Mine sisu juurde

Harilik pohl

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 17. august 2015, kell 22:58 kasutajalt Kuriuss (arutelu | kaastöö)
Harilik pohl

Kaitsestaatus
G5[2]
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Kanarbikulaadsed Ericales
Sugukond Kanarbikulised Ericaceae
Perekond Mustikas Vaccinium
Liik Harilik pohl
Binaarne nimetus
Vaccinium vitis-idaea
Linnaeus (1753)
Sünonüümid

Rhodococcum vitis-idaea Avror.[1]

Harilik pohl ehk pohl ehk palukas (Vaccinium vitis-idaea) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas.

Eesti maarahvas on pohla kutsunud veel järgmiste nimedega: paluk, poolamari, poolgad ja kuradimari.[3]

Pohla lähedased sugulased on mustikas, jõhvikas ja sinikas.

Alamliigid ja nende levik

Harilikul pohlal eristatakse kahte alamliiki:

Botaanilised tunnused

Pohla õied

Põhialamliigi kääbuspõõsa varred kasvavad 5–25 (30) cm kõrguseks,[3] Põhja-Ameerikas levinud alamliik tavaliselt 5–15 [6] (harva kuni 20[7]) cm kõrguseks.

Pohla kahesugulised õied on kaheli õiekattega ning asuvad 3–12 kaupa tipmises kobaras. Õietupp ja -kroon on liitlehised (tupp- ja kroonlehed on kokku kasvanud). Õietupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Õiekroon on 4–6,5 mm pikkune, kellukakujuline, 4–5 tipmega, avatud suudme ja väljaulatuva emakakaelaga.[3]

Lehed on 8–20 (35) mm pikkused ja 5–15 mm laiused, nahkjad, ellipsit meenutava kujuga, natuke tagasipöördunud ja terve servaga, lühikese rootsuga. Lehed on pealt läikivad, rohelised kuni tumerohelised ja alt heledamad (mattrohelised), püsivad vartel 2–4 aastat.[3]

Pohla viljaks on ümar mari, mis on enne valmimist valge kuni roosakas ja pärast valmimist punane kuni tumepunane. Marja läbimõõt on 7–12 mm.[3] Seemned on ligi 1 mm pikkused.[8]

Taime maa-aluse osa moodustavad juurestik ja risoom. Juured on võrdlemisi maapinnalähedased, kasvades sügavusel 5–28 cm. Juurestikus võib moodustuda peajuur.[6] 4–5 aasta vanustel taimedel kasvab uinuvatest pungadest risoom, mis ei tõuse kunagi maapinnale. Värvuselt on risoom algul valge kuni roosakas, hiljem helepruun ning hõredalt kaetud soomusjate alalehtedega.[6]

Kogenematu silm võib pohla segi ajada leesikaga, mille marjad on jahused ja maitsetud

Sarnasus leesikaga

Pohl sarnaneb leesikaga, kes kasvab sageli pohlale iseloomulikes kasvukohtades. Leesika mari on pohla omast pisem ning maitselt jahune. Leesika lehed on pohla omast kitsamad (kitsenevad ühtlaselt varre suunas) ning lehe alumisel küljel ei esine pohlale omaseid tumedaid laike.[9]

Kasvukohad ja -tingimused

Kasvukohad

Pohl kasvab suurel territooriumil põhjapoolkeral – Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Peamisteks kasvupiirkondadeks on okasmetsad ja tundra. Kasvukohtadeks võivad olla: valgusrikkad metsad, sood, rabad, taiga, nõmmed, tuulised kaljurüngad, paljad neemed, liivaluited, rusukalded, kuivad ja kivised mäenõlvad ning mäetipud.[6][5] Euraasias tõuseb pohl mägedes kuni 3800[4], Põhja-Ameerikas kuni 2400 meetri kõrgusele[6].

