Adolf Eichmann
Karl Adolf Eichmann (19. märts 1906, Solingen, Saksamaa – 31. mai 1962, Tel Aviv, Iisrael) oli Saksamaa sõjaväelane, ja riigiametnik, Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti kõrge ametnik, kes oli Riikliku Salapolitsei osakonna B IV ülem ning vastutas natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassipoliitika elluviimise ning inimsusevastaste kuritegude (Holokaustiplaanide) realiseerimise eest Teise maailmasõja ajal.
21. märtsil 1935 abiellus Eichmann Veronika Liebliga (1909–97). Abielust sündis neli poega, igaüks ise riigi pealinnas: Klaus 1936 Berliinis, Horst Adolf 1940 Viinis, Dieter Helmut 1942 Prahas ja Rocardo Francisco 1955 Buenos Aireses.
1942 osales Eichmann Wannsee konverentsil sekretärina. Sellel konverentsil arutati lõplikku lahendust juutide hävitamiseks. Seejärel anti Eichmannile holokausti transpordiadministraatori amet: Eichmann vastutas selle eest, et rongid viiksid juute kõikjalt Saksamaa kontrolli all olevatelt aladelt Poolas olevatesse koonduslaagritesse.
1944 saadeti Eichmann Ungarisse pärast seda, kui Saksamaa oli selle riigi okupeerinud. Saksamaal oli juba esmatarbekaupadest suur puudus ja sellepärast tegi Eichmann vahendajana toiminud Joel Brandi kaudu lääneliitlastele ettepaneku, mille kohaselt hakkab Saksamaa juute läände saatma, kui saavad vastutasuks autokoormate kaupa mitmesuguseid kaupu. Lääneliitlastelt ei tulnud vastust ja seepeale saatis Eichmann 430 tuhat Ungari juuti surma gaasikambrites.
Pärast maailmasõja kaotust põgenes Adolf Eichmann Saksamaalt ja asus lõpuks valedokumentidega elama Argentinasse. Ta muutis ära enese nime, kuid ei muutnud oma naise ja laste nimesid, mistõttu Iisraeli välisluure Mossad ta üles leidis, röövis ja Iisraeli toimetas. Seal mõisteti ta kohtus süüdi ja hukati 1962. aastal. Eichmann on ainus inimene, kelle Iisraeli tsiviilkohus on surma mõistnud.