Lesja Ukrajinka
Lesja Ukrajinka (ukraina Леся Українка; pärisnimega Larõssa Kossatš-Kvitka, ukraina Лариса Петрівна Косач-Квітка; 25. veebruar (vkj 13. veebruar) 1871 Novograd-Volõnskõi – 1. august (vkj 19. juuli) 1913 Surami, Gruusia) oli ukraina luuletaja ja publitsist, üks ukraina tähtsamaid luuletajaid.
Ta oli kirjastaja Olga Dragomanova-Kosatši teine laps. Olga vend ja Lesja onu oli tuntud teadlane Mõhhailo Dragomanov. Kodus räägiti ainult ukraina keelt ja vene keele vältimiseks ei pandud Lesjat kooli vaid palgati koduõpetajad. Ta õppis lugema ka vene, poola, bulgaaria, kreeka, ladina, prantsuse, itaalia, saksa ja inglise keeles.
Lesja Ukrajinka hakkas luuletusi kirjutama 8-aastaselt. Juba 13-aastaselt ilmusid tema esimesed luuletused ajalehes Zorja. Ema soovitusel võttis ta kasutusele pseudonüümi, mille all teda tänini tuntakse. 1879 kolis perekond Lutskisse ja 1880. aastatel Kiievisse. Onu Mõhhailo innustas teda tutvuma ukraina rahvaluule ja muinasjuttudega. 1888 asutas ta koos oma vennaga kirjandusliku ringi, mis tegeles ukraina kirjanduse edendamisega ja väliskirjanduse tõlkimisega ukraina keelde. Muu hulgas tõlkisid nad ukraina keelde Nikolai Gogoli "Õhtud külas Dikanka lähedal". 1893 ilmus Ukrajinka esimene luulekogu "Laulutiivul". Kuna Vene keisririigis oli ukrainakeelse kirjanduse avaldamine keelatud, trükiti raamatud Lääne-Ukrainas Galõtšõnas, mis tollal kuulus Austria-Ungarile. Seejärel smugeldati raamatud Kiievisse. 1899. aastal ilmus luulekogu "Mõtted ja unistused" ning 1902 "Vastukajad".
Ukrajinka kirjutas ka eepilist luulet, näidendeid, proosat ja kirjanduskriitikat. Tema tuntumad näidendid on "Sügismuinasjutt", "Katakombides", "Metsalaul" ja "Kivist peremees".
1881 haigestus ta tuberkuloosi ning pidi seetõttu viibima palju kuiva kliimaga piirkondades. Ta viibis lühemat või pikemat aega Saksamaal, Austrias, Itaalias, Bulgaarias, Krimmis, Kaukaasias ja Egiptuses.
Lesja Ukraina tegutses aktiivselt tsaarivõimu vastu. Ta kuulus mitmesse marksistlikkusse rühmitusse ja tõlkis 1902. aastal Kommunistliku partei manifesti ukraina keelde.
1907. aastal abiellus ta jurist Klõment Kvitkaga.
1900. aastal külastas ta Tartu Ülikoolis õppivat vanemat venda Mõhhailo Kossatšit, peatudes 20. veebruarist 1. märtsini venna juures Tartus aadressil Kastani 65.[1] 2001. aastal paigaldas Ukraina riik hoonele graniidist mälestustahvli poetessi portreega (tahvli autor Kiievi kunstnik Vitali Kademski[2]) ning tekstiga eesti ja ukraina keeles.[3][4][5]
Lesja Ukrajinka suri aastal 1913 Suramis Šida Kharthli piirkonnas Gruusias; ta on maetud Baikove kalmistule Kiievis.
Lesja Ukrajinkat on kujutatud Ukraina 200-grivnasel rahatähel.
Teosed eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- "Aoeelsed tuled" (valikkogu Muia Veetamme, Harald Rajametsa ja Helvi Jürissoni tõlkes; Tallinn: Eesti Raamat, 1971)
- "Kuus luuletust" (valikkogu Harald Rajametsa tõlkes; Tallinn: Eesti Raamat, 1971)
Galerii
[muuda | muuda lähteteksti]-
Lesja Ukrajinka 1888. aastal
-
Ukraina 200-grivnane
-
Mälestustahvel Tartus Kastani 65 majal
-
Mälestustahvel Tartus Kastani 65 majal
-
Hauamonument Kiievis
-
Monument Kanadas Saskatchewanis
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Raimu Hanson. "Ukrainlannast kirjanik hoiatas, et alandlikkus viib hukule." Postimees 8. märts 2022.
- ↑ "Lesja Ukrainka kaeb Kastani tänavat" Tartu Postimees, 28. veebruar 2001
- ↑ "Korp! Amicitia konvent" (vaadatud 2.12.2012)
- ↑ "Tartusse tuleb mälestustahvel poetess Lesja Ukrainkale" EPL, 24. veebruar 2001
- ↑ Lesja Ukrainka mälestustahvel, tartu.ee
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Sergei Issakov, "Lesja Ukrainka suhted Eestiga" – Keel ja Kirjandus 1971, nr 2, lk 105–107
- Ain Kaalep, "Lesja Ukrainka taassaabumine" (tõlkevalimiku "Aoeelsed tuled" arvustus) – Keel ja Kirjandus 1972, nr 1, lk 52–54
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lesja Ukrajinka |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Lesja Ukrajinka |