Benito Mussolini

Benito Mussolini
Itaalia peaminister
Ametiaeg 31. oktoober 1922 – 25. juuli 1943
Eelnev	Luigi Facta
Järgnev	Pietro Badoglio
Itaalia fašistide duce
Ametiaeg 23. märts 1919 – 28. aprill 1945
Eelnev	Positsioon loodi
Järgnev	Positsioon kaotati
Itaalia Sotsiaalse Vabariigi duce
Ametiaeg 23. september 1943 – 25. aprill 1945
Eelnev	Ametikoht loodi
Järgnev	Ametikoht kaotati
Isikuandmed
Sünninimi	Benito Amilcare Andrea Mussolini
Sünniaeg	29. juuli 1883 Predappio, Itaalia
Surmaaeg	28. aprill 1945 Giulino di Mezzegra, Itaalia
Erakond	Itaalia Sotsialistlik Partei (1901-1914) Fasci Italiani di Combattimento (1914-1921) Rahvuslik Fašistlik Partei (1921-1943) Vabariiklik Fašistlik Partei (1943-1945)
Abikaasa	Rachele Mussolini (1915-1945)
Elukoht	San Cassiano kalmistu, Predappio, Itaalia (viimne puhkepaik)
Elukutse	ajakirjanik romaanikirjanik õpetaja
Autogramm
Sõjaväeline karjäär
Truudusvanne	Itaalia kuningriik
Teenistus	Itaalia kuninglik armee: 11. bersaglieri rügement
Teenistusaeg	1915-1917
Auaste	Impeeriumi esimene marssal Kapral
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Teine Itaalia-Etioopia sõda Itaalia sissetung Albaaniasse Itaalia-Kreeka sõda Teine maailmasõda
Autasud	Eesti Vabadusristi III liigi 1. järk (1925)

Benito Amilcare Andrea Mussolini VR III/1 (hüüdnimi itaalia keeles Il Duce 'juht'; 29. juuli 1883 Predappio, Forli provints – 28. aprill 1945 Giulino) oli Itaalia kuningriigi peaminister ja diktaator aastail 1922–1943 ja seejärel juhtis aastatel 1943–1945 Saksa Kolmanda Riigi marionettvõimuna Itaalia Sotsiaalset Vabariiki (Salò vabariik).

Elulugu

Noorus

Benito Mussolini sündis sepa peres. Tema lapsepõlv möödus vaesuses, mis ei võimaldanud tal omandada head haridust. Mussolini õppis kirikukoolis ning see andis talle võimaluse ise lapsi õpetada, kuid õpetaja ametit ei pidanud ta kaua. Itaalia-Türgi sõja päevil (1910–1911) sai temast sotsialistide parim ajakirjanik ja hiljem töötas ta toimetajana sotsialistide ajalehes L'Avanti ('Edasi').

Esimeses maailmasõjas

Mussolini pooldas Itaalia astumist ilmasõtta Antandi poolel. Kuna aga sotsialistid olid haaratud patsifismi ideedest, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti oktoobris 1914 Itaalia sotsialistide parteist välja ja oli kuni sõja lõpuni Antandi valitsuste palgaline mõjuagent, avaldades ajakirjanduses patsifistliku sisuga artikleid. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata. 1919. aastal asutas ta vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Combattimento (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas enda Rahvuslik Fašistlikuks Parteiks. Põhiline toetajaskond olid erusõjaväelased, dissidentidest sotsialistid, suurmaaomanikud ja futuristid. Fašistid rakendasid kommunistide suhtes füüsilist terrorit ning tegelesid ka tänapäeva mõistes "katusepakkumisega".

