Eesti keele grammatika
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Eesti keel kuulub soomeugri keelte hulka kuuluvate läänemeresoome keelte lõunarühma. Eesti keele lähemad sugulaskeeled on vadja ja liivi keel.
Eesti tähestik: Aa, Bb, Cc, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Qq, Rr, Ss, Šš, Zz, Žž, Tt, Uu, Vv, Ww, Õõ, Ää, Öö, Üü, Xx, Yy
Erinevalt paljudest teistest keeltest puudub eesti keeles grammatiline sugu.
Käänded
Eesti keeles on 14 käänet (sõna auto iga kääne ainsuses ja mitmuses):
| # | Kääne | Käände grammatiline tähis | Vastab küsimustele | Näide | ||
| ainsuses | mitmuses | |||||
| 1. | Nimetav | nominatiiv | kes? | mis? Missugune? |
auto | autod |
| 2. | Omastav | genitiiv | kelle? | mille? | auto | autode |
| 3. | Osastav | partitiiv | keda? | mida? | autot | autosid |
| 4. | Sisseütlev | illatiiv | kellesse? | millesse? | autosse | autodesse |
| 5. | Seesütlev | inessiiv | kelles? | milles? | autos | autodes |
| 6. | Seestütlev | elatiiv | kellest? | millest? | autost | autodest |
| 7. | Alaleütlev | allatiiv | kellele? | millele? | autole | autodele |
| 8. | Alalütlev | adessiiv | kellel? | millel? | autol | autodel |
| 9. | Alaltütlev | ablatiiv | kellelt? | millelt? | autolt | autodelt |
| 10. | Saav | translatiiv | kelleks? | milleks? | autoks | autodeks |
| 11. | Rajav | terminatiiv | kelleni? | milleni? | autoni | autodeni |
| 12. | Olev | essiiv | kellena? | millena? | autona | autodena |
| 13. | Ilmaütlev | abessiiv | kelleta? | milleta? | autota | autodeta |
| 14. | Kaasaütlev | komitatiiv | kellega? | millega? | autoga | autodega |
Eesti keeles puudub akusatiiv ehk sihitav kääne, selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat ja osastavat käänet.
Mõnedel omasõnadel on võimalik moodustada sisseütleva käände lühivormi, nt keresse ~ kerre.
Rõhk
Eesti omasõnadel ja eestipärastel laen- ning võõrsõnadel on põhirõhk esimesel silbil. Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel on rõhk vastavalt lähtekeelsele sõnale.
Lihthääliku välde
Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet — I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk. Välte märkimist kirjas iseloomustab järgmine tabel:
| I välde | II välde | III välde |
|---|---|---|
| h, l, m, n, r, s, a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü | hh, ll, mm, nn, rr, ss, aa, ee, ii, oo, uu, õõ, ää, öö, üü | hh, ll, mm, nn, rr, ss, aa, ee, ii, oo, uu, õõ, ää, öö, üü |
| ahi, kala, asi, kuri | tsehhid, kallata, kassa, kuurid h — pika vokaali või diftongi järel (stiihiline, psüühiline) |
tsehhide, kallama, kasse, kuuride h — ülipika vokaali või diftongi järel (stiihia) |
| b, d, g kabi, sadu, magab |
p, t, k kapid, nutab, lukud |
pp, tt, kk kappide, nutta, lukke |
| - | f, š šefid, tušiga |
ff, šš šeffe, tuššidega |
| j maja, oja |
- | - |
| v kivi, kava |
- | vv kivvi, kavva |
- Erand. Mõnes ühesilbilises sõnas märgitakse pikk või ülipikk häälik ühe tähega: ma, sa, ta, me, te, nad; mul, sul, tal; mus, sus, tas jne; kel, sel, mil, tol, kes, kus, mis jne; et, ja, ka, ju; oh, ah, jah, noh, säh, kah, aitäh, tohoh jne.
Märkus. Väljatöötamisel on uus häälikuortograafia teooria, mille põhisisuks on see, et häälikul on kaks pikkust: lühike ja pikk.[viide?]
Sõnavälde ja astmevaheldus
Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele.
Sõna sisehäälikud
Sõna sisehäälikuteks on häälikud alates pearõhulise silbi esimesest vokaalist kuni järgmise silbi esimese vokaalini (viimane välja arvatud). Eesti keeles on pearõhk tavaliselt esimesel silbil, võõrsõnades võib rõhk langeda ka järgsilbile. Sisehäälikute hulka ei arvestata käände- ning pöördelõppe ja liite -gi, -ki häälikuid.
Sõnavälde
Sõna välde oleneb sõna sisehäälikute vältest.