Harilik pohl Eestis

Harilik pohl on levinud üle Eesti ja kasvab peamiselt männimetsades ja kuivemates rabaservades. Kasvupinnaseks on enamasti hästi vett läbilaskvad liivased mullad või turvasmullad. Metsatüüpidest on esindatud kõige rohkem palumetsad, millele järgnevad nõmme-, loo-, raba- ja soometsad. Kõige vähem leidub pohla laanemetsas. Pohla kasvukohas võib sageli kohata ka tema lähedast sugulast – mustikat.[3]

Kasvupinnas

Harilik pohl kasvab enamasti õhukestel noortel mineraalmuldadel ja turvasmuldadel. Mullad on sageli toitainetevaesed ja vähese kaltsiumisisaldusega, kuid võivad sisaldada rohkelt kõdunevat orgaanilist materjali. Mulla pH on enamasti happeline või väga happeline. Happelise reaktsiooni teket soodustavad okaspuude mahavarisenud ja aeglaselt kõdunevad okkad. Kõige paremat kasvu näitavad pohlad pinnasel, mille pH on vahemikus 4,0–4,9. Mulla lähtekivimiks võivad olla liivakivi, gneiss, graniit, moreen jm.[6]

Pohlad on igihaljad, säilitades lehed ka talvel

Kliima

Harilik pohl kasvab üsna hästi piirkondades, kus talved on külmad ja suved jahedad. Ta talub kehvasti suviseid kõrgeid õhutemperatuure.[7] Pohla kääbuspõõsad on väga vastupidavad madalatele negatiivsetele õhutemperatuuridele ja võivad kasvada lähisarktilise kliimavöötme väga karmides ilmastikutingimustes. Talvel võib harilik pohl levila põhjapoolsemates piirkondades taluda õhutemperatuure kuni −45 °C.[10] Enamasti aitab karmile talvele vastu pidada kaitsev lumikate. Lume puudumisel saavad pohla pungad külmakahjustusi, kui negatiivsed õhutemperatuurid langevad alla −25...−32 °C.[8] Sama vastupidav on külmadele ka Põhja-Ameerikas kasvav hariliku pohla alamliik subsp. minus. Alaska taigavööndis on aasta keskmine õhutemperatuur −6,7 °C ning sademeid esineb aastas keskmiselt 210 mm.[6]

Paljunemine

Harilik pohl paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt. Peamiseks paljunemisviisiks on risoomiharudega vegetatiivne paljunemine. 4–5 aasta vanustel taimedel hakkavad risoomid kasvama uinuvatest pungadest. Maapinna alla jäävast risoomist kasvab uus taimeharu 10–50 cm kaugusel emataimest.[3] Risoomid võivad kasvada üksikuna või paarikaupa ühe ruutmeetri suurusel pinnal. Vanemad ja suuremad pohlakolooniad võivad olla jagunenud (külmakahjustuste, põlengute ja loomade toitumise tõttu) mitmeks eraldiseisvaks tütarkolooniaks.[6]

Õistaimedel (k.a pohlal) valmivad seemned vilja sees, millest tuleneb hõimkonna nimetus katteseemnetaimed

Soojema kliimaga levikupiirkondades õitsevad pohlad kasvuperioodi ajal kaks korda. Õitsemise ajal on optimaalne õhutemperatuur 15...20 °C.[8] Alla 10° ja üle 25° õhutemperatuurid võivad märkimisväärselt marjasaaki vähendada.[11] Pohla õisi tolmeldavad putukad ning nendest arenevad viljad koos seemnetega. Isetolmlemise puhul jääb pohlasaak ligi kaks korda väiksemaks kui risttolmlemise puhul.[8] Seemned lähevad idanema vaid soodsatel tingimustel, kui nad satuvad lagedamas kohas piisava niiskusega mulda. Värskete seemnete idanevus on kuni 76,5%.[6]

Lähisarktilise kliimavöötme karmides ilmastikuoludes võivad maapinnal roomavad pohlavarred juurduda.[6]

Eluiga

Pohla esmase ja risoomist tõusnud puhma eluiga on 10–15 aastat. Maapealsete varte areng kestab 3–5 aastat ning lõpeb pärast õitsemist. Uued võrsed kasvavad varre alumise osa uinuvatest pungadest. Selline tsükkel kordub 4–5 korda. Lehtede eluiga on 2–4 aastat.[3]

