja rohkem pole temast teada kuni tema surmani umbes aastal 1101. Raška, Zahumlje ja Bosnia murdsid end arvatavasti Duklja vasallisõltuvusest vabaks.
Bodini kadumisega kartis tema normanni naine Jaquinta (Jakvinta), et Bodini vennapoeg Branislav võib püüda võimu haarata, enne kui tema lapsed troonile saavad. Ta käskis Branislavi ja selle perekonna vangistada ja Branislav suri vangistuses, kuid tema 6 venda ja poega said varjupaiga Ragusas. Seega kiirustades trooni nõudma, külvati pereviha seemned laiendatud perekonna sisse. Pärast Bodini surma sai tema poolvend Dobroslav II Duklja troonile. Nähes Duklja nõrkust, alustasid bütsantslased sekkumist, saates Kočopari, ühe Branislavi pagendatud vendadest trooni vallutama. Tal õnnestus abi saada Raška Vukanilt ja üheskoos lõid nad Dobroslavi. Kuid Kočopari ja Vukani vahel tekkis tüli. Vukan ajas Kočopari minema, viimane suri maapaos. Doclea aadel valis siis Vladimiri, veel ühe sugulase, kes valitses rahus kui Bütsantsi vasall. Kuid Jaquinta ei loobunud. Pärast Vladimiri surma kohitses ta ja torkas pimedaks Dobroslav II (kes oli ikka veel vangis), et see ei saaks trooni nõuda, tagades seega trooni oma pojale Đurađile, u 1114–1118. Jaquinta sai toetust Bütsantsi-vastastelt aadlikelt. Branislavi perekond põgenes taas Bütsantsi kaitse alla, seekord Dyrrhachiumi. Siin said nad tuge bütsantslastelt, kes tagandasid Đurađi ja vangistasid Jaquinta. Grubeša, üks Branislavi poegadest, pandi troonile aastal 1118. Ta valitses rahumeelselt aastani 1125. Đurađ põgenes Raškasse ja saavutas uue Raška suuržupani, Uroši toetuse, kes usutavasti oli Vukani vennapoeg. Uroš oli liidus ungarlastega ja Bütsantsi-vastane. Ta tungis Dukljasse ja pani Đurađi tagasi troonile. Järjekordne Bütsantsi sekkumine kukutas Đurađi teist korda, vangistas ta, ja Đurađ suri vangistuses. Gradinja, üks Grubeša vendadest, pandi siis kuningaks, viimane valitseja, kes Dukljas seda tiitlit kandis. Ta suri aastal 1146 loomulikku surma ja tema järglaseks sai tema poeg Radoslav. Radoslav kandis vaid tiitlit knez (vürst).
Duklja pikk verine tüli laastas selle staatust, kui see vähenes tagasi Bütsantsi toetusest sõltuvaks vürstkonnaks ja kaotas järjest territooriumi Raškale. Vürst Radoslavi valitsusajal hõlmas see väikest maariba Duklja rannikul (Kotorist Ulcinjini). Aastaks 1166 oli enamus Dukljast Raška poolt okupeeritud ja aastal 1186 annekteeris Stefan Nemanja Duklja täielikult, pärast viimase Doclea vürsti Mihailo (Radoslavi järglane ja Nemanja vennapoeg) võitmist.
Usuasjad
10. sajandil, pärast Spliti sinodit saavutas Split halduse enamuse Horvaatia-Dalmaatsia ranniku üle, välja arvatud lõunapiirkonnad (sealhulgas enamus Dukljast), mis olid Dyrrhachiumi peapiiskopkonna alluvuses. Kuid Spliti kaalukat positsiooni vaidlustasid peagi teised linnad, mis võistlesid metropoliitkonna staatuse eest – Bar ja Dubrovnik (Ragusa). Suur kirikulõhe omas varsti suurt mõju Serbia üle, mitte ainult usuliselt, vaid ka poliitiliselt. Kuna Serbia asus Rooma ja Konstantinoopoli halduse piirialal, püüdsid serblastest valitsejad seda rivaalitsemist enda hüvanguks ära kasutada.