- Sõna on I vältes, kui kõik tema sisehäälikud on I vältes, st kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja sellele järgnev konsonant. (vilu, sadama)
- Sõna on II vältes, kui sisehäälikute hulgas on mõni häälik või häälikuühend II vältes, kuid ükski pole III vältes. (lipud, sõbrad)
- Sõna on III vältes, kui sisehäälikute hulgas on mõni häälik või häälikuühend on III vältes või kui sõna on ühesilbiline. (lippude, sõpru)
Astmevaheldus
Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. (lipp - lipu, luba - loa; sadama - sajab). Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks.
Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks: pind (1silbiline => III välde, tugev aste) - pinnu (II v, nõrk aste).
Laadivahelduse korral mõni sisehäälik kaob või muutub teiseks häälikuks - häälikud g, b, d, s ning k ja t ühendites sk, hk ja ht kaovad või asenduvad mõne teise häälikuga. Vorm, kus vaadeldav häälik ehk laadivaheldusele alluv häälik on olemas, on tugevas astmes. Vorm, kus laadivahelduslik häälik puudub või on asendunud mõne muu häälikuga, on nõrgas astmes, sõltumata sõna vältest: lugu (g on, tugev aste) - loo (g puudub, nõrk aste)
Astmevahelduse määramisel võrreldakse käändsõna ainsuse nimetavat, omastavat ning vajadusel ka osastavat käänet, tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku 1. pööret ja da-tegevusnime.
Astmevahelduseks ei loeta:
- konsonandi pikenemist ainsuse sisseütlevas ja da-tegevusnimes (pesa - pessa, tulema - tulla)
- n-i ja s-i vaheldust liites -ne (teine - teise, puine - puise)
- välte muutumist d-lõpulises ainsuse osastavas (tuld, merd, und)
- täishääliku väljalangemist numbertüüpi sõnades (number - numbri, vanker - vankri)
Kui sõna käänamisel või pööramisel sisehäälikud ei muutu, on sõna astmevahelduseta.
Täheortograafia
g, b, d, k, p, t
- Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanemates laensõnades k, p, t. Võõrsõnades kasutatakse vastavalt lähtekeelele ka sõna alguses g, b, d.
- Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p, t. Sellest tuleneb ka liidete -gi ja -ki kasutus: -ki kasutatakse helitu häälikuga lõppeva sõna puhul, -gi helilise hääliku puhul. (haabki, sangki, šeffki; mahlgi, vihmgi, krohvgi)
- Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d liitsõnades (umbkaudu, raudtee), liidete ees (leibkond, jalgsi, üldse), sama sõna muutevormides (kärbes — kärbsed; moodne — moodsa; kündma — kündsid, kündku), võõrsõnades (asbest, absoluutne)
i, j
- Silbi alguses kirjutatakse j ja silbi lõpus i (vaja - vaia). Erandiks on lühike sisseütlev (majja, ajju).
- ü järel ei kirjutata i-d, kuigi hääldatakse: süüa, müüakse, lüüa, püüa, hüüu, püüu. Erandiks on laensõnad rüiu, süit.
- ü ja i järel kirjutatakse j ainult tegijanime liite -ja korral. (müüja, viija, käija)
Häälikuühendid
- Häälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega. Erandiks on l, m, n, r järel olev pikk s, mis kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut: valss, simss, seanss, reveranss, kirss jne — võrdle: värske, varsti.
- Tüvi kirjutatakse nii, nagu seisaks ta eraldi:
- liidete -gi ja -ki ees;
- liidete ees, mis algavad sama tähega, millega tüvi lõppeb (portugallane, modernne, komplekssed);
- liitsõnades (keskkool, plekkkatus);
- nud-kesksõna tunnuse ees (veennud, möönnud).