Võimuletõus

Oktoobris 1922 organiseeris Benito Mussolini järjekordse valitsuskriisi ajal Itaalia valitsusele ja kuningale Vittorio Emanuele III-le surve avaldamiseks demonstratsiooni, nn Marsi Roomale, ja nõudis valitsust endale. 31. oktoobril 1922 kuulutas kuningas Mussolini peaministriks. Antifašistidel keelati riigist lahkuda, nende üle mõisteti kohut, paljud hukati. Kehtestati korporatiivne süsteem, sotsiaalsete tagatiste eest nõuti töölistelt vastuvaidlematut allumist. Saavutati kokkulepe Vatikaniga, ametiruumidesse üle kogu Itaalia ilmusid kohustuslikud krutsifiksid. Huvitaval kombel ei kiusatud Mussolini võimuloleku ajal Itaalias juute taga, isegi kõik sünagoogid jäid terveks. 1927. aastal loodi antifašistide jälitamiseks salapolitsei OVRO, mis allus otse Mussolinile.

 Pikemalt artiklis Itaalia kuningriik (1861–1946)#Fašism (1922–1943)

Abessiinia vallutamine

Saksamaal võimule tulnud Adolf Hitleri toetusega ja Prantsusmaa heasoovliku neutraliteediga vallutas Mussolini juhitav Itaalia 1935.–1936. aastal toimunud sõjakäigu ajal Abessiinia.

Teine maailmasõda

Vasakult paremale on näha endise kommunistliku poliitiku Nicola Bombacci, hertsog Benito Mussolini, tema truu armastatu Clara Petacci, minister Alessandro Pavolini ja tunnustatud fašistliku poliitiku Achille Starace'i elutuid surnukehi, mida eksponeeritakse Plaza Loretos. Milano linn 1945. aastal.

Benito Mussolini juhtis riiki üle 20 aasta. 1943. aasta juulis ta kukutati ja arreteeriti Itaalia kuninga käsul. Sakslased vabastasid Mussolini Operatsioon Tamm käigus, kuid Teise maailmasõja lõpus 26. aprillil 1945 sattus ta koos armukese Clara Petacciga Itaalia kommunistlike partisanide kätte. 1945. aasta 28. aprillil lasti Mussolini Como järve äärses Giulino külas maha. Tema ja ta armukese laipa näidati avalikult Milano rahva ees.

Tunnustus

• Eesti Vabadusristi III liigi 1. järk (29.04.1925)

Tsitaat

„Ma pole kunagi teinud viga, kui ma olen talitanud oma instinkti järele; kuid ma olen alati teinud väärsamme, kui ma olen alistund mõistusele. Ma ei süüdista kedagi, ma ei laida kedagi peale iseenda. Ma isiklikult olen vastutav nii asjakäigu eest, mis on hästi tehtud ning millest maailmal pole võimalik lahti ütelda, samuti kui ka mu nõrkuste ning mu laostumise eest.“

Teosed eesti keeles

• "Minu elulugu". Inglise keelest tõlkinud Leopold Julius Kenn, eessõna kirjutanud Ernst Heinrich Ein. Sari Marseljeesist internatsionaalini. Loodus, Tartu / Tallinn 1939, 244 lk.

Kirjandus

• Arved Palgi, "Mussolini". I osa (96 lk.) – Rakvere 1935, II osa (93 lk.) – Rakvere 1936; 2. trükk ühes köites – Rakvere 1939
• Christopher Hibbert, "Benito Mussolini elulugu". Inglise keelest tõlkinud Olev Luhaveer. Olion, Tallinn 1997

Eelnev Luigi Facta	Itaalia peaminister 1922–1943	Järgnev Pietro Badoglio
Eelnev Paolino Taddei Luigi Federzoni	Itaalia siseminister 1922–1924 1926–1943	Järgnev Luigi Federzoni Bruno Fornaciari
Eelnev Antonino Di Giorgio Pietro Gazzera	Itaalia sõjaminister 1925–1929 1933–1943	Järgnev Pietro Gazzera Antonio Sorice
Eelnev Carlo Schanzer Dino Grandi Galeazzo Ciano	Itaalia välisminister 1922–1929 1932–1936 1943	Järgnev Dino Grandi Galeazzo Ciano Raffaele Guariglia

Välislingid

• Sa mäletad kui olid fašist ja viskasid Rooma tervitust?
• Il Duce Benito Mussolini ja fašism