Andreas Vesalius

Andreas Vesalius (sünnilt Andreas van Wesel, nimi Vesalius on selle latiniseeritud vorm; 31. detsember 1514 Brüssel – 15. oktoober 1564 Zákynthose saar) oli flaami anatoom ja arst. Tema peateost "De humani corporis fabrica" ("Inimkeha ehitusest") peetakse selle mõju tõttu sageli võrdseks Koperniku revolutsioonilise raamatuga "Taevasfääride pöörlemisest".

Sünd ja perekond

Andreas Vesalius sündis 1514. aastal Brüsseli meedikute peres, tema isa oli püha Rooma keisri õukonnaapteeker. Tema vanaisa oli õukonnaarst ja vanavanaisa meditsiiniõppejõud Leuveni Ülikoolis.

Haridustee

1528 läks Vesalius perekonna traditsioone järgides õppima Leuveni Ülikooli ja 1533 jätkas õpinguid Pariisi Ülikoolis.

Pariisi Ülikool oli sel ajal Galenose õpetuse taasavastamise keskus, suure antiikarsti eeskujul hakkas Vesaliust huvitama anatoomia ning temast sai peagi osav lahkaja.

Prantsusmaa ja püha Rooma riigi vahel puhkenud sõja tõttu pidi ta 1536 Leuvenisse tagasi pöörduma, kus ta järgmisel aastal ülikooli lõpetas. Leuvenis jätkus tema suur anatoomiahuvi. On teada, et 1536. aastal varastas ta võllapuult laiba ja viis selle uurimiseks koju.

Teadustegevus

Jätkuva sõjategevuse tõttu ei saanud Vesalius Pariisi tagasi minna. Selle asemel suundus ta 1537. aastal Itaaliasse Padova Ülikooli. Kohe, kui ilmnesid tema osavus lahkajana ja suured anatoomiateadmised, anti talle seal doktorikraad ja töökoht meditsiiniteaduskonnas.

Padova võimud suhtusid tema töösse ja lahkamistesse positiivselt. On teada, et kohtunik Marcantonio Contarini varustas Vesaliust laipadega ja sättis ka hukkamiste ajakava vastavalt Vesaliuse värskete laipade vajadusele.

Uuendused õpetamisel

Vesalius õpetas algselt Galenose traditsioonis ja oli väga populaarne õppejõud. Tolle ajani oli kirurgiametit ja lahkamist peetud alaväärtuslikuks, millega meedikud ise ei tegelenud. Kui lahkamisi üldse tehti, nägid need välja nii, et professor luges raamatust ning kirurg lõikas ja näitas elundeid. Kirurg oli rohkem habemeajaja kui arst.

Vesalius aga hakkas oma loengutel ise lahkama ja tudengitele elundeid demonstreerima, seletades, miks need vajalikud on. Vesaliuse lähenemine muutus populaarseks ja kirurgiameti prestiiž hakkas tasapisi tõusma vastavalt sellele, kuidas Vesaliuse õpilased tema õpetust levitasid.

Teadustöö

Vesalius pööras suurt tähelepanu anatoomilistele joonistustele. Ta tegi ise täpseid joonised oma lahkamistest ja palkas selleks ka väga häid kunstnikke. 1538 avaldas Vesalisus sarja "Tabulae anatomica sex" ("Kuus anatoomilist pilti"), mille kolm pilti joonistas ta ise ja ülejäänud tellis Tiziani õpilaselt Jan Van Calcarilt.

Inimkeha uurimine lahkamistel näitas Vesaliusele, et paljud tolleaegse meditsiini ebajumala Galenose väited ei pea paika – vähemalt mitte inimkeha kohta. Vesalius võttis oma seisukohad kokku raamatus "Inimkeha ehitusest" ("De humani corporis fabrica").

Raamatut "Inimkeha ehitusest", mis ilmus 1543. aastal Baselis, peetakse tänapäevase anatoomia alguseks. Raamat oli põhjalik ja rohkelt illustreeritud, Vesalius rõhutas, et on tarvilik ise järgi uurida, kuidas inimkeha talitleb, aga mitte usaldada pimesi varasemaid põlvkondi. Selles teoses lükkas ta ümber mitmeid Galenose seisukohti, aga see tekitas talle palju vaenlasi, sest tolleaegsed meedikud olid veendunud suure kreeklase pooldajad. Ilmus palju Vesaliust kritiseerivaid teoseid, kus väideti, et ta eksib või koguni et inimkeha on Galenose ajast alates muutunud.

Õukonnaarst

1542–1543 oli Vesalius pikalt Padovast ära ning pärast oma peateose ilmumist otsustas Padovasse mitte naasta. Selle asemel läks ta Püha Rooma keisri juurde ja Karl V määraski Vesaliuse õukonnaarstiks. Järgmised tosin aastat, kuni Karl V troonist loobumiseni 1556, teenis ta keisrit. Vesaliusele määrati imperaatorlik pension, kuid ta otsustas siiski jääda Karl V poja Felipe II teenistusse.

Uue kuninga juures oli teenistus raskem. "Tõsised arstid", kes polnud "habemeajajast" kunagi lugu pidanud, jätkasid tema ründamist ja mahategemist ning kui Vesaliusel õnnestuski teha mõni väga edukas operatsioon (nagu näiteks Felipe II poja Don Carlose elu päästmine), pidas kuningas seda rohkem jumalikuks vahelesegamiseks kui meditsiini võiduks.

Õukonnast lahkumine ja surm

1562. aastal õukonnaarsti amet Vesaliust enamei veedelnud. Tema abikaasa ja tütar sõitsid Hispaaniast tagasi Brüsselisse ning Vesalisus ise hakkas ette valmistama palverännakut Jeruusalemma.

1564 asus ta lõpuks reisile. Teel sai ta Veneetsia võimudelt pakkumise minna tööle Padova Ülikooli. Aga tagasiteel sattus laev tugevate tormide kätte, nii et jäi merele plaanitust kauemaks, toiduained lõppesid ning Vesaliuse tervis halvenes. Kui jõuti Zákynthose saarele, oli ta nii nõrk, et suri.

Välislingid