Fenoloogia

Hariliku pohla fenoloogiline areng sõltub suurel määral taime kasvukoha kliimast, mis omakorda sõltub suuresti geograafilisest laiusest. Lehtede kasv saab alguse tavaliselt mai keskel – juuni alguses. Levila lõunaosas toimub see märtsis, põhjaosas mai lõpust kuni juuni alguseni. Vegetatiivsete pungade moodustumine algab varsti pärast lehtede kasvu algust. Vanad lehed alustavad fotosünteesi protsessi ligi kaks nädalat pärast pungade avanemist.[6]

Võrsete kasv lõpeb tavaliselt juuli keskel. Õied kasvavad välja eelmisel kasvuperioodil moodustunud õiepungadest. Levila soojema kliimaga piirkondades õitsevad pohlad kasvuperioodi jooksul tavaliselt kaks korda, andes aastas kaks marjasaaki.[6] Eestis õitsevad pohlad mai lõpus juuni alguses, vahel teist korda sügisel[3]. Külmemas kliimas õitsevad pohlad 19–27, soojemas 9–18 päeva. Marjad valmivad umbes 78–84 (90 [11]) ööpäeva pärast õitsemise lõppu.[6]

Fenoloogiline areng võib olla seotud lumikatte sulamisega. Alaska sisemaal ilmnevad esimesed märgid kasvuperioodi algusest kaks nädalat pärast lume sulamist ning õitsemise kõrghooaeg saabub umbes kuus nädalat pärast lumikatte kadumist. Kevadised külmad võivad taimede fenoloogilist arengut pidurdada. Juured ja risoomid kasvavad aktiivselt kahel perioodil aastas – varakevadel ja sügisel.[6]

Koht ökosüsteemis

Kuusepüüde toidulauast moodustavad pohlamarjad märkimisväärse osa

Põhja-Ameerika

Metsloomad hindavad pohla taime tema igihaljuse tõttu ning pohla osatähtsus toidus on kõrgem karmima kliimaga piirkondades, kus toiduvalik pole kuigi suur. Toitainete sisaldus lehtedes ja võrsetes saavutab suurima väärtuse suve lõpus. 100 grammist pohlataimedest saavad metsloomad energiat ligi 509 kcal[6]. Taimed sisaldavad valke 5–6%, kaltsiumi, magneesiumi, naatriumi, rauda jm. Eriti oluline on pohlataimede osakaal (25% ja üle selle) põtrade ja põhjapõtrade toidus. Põdrad saavad talvel taimed kätte kuni poolemeetrise lumekihi alt. Teiste taimi tarbivate loomade hulka kuuluvad: baribalid (Ursus americanus), ameerika valgejänesed (Lepus arcticus), ameerika jänesed (Lepus americanus) jt.[6]

Veelgi tähtsamat osa täidavad ökosüsteemis pohla marjad, millest toituvad paljud imetajad ja linnud. Üle talve lume all seisnud marju süüakse kevadest kuni järgmise saagi valmimiseni. Näiteks Alaska sisemaal moodustavad pohlamarjad kuusepüüde toidust kuni 40%. Paljudes piirkondades on pohlamarjad hädavajalikuks toiduallikaks kevadel põhja poole rändavatele lindudele. Pohladest ei ütle ära ronk, faasan, lumepüü, kajakad, haned, püüd, kanalised, kirde-leeklind (Piranga olivacea), ida-sinilind (Sialia sialis), rästad jt. Puna-leethiir sööb suurtes kogustes marju sügisperioodil. Hilissügisel toitub punarebane märkimisväärsel hulgal pohladest. Väikenärilised toituvad marjadest meelsasti ka talvel, kaevates urud lume sisse. Baribali jaoks on marjad olulisel kohal eelkõige Alaskas. Ületalve lume all seisnud marju asuvad karud sööma kohe pärast lumikatte sulamist. Uuesti saavad marjad osaks karu toidumenüüst sügisel. Pohladest ei ütle ära ka jääkarud ja ida-vöötoravad.[6]