Silbitamine ja poolitamine
Silbitamine
- Üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisesse silpi: ka-la, tu-ba, mi-da-gi;
- viimane kaashäälik kaashäälikuühendist kuulub järgmisesse silpi: kur-vad, mürts-ti;
- pikk või ülipikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: suu-bu-ma, toe;
- kui kahe vokaali vahelt läheb sõnatüve piir, siis kuuluvad nad eri silpidesse: ava-us (-us on tuletusliide);
- kolmest järjestikusest täishäälikust kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, kau-a;
- liitsõnades silbitatakse iga sõnaosa eraldi: liit-sõ-na, va-na-e-ma;
- võõrsõnu silbitatakse tavaliselt nagu eesti omasõnu: bar-rel, muu-se-um, o-aas
- liitvõõrsõnu võib silbitada kas:
- nagu liitsõnu: fo-to-graaf;
- nagu lihtsõnu: fo-tog-raaf;
- võõrsõnaliited on soovitatav liigendada eraldi silbina: sub-troo-pi-ka, mo-no-gramm
Poolitamine Kehtivad silbitamisreeglid, kuid:
- ühte tähte ei jäeta üksikuna rea lõppu ega kanta uue rea algusesse (onu, saia aga põua-ne ehk põu-ane)
- kui liitsõna sidekriips satub poolituskohta, võib teda (täpsemas tekstis) järgmise rea alguses korrata (kartuli-|-lehemädanik, kus | on uue rea algus)
- võõrnimede poolitamisel on soovitatav mitte lõhkuda häälikuid (nt ck, sch, sh, sz jne): Man-ches-ter
- liitvõõrnimesid võin poolitada nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad = Pet-rog-rad
Võõrsõnade kirjutamine
Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest tunnustest:
- g, b, d sõna algul
- tähed f, š, z, ž
- pearõhk järgsilbil (semester, grammatika)
- pikad täishäälikud järgsilbis (akadeemia, idee)
- o järgsilbis (foto, neutron)
- eesti keeles tavatud häälikuühendid (sfäär, anekdoot, röntgen)
Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt. Võõrtähti (nt x, y, w) võõrsõnades kasutada ei saa: tšaarlston (ingl charleston), räkit (ingl racket).
h
Ühe tähega kirjutatakse
- pika täishääliku järel olev h: psüühika, stiihia, papaaha;
- lühike h kahe täishääliku vahel: boheemlane, abstraheerima.
Kahe tähega kirjutatakse pikk h sõna lõpus või täishäälikute vahel (epohh, mehhanism, psühholoogia).
f, š
f-i ja š õigekirjutus käib g, b, d reeglite järgi, st lühikest fi ega š-d pole, pikk häälik kirjutatakse ühe ning ülipikk kahe tähega. (efektiivne, professionaal).
Lõppsilbi täishäälik
Kolmesilbiline sõna
Kui kolmesilbiline võõrsõna lõpeb helilise kaashäälikuga, siis tavaliselt kirjutatakse vanemates muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe tähega (apelsin, aktsionär, leegionär, pensionär, formular, seminar, miljonär jne), uuemates laensõnades kahe tähega (mandariin, huligaan, silikoon, vitamiin jne). Kindlat seaduspärasust siiski pole.
Kahesilbiline sõna
Kirjutus oleneb rõhust. Vanemates mugandites on rõhk esisilbil ja lõppsilbi vokaal kirjutatakse ühe tähega (arter, meetod, tomat jne). Kahel kujul on võimalikud:
- keefir — kefiir
- oktav — oktaav
- sümptom — sümptoom
- sablon — šabloon
- tambur — tambuur
Lõppsulghäälik
Kirjutus ei olene rõhust, vaid põhineb traditsioonil: kompvek, händikäp, kabinet, niknäk, siksak, sigaret, taburet jne; etikett, minarett, siluett, vagonett jne.
Võõrnimed
Võõrnimesid kirjutatakse nii nagu lähtekeeles või kantakse need eesti keele reeglite järgi üle eesti kirja.(Canberra, Jean-Pierre Charbol; Almatõ, Orõna).
Erandid
- Isikunimedest on erandiks mõne ajalootegelase nimi (Aleksander Suur, Katariina II)
- Kohanimedes on kasutusel
- mõnede väljaspool eesti keele levikuala olevate kohtade eestikeelsed nimed ehk eksonüümid (Saksamaa, Rootsi, Soome, Riia, Võnnu, Väina; Alpid, Läänemeri, Must meri). Nüüdisajal püütakse eksonüümide hulka vähendada ja võtta kasutusele lähtekeelseid nimesid (Côte d'Ivoire, Cabo Verde).
- eestipäraseks kohandatud nimed ehk mugandnimed. Ka mugandnimesid püütakse tänapäeval vähendada.
Tsitaatsõnad
Tsitaatsõnu kirjutatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud; hääldus on võõrkeelelähedane. (exclusive, in corpore, yuppie, comme il faut). Muust tekstist eristamiseks kirjutatakse tsitaatsõnad teises kirjast, tavaliselt kursiivis. Tsitaatsõnu käänatakse ülakoma abil. Kui tsitaatsõnale leidub võõrsõnaline vaste, on soovitatav kasutada viimast (nt pizza asemel pitsa, rap asemel räpp jne).
Võõrnimetuletised
- Võõrnimetuletised kirjutatakse nime ortograafiat säilitades. Üldsõnastumist näitab väike algustäht. Liited kirjutatakse harilikult ilma ülakomata (balzaclik, goethelik, kuperjanovlane, kiellane, thatcherism jne).
