Vladimir Behterev
| Vladimir Behterev | |
|---|---|
 Foto aastast 1912 | |
| Sündinud |
20. jaanuar 1857 Sorali |
| Surnud |
24. detsember 1927 (70-aastaselt) Moskva |
| Haridus | Peterburi Kirurgilise Meditsiini Akadeemia |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | psühhiaatria, neuroloogia, füsioloogia, psühholoogia, refleksoloogia ja patopsühholoogia |
| Töökohad | Peterburi Psühhoneuroloogiline Instituut |
Vladimir Mihhailovitš Behterev (vene keeles Владимир Михайлович Бехтерев) (20. jaanuar 1857 Sorali, Vjatka kubermang (nüüd Behterevo, Elabužski rajoon), Venemaa – 24. detsember 1927 Moskva) oli vene psühhiaater, neuroloog, füsioloog, psühholoog, refleksoloogia ja patopsühholoogilise suuna asutaja Venemaal, akadeemik.
Vladimir Behterevi panus teadusesse ja eriti psühholoogiasse on muljetavaldav. Behterev täiendas oluliselt meie teadmisi aju töö ja osade kohta. Sai tuntuks tänu hippokampuse rolli uurimisele mälu tekkimisel, aju ja reflekside uurimisele ning Behterevi tõve (spondüliit, Ankylosing spondylitis) avastamisele. Samuti on tuntud tema konkurents Ivan Pavloviga tingitud reflekside uuringutes. Ta leiutas termini "sissetung psüühikasse" hüpnoosi valdkonnas.Tema objektiivse psühholoogia ideed ning seisukohad refleksidest said biheiviorismi nurgakivideks.
1907. aastal asutas ta Peterburi Psühhoneuroloogilise Instituudi – maailma esimese uurimiskeskuse inimese integreeritud uuringuteks ning psühholoogia, psühhiaatria, neuroloogia ja muude "inimeseteaduse" erialade teaduslikuks arendamiseks, mis oli korraldatud nagu teaduslik ja kõrghariduslik asutus. See kannab nüüd V. M. Behterevi nime.
Tuntud saksa teadlane, Hermann Stieve instituudi histoloogia, embrüoloogia ja anatoomia täisprofessor, Friedrich Wilhelm Theodor Kopsch on öelnud "Ainult kaks teavad aju saladust: Jumal ja Behterev".[1]
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Behterev sündis riigiametniku perekonnas. Ta oli pärit vanast Behterevi Vjatka suguvõsast. Lapsepõlv ei olnud ilma raskusteta. Isa, madala astme riigiametnik, suri, kui ta oli noor. Behterev sai hariduse Vjatka gümnaasiumis ja Peterburi Kirurgilise Meditsiini Akadeemias. Pärast akadeemia lõpetamist (1878) pühendas Behterev end vaimu- ja närvisüsteemihaiguste uuringule prof. I. P. Meržejevski kliinikus. 1879 võeti Behterev vastu Peterburi Psühhiaatrite Ühingusse. 1884 saadeti ta välismaale, kus ta õppis Du Bois-Reymondi (Berliin), Wundti (Leipzig), Meynerti (Viin), Jean-Martin Charcoti (Pariis) jt juures.
4. aprillil 1881 kaitses Behterev doktoritöö "Kehatemperatuuri kliiniliste uuringute kogemus mõnedel psüühikahäiretel".[2]
Pärast doktoritöö kaitsmist kinnitati ta Peterburi Kirurgilise Meditsiini Akadeemia dotsendiks ning alates 1885. aastast ta töötas professorina Kaasani ülikoolis ja juhatas psühhiaatriakliinikut Kaasani maakondlikus haiglas.[3] Töötades Kaasani Ülikoolis, asutas ta psühhofüsioloogialabori ning neuroloogide ja psühhiaatrite Kaasani seltsi. 1893. aastal juhtis ta Kirurgilise Meditsiini Akadeemia närvi- ja vaimuhaiguste õppetooli. Samal aastal asutas ta ajakirja Неврологический вестник ('neuroloogia teataja').[3] Aastal 1894 nimetati Vladimir Behterev Siseministeeriumi Meditsiinilise nõukogu liikmeks ja 1895. aastal – sõjameditsiinilise teadusliku nõukogu liikmeks sõjaministri juures ning samal ajal vaimuhaigete vaestemaja nõukogu liikmeks. Alates 1897. aastast ta õpetas ka Naiste Meditsiiniinstituudis.
Vladimir Behterev korraldas Peterburi Psühhoneuroloogide seltsi, Normaalse ja Eksperimentaalse psühholoogia ning teadusliku töökorralduse seltsi tööd. Ta toimetas ajakirju Обозрение психиатрии, неврологии и экспериментальной психологии ('psühhiaatria, neuroloogia ja eksperimentaalse psühholoogia ülevaade'), Изучение и воспитание личности ('isiksuse uurimine ja kasvatus'), Вопросы изучения труда ('töö uurimise küsimused') jt. 1900. aasta novembris oli tema kaheköiteline teos «Проводящие пути спинного и головного мозга» ('peaaju ja seljaaju juhteteed') esitatud Vene Teaduste Akadeemia poolt akadeemik Karl Baeri auhinnale. Samal aastal valiti Vladimir Behterev Normaalse ja Patoloogilise psühholoogia Vene Seltsi esimeheks.
