Mine sisu juurde

Läänemeri

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 9. mai 2018, kell 07:18 kasutajalt 193.40.120.132 (arutelu)
Läänemeri märtsis 2000

Läänemeri ehk Limneameri (nimi "Balti meri" on ebasoovitatav[1]) on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaa.koer on koer ja elu on täelik elu.

Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad Taani väinad. Mõned loevad Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi siis on.

Füüsiline iseloomustus

Läänemere pindala on 373 000 km2, koos Taani väinade ja Kattegatiga 415 266 km2[2]. Läänemere maht on 21 721 km3, keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m (Landsorti süvik)[2].Vesi on selgepiiriliselt kihistunud; madala soolsusega üla- ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi järsk üleminek (umbes 8‰ isohaliini juures) on mere lõunaosas 30–50, Soome lahe suus umbes 70 m sügavuses ja takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist. Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 8–10 ja Läänemere avaosas 6–7‰ ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (väikseim 1–2‰).

Läänemere nimi Läänemere-äärsete rahvaste keeltes

Idaslaavlased kutsusid veel 18. sajandil Läänemerd Varjaagide mereks (vene Варяжское море; inglise Varangian Sea).[3] Vanarooma allikates on Läänemerd nimetatud Sueebide mereks (Mare Suebicum).

Veerežiim

Läänemerre suubub arvukalt jõgesid. Suurim neist on Neeva, vooluhulgaga 2500 kuupmeetrit sekundis[viide?]. Kõik jõed kokku toovad Läänemerre umbes 14 000 kuupmeetrit magedat vett sekundis[viide?]. Niiske kliima tõttu sajab ka Läänemere pinnale rohkem vett, kui sealt aurab, vahet hinnatakse umbes 2000 kuupmeetrile sekundis[viide?].

Et Läänemere tase on üldiselt püsiv, on Läänemerel äravool umbes 16 000 kuupmeetrit sekundis ehk 500 kuupkilomeetrit aastas[viide?]. See leiab aset Taani väinade kaudu: sealt voolab aastas välja umbes 1000 kuupkilomeetrit Läänemere riimvett[viide?], samal ajal kui Kattegatist voolab sisse umbes 500 kuupkilomeetrit soolasemat riimvett[viide?]. Just nimelt soolasemat riimvett: ookeanivesi (soolsusega umbes 34–35 promilli) Läänemerre ei pääse, vaid seguneb Kattegatis Läänemerest tuleva magedama veega. Seetõttu on Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60–100 meetrit täidetud riimveega, mille soolsus on 10–15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6–8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb sügavamat ja soolasemat vett sellele juurde[viide?].

On arvutatud, et kui Läänemere äravool ületaks umbes 60 000 kuupmeetrit sekundis ehk 2000 kuupkilomeetrit aastas[viide?], tõkestaks vee väljavool Taani väinadest riimvee sissevoolu täielikult ja Läänemere vesi muutuks täiesti magedaks. Samuti juhtuks see, kui Taani väinad oleks praegusest umbes 5 meetrit madalamad[viide?]. Umbes nii oli asi Antsülusjärve lõpus ja Mastogloiamere alguses, kui ookeani tõusu tõttu algas soolvee sissepääs Läänemerre.

Eesti rannikumeri

Põhja-Eesti rannikud on järskrannikud ja Lääne-Eesti rannikud on laugrannikud.

Rootsi rannikud on Läänemeres kõige enam liigestatud.

Saaremaast ja Hiiumaast avamere poole jääv meri peidab endas rohkesti laevasõidule ohtlikke rahusid ja madalaid. Hästi teatakse Hiiumaast 15 km kaugusel loodes Soome lahte viiva meretee lähedal paiknevat Hiiu madalat, kus paepõhja katab kohati vaid meetrine veekiht. Suurtele laevadele liiga madalaid kohti on ka Saaremaast ja Vilsandist 15–20 km kaugusel läänes. Eesti vetest lääne suunas muutub meri pikkamööda sügavamaks, ulatudes keset merd 249 meetrini. Soome lahe suurim sügavus Eesti vetes on veidi üle 100 m ja Liivi lahe oma 50–60 m.

Avamerega nõrgalt ühendatud, madala ja väikese veeväljaga Väinameri ja Liivi laht erinevad hüdroloogiliste tingimuste poolest tunduvalt Saaremaast läände jäävast merest ja Soome lahe lääneosast. Neis on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri ja -taseme kõikumised, väiksem soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres. Läänemere hüdroloogiliseks iseärasuseks teiste meredega võrreldes on vete selgepiiriline kihistumine madala soolsusega (5–7‰) pindmiseks ja suhteliselt soolaseks süvakihiks (umbes 8‰). See takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist (veevahetust), mille tõttu paljud hüdroloogilised, keemilised ja bioloogilised protsessid avalduvad neis kihtides erinevalt. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 1–2 °C, jääga kaetud lahtedes ja rannavetes veidi alla 0 °C (Eesti rannikumere vesi külmub −0,2 kuni −0,4 °C juures). Maksimumi saavutab veetemperatuur juulis-augustis, mil see on saartest läänes ja Soome lahe suus 16–17 °C, sügavast merest eraldatud Väinamere ja Liivi lahe rannikuvetes 18–19 °C.