Euraasia

Euraasias on hariliku pohla koht ökosüsteemis sama tähtis kui Põhja-Ameerikas. Õitsemisperioodil korjavad nektarit ja samal ajal tolmeldavad suuri pohlakolooniad paljud putukad, kellest tähtsamad on kimalased ja mesilased.[12] Pohla taimed on toiduks põtradele, põhjapõtradele, jänestele (valgejänes, halljänes) jt.[13] Marjad on toiduks pruunkarudele, ahmidele, huntidele, ilvestele, metsnugistele, rebastele, jänestele, metsistele, tetredele, laanepüüdele jt.[12][13] Väga hea marjasaagi tõttu võivad linnud oma äralendu talvitusaladele edasi lükata. Rikkalikul saagiaastal lahkuvad rästaslased alles siis, kui maa kattub lumega.[12]

Kasutamine

Saiaviilud pohlamoosiga
Rootsipärane verivorst pohlamoosiga
Pohladest saab valmistada morssi

Loomariigis hinnatud pohli korjavad usinalt ka inimesed. Peamised tootjariigid on Rootsi, Soome ja Venemaa. Neile järgnevad Norra, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Jaapan, Saksamaa, Kanada ja Alaska.[14] Euroopas kogutakse metsadest aasta jooksul 10 000–55 000 tonni pohlamarju,[8] Kanadas (peamiselt Newfoundlandis) 40–500 tonni (keskmiselt ligi 100 tonni).[14]

Eestis on väga hea kuni keskmise pohla saagikusega metsi ligikaudu 20 000 hektarit. Parimat saaki annavad raiesmikud, kus metsa alustaimestik pole pärast puude langetamist ja väljavedu eriti kahjustada saanud. Keskmisel saagiaastal on Eesti metsade pohlasaaki hinnatud 120 ja heal saagiaastal 250 tonnile.[15]

Kasutus rahvameditsiinis

Pohlalehtedes leidub arbutiini. Nendest valmistatud teed või keedist on rahvameditsiinis kasutatud uriinierituse soodustamiseks, neeru- ja põievaevuste puhul ning reuma raviks.[16]

Droogina

Pohlalehti ja -võrseid (Vitis idaeae folium et cormus) ning marju (Vitis idaeae fructus) kasutatakse droogina, mida korjatakse taimedelt kas varakevadel või hilissügisel ja kasutatakse bakterivastase vahendina sama moodi nagu leesikat.[1]

Kultiveerimine ja kultivarid

Tänapäeval pole hariliku pohla kultiveerimine kuigi laialdaselt levinud. Peamiselt kultiveeritakse taimi marjade saamiseks, vähesel määral kasutatakse neid ka pinnakattena[17]. Pohla kultiveerimisega alustati Skandinaavias 20. sajandi teises pooles.[8] Esimene kultivar selekteeriti välja 1969. aastal Hollandis ilutaimedena kasvatatavate isendite hulgast. Esialgu kultiveeriti pohli vaid Euroopas; Põhja-Ameerikasse introdutseeriti esimesed kultivarid 1995. aastal.[14] Nüüdisajal tuntakse üle 20 kultivari.[7] Hariliku pohla kultivarid on nt 'Coral', 'Ida', 'Linnea', 'Sanna' ja 'Sussi'.

Kasutusalad

Pohla marjad tõstavad immuunsust. Neid kasutatakse suhkurdiabeedi, hingamisteede ägeda põletiku korral ja mao- ja seedekulglapõletiku, neeru- ja põiepõletiku, liigesepõletiku jt põletike ning valude korral. Harilik pohl ei sobi ägedate maksapõletike, neeru või põiepõletike korral.[18]

Kulinaaria

Pohla marju on juba sajandeid kasutanud Euraasia põhjaosas elavad rahvad. Eriti hinnatud on pohlad Rootsis, Soomes, Norras, Venemaal, Eestis jm. Pohli kasutasid ka Põhja-Ameerika põhjaosa põlisrahvad. Marju tarbitakse nii värskelt, külmutatult kui ka termiliselt töödelduna. Neist saab valmistada moosi, mahla, siirupit, morssi, kastmeid, koogitäidist jne. Samuti leiavad marjad kasutust mitmesuguste toitude (nt lihatoidud, jogurtid, jäätised) lisandina.[11] Eestis rahvustoitude hulka kuulub traditsiooniliselt verivorst koos pohlamoosiga.[19]

Värskete marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis

Pohla marjad sisaldavad arbutiini (4,44%), hüdrofiilseid karboksüülhappeid (2,27–3,05%), kvertsetiini (146 mg ühe kilogrammi kohta), bensoehapet (toimib loodusliku säilitusainena) jm.[20]