Pärast seitsmeköitelise teose «Основы учения о функциях мозга» ('aju funktsioonide õpetuse alused') lõpetamist hakkasid Behterevi erilist tähelepanu köitma psühholoogiaprobleemid. Lähtudes sellest, et vaimne tegevus tekib aju töö tulemusena, pidas ta võimalikuks toetuda peamiselt füsioloogia saavutustele, ja ennekõike ühinenud (tingitud) reflekside teooriale. Aastatel 1907–1910 avaldas Behterev kolmes köites raamatu «Объективная психология» ('objektiivne psühholoogia'). Teadlane väitis, et kõik psüühilised protsessid on kaasatud reflektoorsete motoorsete ja vegetatiivsete reaktsioonidega, mida saab jälgida ja registreerima.
Ta oli mitmeköitelise teose «Traite international de psychologie pathologique» («Интернациональный трактат по патологической психологии» / «Rahvusvaheline traktaat patoloogilisest psühholoogiast") toimetuse kolleegiumi liige (Pariis, 1908–1910), kirjutades teosele mitu peatükki. 1908. aastal alustas Peterburis tööd Behterevi asutatud Psühhoneuroloogia Instituut[3], kus olid pedagoogiline, juriidiline ja meditsiiniline teaduskond. 1916 liideti need teaduskonnad Petrogradi Psühhoneuroloogia Instituudiga. Behterev ise võttis osa instituudi ja ülikooli tööst ning oli viimase majanduskomitee juhataja.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni taotles Behterev oma ülikooli üleviimist Marmorlossi, mis kuulus enne revolutsiooni suurvürst Konstantin Konstantinovitšile, ja sai selleks nõusoleku.[4] 1918. aasta mais pöördus Behterev Sovnarkomi poole taotlusega asutada aju- ja vaimse tegevuse uurimise Instituut. Instituut ka avati ja Behterev töötas selle direktorina kuni surmani. 1927 anti talle Vene NFSV teenelise teadlase aunimetus.
Behterev suri ootamatult 24. detsembril 1927 Moskvas. Ta maeti Volkovo kalmistule Leningradis.[5][6] Ametlikult oli surma põhjuseks toidumürgistus. Samas on olemas teooria, et Behterevi surm on seotud vahetult enne oma surma toimunud Staliniga kohtumisega.[7] Otseseid tõendeid, et üks sündmus on seotud teisega, ei ole.[8] V. M. Behterevi lapselaps, S. V. Medvedev, Inimese aju instituudi («Институт мозга человека») direktor, on öelnud: "Oletus, et minu vanavanaisa tapeti, ei ole mitte tõenäoline, vaid kindel. Ta tapeti Lenini diagnoosi tõttu – aju süüfilis."[9]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema esimene abikaasa oli Natalja Bazilevskaja, neil sündisid poeg Pjotr Behterev ja tütar Olga Behtereva-Nikonova. Tema lapselapsed olid Natalja Behtereva ja Vladimir Nikonov, lapselapselapsed on Svjatoslav Medvedev ning tervishoiuasutuste ühingu (Медицинский центр Бехтерев) auesimees A. A. Behterev. 70-aastaselt abiellus Genrihh Jagoda vennatütre Bertha Jakovlevnaga.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Behterevi-nimelisel tänaval Moskvas asub linna suurim, Behterevi-nimeline psühhiaatriahaigla.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Основы учения о функциях мозга, СПБ, 1903–07; ("Aju funktsioonide teaduse alused"),
- Объективная психология, СПБ, 1907–10; ("Objektiivne psühholoogia"),
- Психика и жизнь, 2 изд., СПБ, 1904; ("Psüühika ja elu"),
- Бехтерев В. М. Внушение и его роль в общественной жизни. СПб: Издание К. Л. Риккера, 1908; ("Sugestioon ja selle roll ühiskonnas"),
- Bechterew, W. M. La suggestion et son rôle dans la vie sociale; trad. et adapté du russe par le Dr P. Kéraval. Paris : Boulangé, 1910
- Общая диагностика болезней нервной системы, ч. 1–2, СПБ, 1911–15; ("Närvisüsteemi haiguste üldine diagnostika"),
- Коллективная рефлексология, П., 1921; ("Kollektiivne refleksoloogia"),
- Общие основы рефлексологии человека, М.- П., 1923; ("Inimese refleksoloogia üldalused"),
- Проводящие пути спинного и головного мозга, М.- Л., 1926; ("Peaaju ja seljaaju juhtteed"),
- Мозг и деятельность, М.- Л., 1928: Избр. произв., М., 1954. ("Aju ja tegevus").
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ PsychiatryOnline | American Journal of Psychiatry | Vladimir Bekhterev, 1857–1927
- ↑ Russia-InfoCentre :: Vladimir Bekhterev orld-famous Russian neurologist :: people
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Овчаренко В. И.
- ↑ Райков Б. Е. На жизненном пути: автобиографические очерки. В 2-х кн. СПб.: Коло, 2011. Кн. 1. С. 570.
- ↑ "Могила В. М. Бехтерева на Волковском кладбище. volkovka.ru. Архивировано из первоисточника 20 января 2013. Проверено 16 января 2013". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. detsember 2014. Vaadatud 29. aprillil 2013.
- ↑ "Надгробие В. М. Бехтерева. litmostki.ru. Архивировано из первоисточника 20 января 2013. Проверено 16 января 2013". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. mai 2012. Vaadatud 29. aprillil 2013.
- ↑ Мороз О.. Последний диагноз, Литературная газета (28 сентября 1988).
- ↑ Версия без аргументов. Интервью профессора А. А. Портнова, Социалистическая индустрия (28 апреля 1989).
- ↑ "Репортаж: 150 лет лет со дня рождения академика Владимира Бехтерева. Телерадиокомпания «Петербург» (5-tv.ru) (1 февраля 2007). — (текст и видео). Архивировано из первоисточника 20 января 2013. Проверено 16 января 2013". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2012. Vaadatud 29. aprillil 2013.