Slaavlased, kes elasid piki Dalmaatsia lõunarannikut, langesid Spliti, Bari ja Ragusa peapiiskopkondade kaudu Rooma usulisse alluvusse. Ülejäänud, Serbiani ulatuv sisemaa, oli Ohridi, Sirmiumi ja Dyrrhachiumi peapiiskoppide kaudu Konstantinoopoli patriarhi alluvuses. Kuningas Mihailo prerogatiiv oli rajada autokefaalne slaavi kirik – sõltumatu riik vajab sõltumatut kirikut. Poliitilistel põhjustel pöördus ta Rooma poole, kuna sel ajal oli ta Bütsantsiga vähem kui sõbralikes suhetes. Mihailo eeldas, et paavst kasutab võimalust laiendada oma haldust Lõuna-Dalmaatsias, kuid Mihailo soov ei olnud lihtsalt kättesaadav. Kuigi mõned uuringud väidavad, et tema palve ülendada Bar peapiiskopkonnaks täideti aastal 1067, näib, et ürik pole autentne.
Aastal 1089 õnnestus Konstantin Bodinil Bari piiskopkond peapiiskopkonnaks ülendada, toetades paavsti vastupaavsti vastu. Abipiiskopid pidid olema: Kotor, Ulcinj, Svač, Skadar, Drivast, Pula, Ras, Bosnia ja Trebinje. Ülenduse kättesaamisel omandati palju suurem diötsees, sealhulgas territoorium, mis varem ei olnud paavsti alluvuses – Durazzo metropoliitkonna ja Ohridi peapiiskopkonna territooriumid, need kaks tunnistasid Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi jurisdiktsiooni. Bari peapiiskopkonna uus territoorium oli ainult teoreetiline – paavsti edikt mõjutas vaid kirikuid, mis tunnistasid Roomat. Raška tegemine Bari abipiiskopkonnaks omas vähe tähtsust, enamus selle kirikuid olid Konstantinoopoli alluvuses ja pole tõendeid, et Vukan oleks vahetanud poolehoiu Rooma kasuks. Durazzo ja Ohrid kannatasid minimaalseid territoriaalseid kaotusi piki rannikut, Duklja oli lühikest aega Rooma alam, kuid Duklja sisemaad ei mõjutatud ja enamus Duklja rannikust (enamus Kotorist) jäi ustavaks õigeusule.
Valitsejate loend
- Petar, "Archontos Dioklias", 9. sajandi keskpaik
- Jovan Vladimir, u. 1000 – 22. mai 1016
- Stefan Vojislav, Dalmaatsia, Zeta ja Stoni arhont ja kastra toparches, 1018 – u. 1043
- Mihailo I, rex Sclavorum (slaavlaste kuningas), u. 1046 – 1081 (kuningas u. 1077)
- Duklja ja Dalmaatsia kuningas Konstantin Bodin, 1081–1101
- vennad Duklja kuningad Dobroslav II ja Mihailo, 1101–1102
- Duklja kuningas Dobroslav III, 1102
- Duklja kuningas Kočapar Branislavljević, 1102–1103
- Duklja kuningas Vladimir, 1103–1114
- Duklja kuningas Đurađ , 1114–1118
- Duklja ja Antivari kuningas Grubeša, 1118–1125
- Duklja kuningas Đurađ , 1125–1131 (taastatud)
- kuningas Gradinja, 1131–1148
- vürst Radoslav, 1146–1148/1162
- vürst Mihailo III, 1162–1186
Pärast Mihailot oli piirkond Raška osa, algul Vojislavljevićite ja siis Nemanjićite võimu all. Mõnikord kasutati kuninglikus tiitlis mõistet "Duklja", kuid enamasti kasutati keskajal mõistet "mereäärsete maade".