Toitained[21]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Kalorsus 52,6 kcal
Vesi 86,3 g
Süsivesikud 11,5 g
Fruktoos 4,2 g
Glükoos 4,3 g
Sahharoos 0,2 g
Tärklis 0,1 g
Kiudained 3,7 g
Valgud 0,8 g
Lipiidid 1,2 g
Tuhk 0,3 g
Toiteelemendid[21]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K) 89,0 mg
Kaltsium (Ca) 20,0 mg
Fosfor (P) 16,0 mg
Magneesium (Mg) 9,0 mg
Mangaan (Mn) 3,2 mg
Naatrium (Na) 2,0 mg
Raud (Fe) 0,4 mg
Vask (Cu) 0,07 mg
Tsink (Zn) 0,18 mg
Jood (I) 0,15 μg
Kroom (Cr) 1,0 μg
Vitamiinid[21]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
C 11,0 mg
A 1,75 µg
β-karoteen 21 µg
B1 0,05 mg
B2 0,04 mg
B3 0,50 mg
B5 0,12 mg
B6 0,01 mg
E 1,6 mg
Folaadid 2,0 µg

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 939, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  2. ↑ ""Vaccinium vitis-idaea – L"". www.natureserve.org (inglise). Vaadatud 12.12.2011.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 ""Pohl – täiendav info"". bio.edu.ee. Vaadatud 10.12.2011.
  4. ↑ 4,0 4,1 ""Vaccinium vitis-idaea Linnaeus. Flora of China"". www.efloras.org (inglise). Vaadatud 10.12.2011.
  5. ↑ 5,0 5,1 ""Vaccinium vitis-idaea Linnaeus. Flora of North-America"". www.efloras.org (inglise). Vaadatud 10.12.2011.
  6. ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 6,14 6,15 6,16 ""Vaccinium vitis-idaea"". www.fs.fed.us. Vaadatud 10.12.2011.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Chittaranjan Kole. "Wild Crop Relatives: Genomic and Breeding Resources: Temperate Fruits". Springer; 1st Edition, 2011. ISBN 978-3642160561.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 Jules Janick, Robert E. Paull. "The Encyclopedia of Fruit & Nuts". CABI, 2008. ISBN 978-0851996387.
  9. ↑ Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets. "Eesti elusloodus". Varrak, 2001. ISBN 9985-3-0499-3.
  10. ↑ ""Vaccinium vitis-idaea"". davesgarden.com. Vaadatud 11.12.2011.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 ""Biology & Culture Of The Lingonberry, Vaccinium vitis-idaea"". www.prairie-elements.ca (inglise). Vaadatud 13.12.2011.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 ""Cowberry"". www.luontoportti.com. Vaadatud 13.12.2011.
  13. ↑ 13,0 13,1 ""Ягоды Красноярского края"". krasnoyarsk.drugiegoroda.ru. Vaadatud 13.12.2011.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 L. Burt and R. Penhallegon (2003). ""Economic Evaluation of Lingonberry Production in Oregon"" (PDF). extension.oregonstate.edu (inglise). Oregon State University. Vaadatud 14.12.2011.
  15. ↑ Taimi Paal (1999). ""Metsamarjade ja seente varud ning kasutamine Eestis"" (PDF). mi.emu.ee. Metsanduslikud uurimused XXXI, 131–140. ISSN 1406-9954. Vaadatud 14.12.2011.
  16. ↑ ""Harilik pohl"". www.studioviridis.ee. Vaadatud 13.12.2011.
  17. ↑ ""Pohl"". www.aiasober.ee. Vaadatud 14.12.2011.
  18. ↑ Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 110-111, 267, 2012
  19. ↑ ""Tüüpilised tooted ja toidud"". www.eestitoit.ee. Vaadatud 13.12.2011.
  20. ↑ ""Lingonberry Benefits and Side Effects"". www.zhion.com (inglise). Vaadatud 13.12.2011.
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 ""Lingonberry, raw"". www.foodcomp.dk (inglise). Vaadatud 13.12.2011.

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Harilik_pohl&oldid=4248853"