Pea täielikult jäätunud Soome laht 2003. aasta jaanuaris

Eesti rannikumeri jäätub igal talvel. Esimese jää tekkimise, samuti teiste jäänähtuste esinemise aeg kõigub talve iseloomust sõltuvalt väga suurtes piirides. Mõnel aastal on Eesti kõige karmimate jääoludega lääneranniku lahed osaliselt jäätunud juba oktoobri lõpul või novembri algul, väga sooja sügise järel aga alles jaanuari lõpul, Vilsandil ja Ruhnus isegi märtsi algul. Väga karmidel talvedel võib Väinameri kinni külmuda juba detsembri esimesel poolel, enamasti toimub see aga kuu aega hiljem. Avamere suunas jääkate õheneb ning ainult külmadel talvedel kaanetub avameri rannast 5–10 km kauguseni. Üleni on meri jäätunud vaid erakordselt karmidel talvedel (1939/1940, 1941/1942, 1946/1947). Jää hakkab lagunema tavaliselt märtsis ja kaob Eesti rannikuvetest aprilli lõpuks. Soojadel talvedel võib see toimuda ka märgatavalt varem ja külmadel talvedel hiljem.

2017. aasta 15. juulil toimus Kakralaiust põhjas 12 km sügavusel 2,1 magnituudiline maavärin.[4]

Liigestus

Liivi laht

Läänemere põhjaosa, mis jääb Ahvenamaa saarestikust põhja poole, nimetatakse Põhjalaheks ehk Botnia laheks. Soome laht ühendab Läänemerd Peterburiga, piirates samas Eestit põhjast ja Soomet lõunast. Liivi laht ehk Riia laht asub Läti ja Saaremaa vahel.

Läänemere lõuna- ja kagurannik on liivane.

Hoovused

Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini.

Elustik

Taimestik

 Pikemalt artiklis Läänemere taimestik
Kassari rannik õhust vaadatuna

Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi[5].

Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele.

Punavetiktaimedest on tuntuim agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.

Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne meriheina perekonna liigid.

Loomastik

Tüüpiliste Läänemere karpide kojad, mida võib rannalt leida: 1. Liiva-uurikkarp (väike) 2. Söödav rannakarp 3. Söödav südakarp 4. Balti lamekarp 5. Kaunkarplane Ensis sp 6. Liiva-uurikkarp (suurem)

Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage.

Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp (Mytilus edulis), liiva-uurikkarp (Mya arenaria) jpt.

Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit.

Võõrliigid

Alates 19. sajandi algusest kuni 21. sajandi alguseni on Läänemerre tunginud 90 võõrliiki, neist 70 on siin naturaliseerunud[6]. Nende levik Läänemere ulatuses on eriti kiiresti laienenud mere ja sellega ühenduses olevate kanalitel toimuva tiheda laevaliikluse tõttu.

Tähtsamaid võõrliike:

Läänemere laevaliiklus

 Pikemalt artiklis Läänemere laevaliiklus

Vaata ka

Viited

  1. ↑ KNAB
  2. ↑ 2,0 2,1 Autorite kollektiiv. 1995. Eesti loodus. [koost. Raukas, A.]. Eesti Entsüklopeediakirjastus ja Valgus. lk 228
  3. ↑ *John Mottley (1692–1750): The history of the life and reign of the Empress Catharine. Book 1. London 1744 archive org lk.1
  4. ↑ Toomas Jüriado, Katre Palo (29. detsember 2017). "Uudistaja 29.12.2017". MTÜ Loodusajakiri. {{netiviide}}: |arhiivimisurl= nõuab parameetrit |arhiivimisaeg= (juhend); kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  5. ↑ Trei, T. (1974). Merebotaanilisest uurimistööst Eestis. – Eesti Loodus 4: 392–396
  6. ↑ Itämeren elämä, www.itameriportaali.fi

Välislingid

Läänemere arengustaadiumid alates viimase jääaja lõpust

Balti jääpaisjärv · Joldiameri · (Ehheneismeri) · Antsülusjärv · (Mastogloiameri) · Litoriinameri · Läänemeri (Limneameri · Müüameri)

Vaata ka: Holsteini meri · Eemi meri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Läänemeri&oldid=4992284"