- Ülakomaga toonitatakse nime ja liite piiri. Seda kasutatakse, kui
- kirjapilt ja hääldus on üsna erinevad (bordeaux'lane, poe'lik)
- ei taheta rakendada konsonantühendi reeglit (faehlmann'lik, bonn'lane)
- Mitmesõnalised nimetuletised võib kirjutada kokku, harilikult ilma loetavussidekriipsuta (newyorklane; rocca-al-marelane, jeanne-d'arclik)
- Mõned võõrnimetuletised on muganenud (darvinism, marksism jne)
- Vähemkasutatavate liidete puhul võõrnimi häälduspärastatakse (šeikspiroloogia, mendeleevium)
Sõnaliigid
Muutumisviisi järgi jaotatakse sõnad muutuvaiks ja muutumatuiks. Muutuvad sõnad jagunevad omakorda käänd- ja pöördsõnadeks.
Käändsõnad ehk noomenid muutuvad 14 käändes ja kahes arvus (ainsus ning mitmus).
Pöördsõnade verbid pöörduvad kolmes isikus, kahes arvus, kahes ajas, neljas kõneviisis, kahes tegumoes ja kahes kõnes.
Muutumatud sõnad ei pöördu ega käändu või käänduvad ainult osaliselt.
Käändsõnad
Tähenduse põhjal jaotatakse käändsõnu järgmiselt:
- nimisõnad ehk substantiivid -- olendite, esemete või nähtuste nimetused. Nimisõnad jagunevad päris- ja üldnimedeks. Üldnimi on olendite, nähtuste või esemete liigi ühine nimetus; pärisnimi on üheainsa olendi, nähtuse või eseme nimi.
- omadussõnad ehk adjektiivid -- märgivad olendite, nähtuste ja esemete omadusi
- arvsõnad ehk numeraalid -- väljendavad olendite, nähtuste või esemete arvu ja järjekorda. Numeraalid jagunevad omakorda põhi- (märgivad arvu või hulka) ning järgarvsõnadeks (väljendavad järjekorda).
- asesõnad ehk pronoomenid -- asendavad nimi-, omadus- ning arvsõnu
Pöördsõnad
Pöördsõnu võib tähenduse poolest lugeda tegusõnadeks. Tegusõnal on käändelised ja pöördelised vormid (saadakse verbi pööramisel).
Tegusõna pöördelistel vormidel on:
- kolm pööret ainsuses (ma loen, sa loed, ta loeb) ja kolm pööret mitmuses (me loeme, te loete, nad loevad)
- kaks aega -- 1) olevik (loen, loetakse); 2) minevik. Minevik jaguneb lihtminevikuks (lugesin, loeti), täisminevikuks (olen lugenud, on loetud), ja enneminevikuks (olin lugenud, oli loetud).
- neli kõneviisi -- 1) kindel (loevad, luges, loetakse, oli loetud), 2) tingiv (ma loeksin e ma loeks, ta oleks lugenud, loetaks), 3) käskiv (loe, ära loe, lugegu, loetagu), 4) kaudne (lugevat, olevat lugenud)
- kaks tegumoodi -- 1) isikuline (ma loen, ma olin lugenud, ta lugegu, lugegem), 2) umbisikuline (loeti, loetavat, loetagu)
- kaks kõnet (kõneliiki) -- 1) jaatav (ma loen, nad lugesid, loetagu), 2) eitav (ma ei loe, ta ärgu lugegu, ärgu loetagu)
Tegusõna käändelised vormid väljendavad üldist tegevust, kuid ei väljenda kõneviisi, isikut ja arvu. Käändelisse vormi kuuluvad: ma- ja da-tegevusnimi (infinitiivid), v- ja tav-kesksõna (oleviku kesksõnad), nud- ja tud-kesksõna (mineviku kesksõnad) -- lugema, lugeda, lugev, loetav, lugenud, loetud.
Muutumatud sõnad
Muutumatud sõnad jagunevad määr-, kaas-, side- ja hüüdsõnadeks.
- Määrsõna väljendab aega, kohta, teoviisi, hulka jms või annavad sõnale või lausele tähendusvarjundi. (Loen sinu artikli läbi.) Määrsõnad jagunevad koha-, aja-, viisi-, hulga- ja mõõdu-, määra- ning seisundimäärsõnadeks
- Kaassõna kuulub nimisõna juurde ning vastab sellega koos ühele ja samale küsimusele. Asendi järgi põhisõna suhtes liigitatakse kaassõnu eessõnadeks (prepositsioonid) ning tagasõnadeks (postpositsioonid). (Mööda teed sõitsid autod.)
- Sidesõnad (konjunktsioonid) ühendavad sõnu või lauseid. (Ilm oli selge, kuid külm.)
- Hüüdsõnad väljendavad hüüdeid, häälitsusi jms. (Sulpsti! oli ta vee all.)
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |