Kalame talumuuseum

Kalame talumuuseum (ka: Karepa Kalame talumuuseum, Karepa Sagritsa muuseum) on aastal 2001 avatud muuseum, mis asub Haljala vallas Karepa külas Selja jõe kaldal Kalame talus^[1]. 2002. aastast on muuseum Virumaa Muuseumite üks filiaale.

Muuseumi moodustavad Kalame talu säilinud hooned, sh 19. sajandil ehitatud paekivist silmuköök koos silmude röstimise ahjuga.^[1] Kalame talus sündis maalikunstnik Richard Sagrits, kelle loomingut muuseum tutvustab^[1]. Richard Sagritsa talumuuseum Kalame talu on ainus 19. sajandi II poolest säilinud kaluritalu kompleks.

Kalame talu on nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt suur vaatamisväärsus – sajandeid oli see Selja mõisa kalamehe elupaik. 19. sajandil lõpul sai rentnikuks aga tuntud meremaalija Richard Sagritsa (1910–1968) isa. Aja jooksul on seda vana kaluritalu kujundanud kohalik karm kliima, kunstniku Richard Sagritsa esivanemad ning õuelt läbi käinud kunsti- ja loomeinimesed. Suviti eksponeeritakse Kalame talus sündinud maalikunstniku Richard Sagritsa loomingut.

Talukompleks

Rehielamu sisemist plaani on hiljem palju muudetud, näiteks on välja ehitatud ärklitoad. Elamu oli ristkülikukujulise põhiplaaniga (rehealune on paekivist) ning kaetud poolkelpkatusega. Palkidest sissepääsu ees on postidele toetuv varikatus. Varikatuse keskel paikneva sissepääsu ees asetseb lahtine veranda.

Praegu asub rehielamus köök, sahver, elutuba, magamistuba ning tagakamber. Rehielamu vasakus tiivas asub kunstnik Richard Sagritsa ateljee, kus suviti võib näha maalide näitust. Rehetuba asub rehielamu ja ateljee vahel.

Köögis asuvas puhvetkapis (ostetud Kunda mõisast) hoiti nõusid ning köögis oli suur perelaud. Peale Richardi surma lasi Alice Sagrits köögi seinad poolpalkidega üle lüüa, kuna see oli eelnevalt olnud Richardi enda idee. Köögilaua taga sai pererahvas peale söömise ka juttu ajada. Richard istus alati laua elutoapoolses otsas. Peale söömist-joomist ja jutuajamist joodi elutoas (köögi kõrval) või ateljees kohvi.

Köögi taga, merepoolses toas elas Preili Reene. Tema täisnimi oli Renate Peterson. Renate oli üks kena vanapreili, kes oli kehva kuulmisega. Renate elas Kalamel aastaringselt majahoidjana. Lisaks tegeles ta ka õmblemistööga. Renate vanemate maja asus Rakveres Tallinna tänav 1.

Elutuba kaunistab uus-rokokoo stiilis punase sametriidega kaetud istekomplekt. Lisaks oli seal 19. sajandi aastakümnenditest pärit kummut ja laud, mida teati ka kui “sajajalgne”, sest tal oli 8 jalga ning see oli ratastel söögilaud. Elutoa kamina valmistas 1970. aastatel kirjanik Villem Gross, kes suvitas Karepal. Elutoast viis uks pererahva magamistuppa. Seintel olid Richard Sagritsa ema ja isa portreed. Alice Sagrits kogus keraamikat, väike osa tema kollektsioonist asub talus (suurem ja väärtuslikum osa tema kollektsioonist säilitatakse muuseumi kogus).

Nüüdseks on saanud magamistuba värskema ilme ning väljapanekul on näha kahte raamaturiiulit, kus on ühes kõik kunstiteemalised õpikud, raamatud ja kuulsate kunstnike kataloogid. Teine riiul mahutab suurema osa ilukirjandusteoseid. Toa keskel asub voodi ning soojamüüri ees kirst, mis kuulus Sagritsa emale. Samuti asub toas riidekapp ning peegliga kummut. Akna all laual on A. Sagritsa kirjavahetused, lisaks pidas ta ka päevikut. A. Sagrits koostas veel Richard Sagritsa töödest registrit.

Pööningul on väike kamber kahe voodikohaga. Seal magasid tavaliselt suvitajad või külalised.

Rehetuba oli praeguse köögi ja selle taga oleva toa kohal. See ruum on mõeldud ajutiste näituste ja ühise koosviibimise kohaks.

Pärast sõda tegi Richard Sagrits oma sünnikodus mõningaid ümberehitusi. Suurim neist oli jõepoolse juurdeehituse kujundamine avarate akende ja kaminaga ateljeeks. Praeguse ilme sai ruum 1965. aastal, mil tehti juurde lisaks ka rõduosa. Kiiktool (toodud Soomest, maarjakask) ateljees on pärit 1934. aastast.

Kalame talu ait on ehitatud 19. sajandil. Huvitava arhitektuurse lahendusega palkseinte ja roost viilkatusega ehitis. Hoonet poolitab vahelik, millest paremale jääb sügava ulualusega aidaruum, mille ees asetseb puitpõrand. 2017. aastal toimusid aida konserveerimistööd, mille käigus korrastati aida vundament, vahetati välja alumised palgiread ja paigaldati uus rookatus. Aida juures asus ka laut, kuid see lammutati maha 1950. aastatel. Aidakambrisse majutati tavaliselt suvitajad, vanasti kasutati aita vilja hoiustamiseks.

Kalame talu silmuköök on ehitatud 19. sajandil ning on laotud õhukestest poolpuhtalt tahutud paeplaatidest ja kaetud uue laastudest viilkatusega.

Ajalooline silmuköök on ühekorruseline, peaaegu ruudukujulise põhiplaaniga hoone. Silmuköök on restaureeritud 2019. aasta kevadel, mille käigus paigaldati hoonele uus laastukatus, korrastati sisemus koos ahju ja korstnaga. Hetkel on silmuköögis väljapanek silmu püüdmise ja valmistamise tööriistadest. Suitsusaun asus maja kõrval merepoolsel aasal, kuid 31.07.2007 öösel põles saun maha.^[2]

Kalame talu ajalugu

Kalame (ka Kalamehe) oli Selja mõisa kalamehekoht ehk siin elas kalamees, kes püüdis kala mõisa tarbeks. Sel kalamehel oli kalapüügi eesõigus nii merel kui jões, teised sealsed kalamehed ei tohtinud teda kuidagi takistada. Sagritsate käes oli rendil kogu Selja jõe suue ning ta võis seal ühe kilomeetri ulatuses kala püüda.

Esimene teadaolev Sagrits (tol ajal Sakrist) oli Abram Ansu poeg ning tema naine Leno. Neil oli neli last: pojad Juhan ja Jakob, tütred Mari ja Tiina. Kalamele asus elama aga 19. sajandi viimase aastakümne keskel (1894–1895, tõenäoliselt nendel aastatel) Abram Sakritsa pojapoeg Andres. Andresest sai Selja mõisa kalamees. Enne tema Kalamele elama asumist olid seal elanud teised rentnikud. Nende elumajaks oli vana rehetare, kus keskel oli rehetuba, jõe pool olevat rehealune ning teisel pool kambrid. Andres laskis rehetare jõepoolsesse otsa ehitada juurde praeguse ateljee osa, seal sai kalur hoida oma püügivahendeid ning kalakaste. Ehitusmeheks oli Villem Alttoa isa Madipõllu Jaan. (Villem Alttoa oli Karepa vabadiku poeg, sündinud aastal 1898). Elamule lisaks oli Kalame talul silmuköök, 2 aita, 2 lauta ja suitsusaun.

Rakvere Muuseum ja SA Virumaa Muuseumid

Vastavalt kunstnik Richard Sagritsa soovile pärandas ta naine Alice 1997. aastal Kalame talu, pere kunstikogu, arhiivi, fotod, korterisisustuse jms. Rakvere Muuseumile. Muuseum sai endale kolm tuhat eksponaati, ligi pooled neist on puhtalt kunst. (Praegu on muuseumi kogusse arvele võetud 1460 kunstitööd, 280 eset ajalookogus ning 288 säilikut ning 728 fotot arhiivikogus). Lisaks Sagritsa enda maalitud töödele on kogus ka talle kingitud erinevate kunstnike töid, näiteks Nikolai Triik, Eduard Wiiralt, Eerik Haamer, Aino Bach, Elmar Kits, Ott Kangilaski ja Andrus Johani.

Esimene Sagritsa pärandit tutvustav näitus toimus Rakvere Muuseumis 1997. aastal.^[3]

26. juunil 1998 korraldas Rakvere muuseum Kalamel Karepa päeva.^[3] Taluõuele kogunes üle 40 inimese. Piknikul räägiti Sagritsatest ja nende pärandist, samuti muuseumi plaanidest seoses Kalamega. Kokkutulnud said tutvuda hoonega. Samal ajal käis juba elumaja palkide osaline vahetamine. Samal päeval tehti ka ekskursioon mööda Karepat ja Rutjat, pikemalt peatuti Villem Alttoa sünnipaigas, kuna nimekal kirjandusteadlasel möödus sama aasta oktoobris tema sünnist 100 aastat.

SA Virumaa Muuseumite alla kuulub Karepa Kalame talumuuseum alates aastast 2002.

AS Virumaa Muuseumid on Richard Sagritsa kollektsiooni kuuluvaid kunstiteoseid eksponeerinud erinevatel näitustel ning laenutanud neid ka ajutiselt teistele muuseumitele. Osa töödest on suviti Karepale uudistejatele vaatamiseks ülesse pandud.

Tänapäev

Kalame talu kasutatakse muuseumina, talu tuntakse ka kui kunstnik Richard Sagritsa sünnikoduna. Suviti võib talumuuseumi ateljees näha Richard Sagritsa maalide näitust. Näituste raames toimuvad ka erinevad kunstiüritused, kontserdid ja etendused, samuti haridusprogrammid ja ringkäigud nii muuseumis endas kui ka Karepal.^[4] Kalame talus on toimunud ka näiteks kultuurilooliste loengute sari “Kultuuriaken”.

Ringi saab kõndida skulptuuriaias, kus juba praegu on võimalik tutvuda Jass Kaselaane, Tiiu Kirsipuu, Maigi Magnuse Jüri Ojaveri, Terje Ojaveri, René Reinumäe ja Simson von Seakylli taiestega.

Lisaks on Alice Sagritsa päevikute põhjal lavastatud Teet Veispaku ja Üllar Saaremäe poolt ka mitmeid näidendeid. Alice’t ennast on näidendis kehastanud Rakvere Teatri näitleja Liisa Aibel.